Täna käisime Montjuicil – linna ääres kõrguval mäel, kus on olümpiastaadion ja palju muid asju. Paral.leli metroojaamast sai funiculariga ehk sellise mäkke tõusva raudteega edasi, see käis tavalise linnatranspordi pileti alla. Tollel tasemel asus meie esimene sihtkoht, Miró muuseum.
Sealt sõitsime siis edasi teleferico ehk tõstukiga, mis rippus kaablite otsas, sinna käis eraldi (päris kallis) pilet. Pärast arutasime, et neljakesi olnuks odavam võtta Miró muuseumi juurest takso. Aga noh, kogemus oli põnev, vapustavad vaated linnale ja merele jne.
Üleval asus Montjuici kindlus ehk castell, kuhu sai ka niisama jalutama, mida meie Tüdrukuga tegimegi. Mehed käisid sel ajal kindluses asuvas sõjamuuseumis ja olid välja tulles lapsikult vaimustuses. :)) Ega meil ka viga polnud, v.a et ma kõrvetasin natuke oma turja ära – näkku panin päikesekreemi, aga turjale-kätele loomulikult ei viitsinud.
Rõõmsa üllatusena selgus, et R-O ja P resto asub meie korterist ca 1,5 km kaugusel, nii et sinna läksime täitsa talutava jalutuskäiguga. Ja veetsime väga mõnusa õhtu, ehkki vaene P oli nii kurnatud sellest restopidamisest, et ei jaksanud õieti suheldagi. Kuid R-O suhtles muidugi seda enam. :))
Lapsed said käia restorani köögis ja baarileti taga ning Tüdruk sai natuke ettekandja ja baaridaami ametit harjutada, millest tegime ka toredaid pilte. Kui ma ükskord jälle fotode äratõmbamise ja sorteerimiseni jõuan, siis saab neid ehk ka siin blogis näha.
Aga poiste resto on paraku müügis, või õieti on müügiprotsess lõpufaasis, nii et ilmselt me sinna kohta enam ei lähe, või võib-olla ühe korra, eks see siis paistab.
Tegelikult oleks palju kirjutada kõigi tänaste elamuste kohta, aga hetkel rohkem ei jaksa - mõtlesin, et parem lühidalt kui üldse mitte midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment