Tuleb vist kinni panna see blogi. Elu läheb edasi ning toob loodetavasti veel selliseid mõnusaid seiklusi ja puhkusi.
Kuna tagasitulekule järgnes minu puhul Londoni reisijuhi toimetamine, siis tekkis mul vastupandamatu soov korrata samalaadset relocationit ehk ümberpaiknemist ka seal, ning miks mitte ka Pariisis või kus iganes.
„Tead, miks ma tahan suureks saada,“ küsis Poiss minult täna, kui me soojas vihmas läbi mõisapargi kodu poole jalutasime. „Mitte ainult sellepärast, et siis saan ma teha, mis ma tahan. Või noh … see ongi umbes see. Et siis saan ma minna Prantsusmaale ja seal on palju parem ilm.“
Jah, Eesti viimase aja kliima viskab üle isegi lapsel, kelle tujus mängivad palju suuremat rolli hoopis teised tegurid. Aga ma ise olen ju ammune depressioonik-melanhoolik, kelle meeleolu ilm uskumatult palju mõjutab.
Üks mu sõpru tahab sügisel-talvel alati Eestist ära, sest ta vihkab külma. Tal hakkab külm juba septembris, kui teistel pole veel midagi viga. Ma olen nüüd aru saanud, et minu puhul on kõige olulisem päike. Ma läksin Barcelonas ka tujust ära, kui ilm oli pilves – ehkki soe (no paar korda tuli ette selle kuu aja jooksul). Samas külm ja päikeseline talvepäev meeldib mulle väga – eelkõige muidugi siis, kui on lund, mida ka viimasel ajal väga tihti ei juhtu.
Ma peaksin elama kuskil, kus on palju rohkem päikest.
Oodates päeva, mil dr R ja mina oleme vabad otsustama, kus see koht võiks olla, ravin ma oma tuju õhuvahetusega – iga paari-kolme kuu tagant. Meil olid juba veebruarist saadik detsembri Tai-piletid olemas, aga juuni lõpu Barcelonast juuli alguse Eestisse jõudes tundus detsembri keskpaik väljakannatamatult kaugel. Nii et ma pidin ostma veel ühed piletid, septembri lõpuks Triestesse. :))
Viimane sissekanne on rohkem minust, ja üldse mitte Barcelonast. Aga nagu juba klassikud on öelnud, ikka iseennast otsitakse (ja parimal juhul leitakse) igal pool. Barcelonast on mul plaan kirjutada lähiajal mõned artiklid, nii et … Ning võib-olla ei olnudki küsimus nii palju Barcelonas, kui just päikeses. Ja minus endas.
Ma ei ole muidu see inimene, kes iga kirja lõpus päikest soovib, aga siinkohal – ligi kolme kuu jooksul kirjutatud kirja lõpetades – soovin seda küll kõigile. Päikest, eks ju!
Tuesday, July 22, 2008
Ainult paar pilti veel
Tuntud fotograaf neiu L saatis mulle enda tehtud pilte, ja kuigi mõned neist ripuvad juba Orkutis ja Facebookis, panen oma lemmikud siia kah üles. Neli tk Barcelonetast ja üks Chaticost.
Sunday, July 13, 2008
Natuke kokkuvõtteid
Veidral kombel on mul olnud Barcelona-järgses Eestis palju raskem kohaneda kui teistpidi. Esiteks muidugi ilm, mis on siin ju üsna masendav. Nüüdseks olen ligi kaks nädalat taas Eestis olnud, aga mul on ikka veel kogu aeg külm! Nojah, siin ON ju külm – aga ma näen, et teised inimesed kannavad t-särke, kui mina kannan pikkade varrukatega pluusi + kampsunit!
Mõned on küsinud, et mis mulle Barcelonas või üldse reisil olles kõige rohkem meeldis. Appikene, seda on muidugi jube raske öelda. Päike. Valged kalad. Magusad ja mahlased kirsid. Hea ja odav roosa vein. See, et ma üldse olin niimoodi puhkusel, kuu aega järjest, pealegi veel Vahemere ääres – peaaegu kujuteldamatu, kui poleks seda ise läbi teinud. :))
Aga kohtadest siis. Paluks arvestada, et ma olin Barcelonas teist korda, seepärast (ilmselt) pole selles nimekirjas mõnda tippvaatamisväärsust – need vaimustasid mind juba eelmisel korral ära. :))
Mõlemad Gaudi tehtud majad, kus me sees käisime: La Pedrera ja Casa Battlo. Muuseumidest meeldis mulle kindlasti kõige rohkem linna ajaloo muuseum (Museu d’Historia de la Ciutat), mis asub vanalinnas. Loomaaed oli palju parem, kui raamatutes räägitakse, õnneks jäin uskuma R-O ja ühe dr R sealse kolleegi juttu. Ciutadella park oli väga tore, ma kujutlesin seda hoopis teistsugusena ... IMAX-kino oli pöörane elamus!!! :)) Ja Font Magica, see imeline purskkaev! Santa Caterina turg meeldis mulle üliväga, hoolimata kõigist äpardustest ja turu natuke ebameeldivast ümbrusest.
Väljasõitudest: Lloret de Mar’i veepark oli absoluutselt super – tõesti sobib igasugustele vanustele ja eelistustele (nii ägedamaid kui ka leebemaid atraktsioone). Ma arvan, et parim veepark, kus me käinud oleme, ja me ikka oleme neis käinud küll. :)) Ja minule oli Valencia väga positiivne üllatus – ma ei oodanud sealt mitte kui midagi, läksime lihtsalt A-M-le ja E-le külla … aga ufokvartal oli vapustav ja vanalinn jättis ka supermeeldiva mulje, sinna tahaks kindlasti kunagi veel minna.
Hästi toredad olid nii kaks õhtut tšikkidega kui ka kaks õhtut A-M ja E-ga kui ka poolteist õhtut R-O ja P-ga. Väga meeldejäävad üritused kõik! :))
Poiss pahandas minuga hiljuti, et ma ei ole kirjutanud sellest, et sõjamuuseumis oli üks Eestis tehtud … mingi asi, mingi kahur? Et umbes see pidigi kõige tähtsam asi olema, et millest ma siis üldse kirjutan siin blogis, kui ma sellestki pole kirjutanud! :)) Siis ma ütlesin, et igaüks võib ise kirja panna, mis neile Barcelonas kõige rohkem meeldis, aga noh, ega noortel pole ju aega. :))
Ma oskan siiski öelda nii palju, et Poisile meeldisid väga nii sõjamuuseum kui ka linna ajaloo muuseum. Oligi see jutt, et raske öelda, kumb rohkem meeldis. Tüdruk ütles, et talle meeldis kõige rohkem šokolaadimuuseum, aga tegelikult oli näha, kuidas teha inspireerisid mõlemad kunstimuuseumid – Miro ja Picasso. Tuli koju ja kukkus joonistama-jäljendama, kusjuures minu meelest väga osavalt. No ja muidugi meeldis neile mõlemale väga rannas käia ning Tüdrukule ka šoppamas. :)) Ma oleksin ausalt öeldes ise ka palju rohkem šopanud, ma ei tea, aega nagu ei jäänud selleks nagu üldse … :))
Millest mul veel kahju on, mis jäi käimata. Eelkõige Palau de la Musica Catalana – aru ma ei saa, ma tahtsin sinna juba eelmisel korral minna, ja nüüd ka ei saanud käidud. Ja siis see näitus filmi ja foto suhetest, kuhu ma samuti kavatsesin minna … Sardana tantsu ei näinud, kuigi teadsin, kus ja millal seda tantsitakse. Laste teemadest võlukunsti muuseum, Poble Espanyol, Tibidabo lõbustuspark. Aga muu oligi juba selline varuvärk, et kui ei ole rannailma. No ja väljasõite oleks võinud ju lõputult teha: Port Aventura, Andorra, Sitges, Girona, Figueres, Montserrat, Tarragona jne.
Mõned on küsinud, et mis mulle Barcelonas või üldse reisil olles kõige rohkem meeldis. Appikene, seda on muidugi jube raske öelda. Päike. Valged kalad. Magusad ja mahlased kirsid. Hea ja odav roosa vein. See, et ma üldse olin niimoodi puhkusel, kuu aega järjest, pealegi veel Vahemere ääres – peaaegu kujuteldamatu, kui poleks seda ise läbi teinud. :))
Aga kohtadest siis. Paluks arvestada, et ma olin Barcelonas teist korda, seepärast (ilmselt) pole selles nimekirjas mõnda tippvaatamisväärsust – need vaimustasid mind juba eelmisel korral ära. :))
Mõlemad Gaudi tehtud majad, kus me sees käisime: La Pedrera ja Casa Battlo. Muuseumidest meeldis mulle kindlasti kõige rohkem linna ajaloo muuseum (Museu d’Historia de la Ciutat), mis asub vanalinnas. Loomaaed oli palju parem, kui raamatutes räägitakse, õnneks jäin uskuma R-O ja ühe dr R sealse kolleegi juttu. Ciutadella park oli väga tore, ma kujutlesin seda hoopis teistsugusena ... IMAX-kino oli pöörane elamus!!! :)) Ja Font Magica, see imeline purskkaev! Santa Caterina turg meeldis mulle üliväga, hoolimata kõigist äpardustest ja turu natuke ebameeldivast ümbrusest.
Väljasõitudest: Lloret de Mar’i veepark oli absoluutselt super – tõesti sobib igasugustele vanustele ja eelistustele (nii ägedamaid kui ka leebemaid atraktsioone). Ma arvan, et parim veepark, kus me käinud oleme, ja me ikka oleme neis käinud küll. :)) Ja minule oli Valencia väga positiivne üllatus – ma ei oodanud sealt mitte kui midagi, läksime lihtsalt A-M-le ja E-le külla … aga ufokvartal oli vapustav ja vanalinn jättis ka supermeeldiva mulje, sinna tahaks kindlasti kunagi veel minna.
Hästi toredad olid nii kaks õhtut tšikkidega kui ka kaks õhtut A-M ja E-ga kui ka poolteist õhtut R-O ja P-ga. Väga meeldejäävad üritused kõik! :))
Poiss pahandas minuga hiljuti, et ma ei ole kirjutanud sellest, et sõjamuuseumis oli üks Eestis tehtud … mingi asi, mingi kahur? Et umbes see pidigi kõige tähtsam asi olema, et millest ma siis üldse kirjutan siin blogis, kui ma sellestki pole kirjutanud! :)) Siis ma ütlesin, et igaüks võib ise kirja panna, mis neile Barcelonas kõige rohkem meeldis, aga noh, ega noortel pole ju aega. :))
Ma oskan siiski öelda nii palju, et Poisile meeldisid väga nii sõjamuuseum kui ka linna ajaloo muuseum. Oligi see jutt, et raske öelda, kumb rohkem meeldis. Tüdruk ütles, et talle meeldis kõige rohkem šokolaadimuuseum, aga tegelikult oli näha, kuidas teha inspireerisid mõlemad kunstimuuseumid – Miro ja Picasso. Tuli koju ja kukkus joonistama-jäljendama, kusjuures minu meelest väga osavalt. No ja muidugi meeldis neile mõlemale väga rannas käia ning Tüdrukule ka šoppamas. :)) Ma oleksin ausalt öeldes ise ka palju rohkem šopanud, ma ei tea, aega nagu ei jäänud selleks nagu üldse … :))
Millest mul veel kahju on, mis jäi käimata. Eelkõige Palau de la Musica Catalana – aru ma ei saa, ma tahtsin sinna juba eelmisel korral minna, ja nüüd ka ei saanud käidud. Ja siis see näitus filmi ja foto suhetest, kuhu ma samuti kavatsesin minna … Sardana tantsu ei näinud, kuigi teadsin, kus ja millal seda tantsitakse. Laste teemadest võlukunsti muuseum, Poble Espanyol, Tibidabo lõbustuspark. Aga muu oligi juba selline varuvärk, et kui ei ole rannailma. No ja väljasõite oleks võinud ju lõputult teha: Port Aventura, Andorra, Sitges, Girona, Figueres, Montserrat, Tarragona jne.
Thursday, July 10, 2008
Pildid: teine õhtu tšikkidega
Ja see siis meie kodu juures Chatico kõrtsis, jalgpalli veerandfinaali Hispaania-Itaalia mängu pöörane õhtu, millest oli juttu juba varem ja mõned pildid ka ...
See blogi ei ole veel päris lõpetanud
Kuigi juuni Barcelonas on parandamatult ja pöördumatult läbi, on mul siiski plaanis siia veel natuke kirjutada ning eelkõige veel pilte postitada. Tänu kahele koos tšikkidega :)) veedetud õhtule (nad ise nimetavad oma reisi "tšikkide tripp Barcelonasse" või umbes nii) on mul nüüd ka mõned pildid iseendast, ja isegi üks täielik haruldus, nimelt kogu me pere neljakesi koos ... ma ei ole kindel, kas meil üldse selline pilt varem eksisteeris!
Täna sain A käest hulga pilte, ja kohe jõuavad mõned ka siia üles.
Täna sain A käest hulga pilte, ja kohe jõuavad mõned ka siia üles.
Friday, July 4, 2008
Traditsiooniline veepark
Jah, vist juba neljandat korda tegime nii, et soojamaapuhkuse viimane päev veedetakse veepargis. (Varem Rhodosel, Kreetal, Tenerifel.) See kord oli eriline, sest meil oli valida kaks veeparki ja me otsustasime viimasel hetkel ümber. Kogu aeg olime plaaninud minna Port Aventurasse, kus on nii lõbustuspark kui ka veepark, aga kaheks päevaks minna oleks olnud hullult kallis, samas ühe päeva jooksul mõlemasse parki minna olnuks lihtsalt raiskamine.
Ma isegi ei tea, kust ma selle Water Worldi info leidsin, igatahes veel enne sõitu Eestis olles, aga mitte ammu! Millalgi sel kevadel kuulsin sellest veepargist esimest korda. Ja kodulehelt jättis jube hea ja huvitava mulje.
Ning ma pean ütlema, et oli ka väga, väga vinge koht! Väga mitmekesine, väga palju atraktsioone – nii suurtele kui ka väikestele. Selliseid Ameerika mägesid polnud meie üheski veepargis näinud ja seal oli neid lausa kaks, lisaks igasugu muud hullused. :)) Aga ka väga mõnusaid vaikseid tšillimislaguune ja mida iganes. Kõik oli puhas ja korras ning toimis hästi.
Nii et kes läheb Barcelonasse või Costa Bravale puhkama ja kellele meeldivad veepargid, soovitan igati! Water World asub Lloret de Maris, see on Barcast ca 100 km põhja poole. (Seevastu Port Aventura, kus me ei käinud, asub Salou ja Tarragona kandis, Barcast ca 100 km lõunasse.)
Ja esimest korda oli mul veepargis ka fotokas kaasas! Varem olen seda liiga tülikaks pidanud, aga nüüd on lapsed nii suured, jooksevad ise ringi, oskavad hästi ujuda jne.
Ma isegi ei tea, kust ma selle Water Worldi info leidsin, igatahes veel enne sõitu Eestis olles, aga mitte ammu! Millalgi sel kevadel kuulsin sellest veepargist esimest korda. Ja kodulehelt jättis jube hea ja huvitava mulje.
Ning ma pean ütlema, et oli ka väga, väga vinge koht! Väga mitmekesine, väga palju atraktsioone – nii suurtele kui ka väikestele. Selliseid Ameerika mägesid polnud meie üheski veepargis näinud ja seal oli neid lausa kaks, lisaks igasugu muud hullused. :)) Aga ka väga mõnusaid vaikseid tšillimislaguune ja mida iganes. Kõik oli puhas ja korras ning toimis hästi.
Nii et kes läheb Barcelonasse või Costa Bravale puhkama ja kellele meeldivad veepargid, soovitan igati! Water World asub Lloret de Maris, see on Barcast ca 100 km põhja poole. (Seevastu Port Aventura, kus me ei käinud, asub Salou ja Tarragona kandis, Barcast ca 100 km lõunasse.)
Ja esimest korda oli mul veepargis ka fotokas kaasas! Varem olen seda liiga tülikaks pidanud, aga nüüd on lapsed nii suured, jooksevad ise ringi, oskavad hästi ujuda jne.
Torrese juures
Viimasel Barcelona-nädalavahetusel rentisime jälle auto, seekord vähe väiksema, sest sõidud polnud nii pikad ega kurnavad. Laupäeval sõitsime ringi Penedesi veinipiirkonnas, käisime Vilafranca del Penedesi linnakeses, külastasime sealset veinimuuseumi (no ei olnud eriti midagi väärt) ning käisime ekskursioonil Torrese veinimõisas, või täpsemalt öeldes: ühes nende perekonna paljudest veinimõisatest.
Too mõis, mille nimi on Mas La Plana, asub Pacs del Penedesis, 3 km tollest Vilafranca linnakesest. Internetis sai ette broneerida selle ekskursiooni ja pidigi seda tegema. Kogunenud seltskond koosnes meist, kolmest japsist, kahest vanema põlvkonna sakslasest ja pisut omamoodi perest, kus ilmselt venelannast ema oli külla tulnud hispaanlasega koos elavale tütrele, keda välimuse järgi oleks võinud 100% hispaanlannaks pidada, kui ta vahepeal oma (oletatava) emaga soravat vene keelt poleks rääkinud. :))
Ekskursioon oli igatahes huvitav! Muidugi oleks tore olnud käia ka mõnes väiksemas ja vähem tuntud veinifirmas, aga no esiteks me suht põgusa otsimisega ei suutnud ühtegi sobivat leida ja teiseks, ega väiksematel pole selliseid võimalusi – mitu inimest, kes külalisi vastu võtavad jne. Torrese juures oli ikka meeletu show püsti pandud, väga efektne ja huvitav ja paljudes keeltes sai seda kuulata – nii venelanna, japsid kui ka sakslased kõik oma emakeeles.
Piltidel on muu hulgas näha väike rong, millega meie rahvusvahelist seltskonda mööda veinimõisa ringi veeti.
Too mõis, mille nimi on Mas La Plana, asub Pacs del Penedesis, 3 km tollest Vilafranca linnakesest. Internetis sai ette broneerida selle ekskursiooni ja pidigi seda tegema. Kogunenud seltskond koosnes meist, kolmest japsist, kahest vanema põlvkonna sakslasest ja pisut omamoodi perest, kus ilmselt venelannast ema oli külla tulnud hispaanlasega koos elavale tütrele, keda välimuse järgi oleks võinud 100% hispaanlannaks pidada, kui ta vahepeal oma (oletatava) emaga soravat vene keelt poleks rääkinud. :))
Ekskursioon oli igatahes huvitav! Muidugi oleks tore olnud käia ka mõnes väiksemas ja vähem tuntud veinifirmas, aga no esiteks me suht põgusa otsimisega ei suutnud ühtegi sobivat leida ja teiseks, ega väiksematel pole selliseid võimalusi – mitu inimest, kes külalisi vastu võtavad jne. Torrese juures oli ikka meeletu show püsti pandud, väga efektne ja huvitav ja paljudes keeltes sai seda kuulata – nii venelanna, japsid kui ka sakslased kõik oma emakeeles.
Piltidel on muu hulgas näha väike rong, millega meie rahvusvahelist seltskonda mööda veinimõisa ringi veeti.
Wednesday, July 2, 2008
Homses Ekspressis
Eile õhtul kirjutasin ning täna hommikul lihvisin ja saatsin ära artikli, mis peaks ilmuma homses Eesti Ekspressis. Sellest hispaanlaste jaoks nii tähtsast õhtust, mida ma siin blogiski natuke kirjeldasin. Et siis palutakse taas lehest lugeda, kui on huvi. Minu esimene spordilugu. Või noh, midagi sinnapoole. :))
Ekspressi mahtus ainult üks pilt, aga siia panen ma mõned veel üles.
Ekspressi mahtus ainult üks pilt, aga siia panen ma mõned veel üles.
Tuesday, July 1, 2008
Tore kohtumine reede õhtul
Sellest ma pole jõudnudki kirjutada. Reede õhtul käisime siis söömas seal „katalaani kõrtsis“, millest ma ükskord veidi irooniliselt kirjutasin. Ja väga hea toit oli jälle, ehkki ega ma tõeliselt halba sööki Barcelonas ei saanudki.
Kuid rääkida tahtsin hoopis sellest, et istusime väljas, Marina ja mingi teise tänava nurgal, ning kui me parasjagu arvet maksime, jalutasid mööda R-O ja P! Selline juhuslik kohtumine suurlinna tänavanurgal! :)) Nemad olid saanud just sel päeval oma resto müügiga lõpuks ühele poole ning olid käinud all sadamas õhtust söömas ja kõndisid mööda Marina tänavat kodu poole!
Olime mitu korda mõelnud, et peaks ikka neile helistama ja veel korra kokku saama, aga noh, tegemist ju nii palju kogu aeg … ja nendel muidugi ka seoses kogu selle asjaajamisega. Aga nüüd oli nii tore kokku saada, läksime paar tänavavahet ülespoole ja istusime meie maja kõrvalkvartalis suht suvalises kohas maha – peaasi, et sai õues istuda ja mõned joogid võtta ja juttu ajada. P oli seekord kah üsna inimese nägu, paar päeva juba puhata saanud.
Dr R-l oli olnud viimane päev töö juures ja firma suvealguse pidu, mis temale ühtlasi nagu lõpupidu, nii et ta oli enda sõnul tol päeval juba harjunud kaelustades jumalaga jätma … ja viskus lahkumisel ka R-O-le käte vahele. „Ooo, Koidu, kas ma tohin su meest pisut pikemalt kallistada?“ küsis too selle peale. :))))) Aga ei tohtinud.
Kuid rääkida tahtsin hoopis sellest, et istusime väljas, Marina ja mingi teise tänava nurgal, ning kui me parasjagu arvet maksime, jalutasid mööda R-O ja P! Selline juhuslik kohtumine suurlinna tänavanurgal! :)) Nemad olid saanud just sel päeval oma resto müügiga lõpuks ühele poole ning olid käinud all sadamas õhtust söömas ja kõndisid mööda Marina tänavat kodu poole!
Olime mitu korda mõelnud, et peaks ikka neile helistama ja veel korra kokku saama, aga noh, tegemist ju nii palju kogu aeg … ja nendel muidugi ka seoses kogu selle asjaajamisega. Aga nüüd oli nii tore kokku saada, läksime paar tänavavahet ülespoole ja istusime meie maja kõrvalkvartalis suht suvalises kohas maha – peaasi, et sai õues istuda ja mõned joogid võtta ja juttu ajada. P oli seekord kah üsna inimese nägu, paar päeva juba puhata saanud.
Dr R-l oli olnud viimane päev töö juures ja firma suvealguse pidu, mis temale ühtlasi nagu lõpupidu, nii et ta oli enda sõnul tol päeval juba harjunud kaelustades jumalaga jätma … ja viskus lahkumisel ka R-O-le käte vahele. „Ooo, Koidu, kas ma tohin su meest pisut pikemalt kallistada?“ küsis too selle peale. :))))) Aga ei tohtinud.
Subscribe to:
Posts (Atom)