Rannas käia on mõnus

Ma ei ole tegelikult kunagi niimoodi regulaarselt ja süstemaatiliselt rannas käinud nagu nüüd siin. Seni vist viis-kuus-seitse päeva nende kolme nädala jooksul (ei mäletagi enam täpselt), aga kindlasti käime paar-kolm korda veel. „Päris“ puhkusel ei saa me sellist asja kunagi teha, sest dr R ei elaks seda üle. :)) Tema peab alati ja igal pool ringi sõitma. Aga nüüd on ta jumala abiga argipäeviti tööl ja meie saame rannas mõnuleda. :))

Alguses läksime ikka jala ja tulime tagasi bussiga, või vastupidi, aga nüüd on nii palav, et sõitsime nii eile kui ka täna mõlemad otsad bussiga. Praegu on sellised päevad, et kolm korda tuleb duši all käia ja eile panime korteris esimest korda ka konditsioneeri käima.

Tüdruku puhul ei saa enam rääkida sellest, mitu korda ta päeva jooksul ujumas käib, pigem võiks üritada kokku lugeda, mitu korda ta vahepeal veest välja tuleb. :)) Sellest hoolimata on ta nahk juba omandamas mustjaspruuni varjundit.

Aru ma ei saa, kuidas mu kummalgi lapsel on nii hea nahk, et nad ei lähe üldse punaseks, vaid kohe ilusaks pruuniks. Ise olen ma enamasti nagu punane pudru. Hetkel olen küll enda kohta väga pruun, aga täna õnnestus ikka kõht tumeroosaks keevitada.

Poiss võib muidu tundide kaupa liivalosse jms ehitada, aga eile ja täna ta rannas põhiliselt luges. Põnev raamat oli pooleli ning see pälvis kogu tähelepanu.

Mina võtan enamasti ajakirja kaasa, aga väga harva loen seda. :)) Täna küll natuke lugesin. Ma võin lõputult merd vaadata. Ning ujuvaid või mängivaid lapsi. Ja võõraid inimesi. Rannas käimine on nii suurepärane ettekääne, et mõnikord – mitu tundi järjest – mitte kui midagi teha …