Vahepäev: Saigonist Mui Ne'sse

Viimane hommikusöök Grand Hotelli lookas laudade ääres, asjade pakkimine ja siis tund-poolteist vaba aega. Poiss luges toas, Tüdruk tšillis basseini ääres, P läks jalutama (ja nagu pärast selgus, tänavakaubitseja nuudlisuppi maitsma), mina keerasin arvuti kilekoti sisse ja suundusin Saigon Cornerisse, lihtsasse söögikohta hotellist üle tee. "Teil on palju parem internet kui hotellis," selgitasin ma sealsele sõbralikule vanamehele. "Jaa, ma tean," vastas tema.

Tegutsesin natuke FBs, aga kõike ei jõudnud ikka teha, mis vaja oleks olnud, inimestele vastata jne.

Siis kolisime toast välja, maksime katusebaaris ja toateeninduse kaudu võetud söögid-joogid, ja täpselt keskpäeval saabuski Lee, järjekordne korrektne ja väga hästi inglise keelt rääkiv vietnamlane. Seekord mikrobussiga, et viia meid Mui Ne'sse, 210 km kaugusele.

Kuigi me ei saanud algul aru, kuidas on võimalik sellist teed 6 tundi sõita, siis täpselt nii kaua see kestiski. Üks väike vetsu- ja näksiostmispaus, üks kiire lunch. Täiesti uskumatu liiklus on siin maal. Miljonid ja miljonid motikad, mopeedid ja jalgrattad, mille vahel üksikud vaesed autod endale teed rajama peavad. Tee peal lugesin Graham Greene'i "Vaikset ameeriklast" ja nagu FBs juba kirjutasin, jõudsin ka natuke tönnida. See mõjub ikka palju rohkem, kui oled just Saigonist lahkunud, samadel tänavatel-väljakutel kõndinud jne.

Siinne hotell on väga armas ja kena, aga Mui Ne kohta ei julgeks ma esialgu seisukohta võtta. Meeletult palju venekeelseid silte, mõned ingliskeelsetega paralleelselt, mõned puhta vene keeles. Ja päris palju venelasi ka, muidugi. Aga palmid ja meri ja hästi soe, ja parem internet kui Grandis, aga FB jälle ei tööta. Õhtusöök hotelli lähedal lihtsas ja odavas kohas, mis aga paraku ei osutunud kvaliteedi garantiiks. Mehed olid enda söökidega rahul, Poiss veel eriti, mina ja Tüdruk üldse mitte.

Homme üritame lihtsalt tšillida, ja lasta kuskil pesu pesta, ja uurida paremaid restorane, ja et kus võiks vana-aastaõhtut veeta.

Saigon, viies päev: turud, vaated ja kulinaarsed elamused

Viimane päev Saigonis algas nii, et hommikusöögilauas sai igaüks öelda, mida ta tingimata siin linnas veel teha tahaks. Mehed olid suht indiferentsed, Tüdruk teatas, et tema prioriteet "nomer odin" on süüa spetsiaalses taimetoidurestoranis, mina tahtsin tingimata ära käia Bitexco torni vaateplatvormil siinsamas hotelli kõrval (48. korrusel).

Tulime tuppa tagasi, guugeldasime Loti kirja pandud taimekaid ning tegime päevaks täitsa kena plaani. Kell 10.30 paiku läksime "kodust" välja ning kl kolme paiku jõudsime tagasi. Kõigepealt seesamunegi torn ja vaateplatvorm (piletid 4 x 200 000 dongi ehk kokku 29 eurot, aga ausalt, see oli seda väärt). Sealt Dan Sinhi turule, kus pidi olema kõikvõimalikku sõjateemalist kraami ja oli ka, aga Poiss, kelle pärast me sinna põhiliselt läksime, suhtus sellesse kuidagi leigelt ega soovinud midagi.

Siis linna backpackerite piirkonda (ettevalmistusi hilisemaks pikaks Aasia-reisiks), mida olime näinud bussi aknast eile hommikul, kui Mekongi tripi eest nende reisibüroo kontoris maksmas käisime. Tegime ühed külmad joogid, jalutasime, vaatasime natuke poode, kuid ei ostnud midagi.

Teel taimetoidurestorani sattusime kogemata ka Thai Bini turule, ilmselgelt päris turg, kus käivad kohalikud. Ja siis see taimekas, Phap Hoa, aadressil Nguyen Trai 200, uhhh! :)) Plekklauad ja miljon kohalikku, just selline koht, mis Tüdrukule muidu üldse ei meeldi, aga ta oli vapper! :)) Seal pidi minema ette leti äärde ja näitama, milliseid toite tahad oma riisile lisaks, ja Tüdruk hankis endale veel supi, ja see kõik-kõik oli täiesti vege. Jumala abiga oli seal üks eriti rõõmus ja sõbralik vanem tädi, kes rääkis üllatavalt hästi inglise keelt ja oli ilmselt ka veendunud taimetoitlane (vabandust, aga see on natuke nagu mingi usulahk...) ja kes meid aitas ja juhendas ja käis kontrollimas, kas kõik maitseb, ja küsis, kas me oleme esimest korda siin, ja ütles, et ta on nii rõõmus, et me tulime. Oh jah.

Ma pean paraku tunnistama, et kõik maitses väga hästi ja huvitavalt, ja kuigi ma olin arvanud, et mu kõht on tunni aja pärast uuesti tühi, ei olnud see seda üldse mitte. Ja lunch nelja peale kokku maksis ei rohkem ega vähem kui 121 000 dongi, mis võib kõlada suure summana, aga on tegelikult 4 eurot ja 38 senti. Umbes sama palju kui üks kokteil meie hotelli katusebaaris.

Lõõskava päikese käes vantsisime siis tagasi, kõigepealt linna kuulsaimale, Ben Thanhi turule, kus teised juba korra varem käinud olid. Ostsime natuke puuvilju, natuke teesid jms kraami koju viimiseks. Vähemalt minu jaoks oli see tagasitee ilge pingutus, jalad oli niiiiii väsinud... Loomulikult oleks olnud sada korda võimalik takso võtta, aga... ma olin tubli. :)) Hotellist helistasin peaaegu kohe My Spasse ja panin kella neljaks massaaži aja, ja no muidugi oli see super. Aru ma ei saa, kuidas ma alles viiendal päeval Vietnamis esimest korda massaažis käisin! :)) 320 000 dongi, 11.60 eurot, kusjuures see ei ole mingi odav koht siinses kontekstis.

Enne õhtusööki tegime P-ga ühed pre-dinner dringid hotelli katusebaaris, õhtust sõime eile õhtul kogemata leitud Quan Anis siinsamas lähedal - ka Tripadvisor andis väga head arvustused, ja oli ka super, tõeline pidusöök! Imeline valge kala jälle... Tellisime liiga palju, arve oli poolteist milli ehk 53 eurot ning tagasiteel tundsin ma esimest korda siin linnas vajadust kerjusele natuke raha anda.

Pärast veel kord katusebaaris, nüüd juba koos lastega. Jõulumuusika oli õnneks Madonna, Boney Mi ja Andy Williamsi vastu vahetatud.

Saigon, neljas päev: Mekongi delta

Ohh, no see oli mu senise elu parim day-trip. Meie giid Lot oli täiesti uskumatult säravate silmadega miniatuurne ja pikajuukseline noor tüdruk, kes mitte ainult et lõbustas meid terve päeva, vaid esitas ka kogu aeg küsimusi Eesti ja meie kohta, nähes välja tõepoolest nii, et see kõik teda huvitas. Rahvaarv, pealinn, usk, ilm, riigipühad, kuidas teil geide olukord on, kuidas te oma juuksed nii heledaks saate, you name it. Ise oli ta pärit kaheksalapselisest perest, noorim, aga kaksikute paarist, tal on kaksikvend. Ja inglise keelt rääkis väga hästi ja kogu aeg kontrollis, kas me aru saame.

Tripp ise... superhuvitav, ehkki ujuv turg (?) oli natuke pettumus. Kõigepealt 2,5 tundi mikrobussiga Cai Be'sse, kus vaatasime - noh, turistide jaoks ehitatud - suures töökojas, kuidas tehti riisipaberit, kookosekomme, plaksuriisi, napsi... Ja muidugi sai sealt kõike kaasa osta, aga seda ei aetud mitte kuidagi peale (nagu sellistes kohtades tihti tehakse). Ai, sinna juba sõitsime suure paadiga, buss jäi kuhugi kaldale maha, ja pärast sama paadiga edasi läbi Cai Be veeturu, floating market, mis see eesti keeles on?

Seejärel pisikestesse paatidesse, sampan on nende nimi vist. P ja Tüdruk ühte paati, koos tädikesega, kes sõudis ja juhtis, mina, Poiss ja Lot teise paati koos oma tädikesega. See oli absoluutselt maagiline, kui nad jõe pealt ära pisikesse kanalisse või jõekesse pöörasid - täielik vaikus, ainult mingi troopiline lind siristab kuskil põõsastes ja tädide mõlade hääled, kuskil Mekongi delta pärapõrgus... Minu jaoks oli see päeva tipphetk.

Siis jõudsime kuhugi kaldasse, ronisime maale ja tegime pika jalutuskäigu mööda An Binhi saart: majapidamised, aiad (ehkki eraldamata), kõikvõimalikud taimed ja viljad. No vist nägime looduses kõiki puuvilju, mida siin söönud oleme, pluss veel igasuguseid taimi. Nagu pikk-pikk botaanikatund. Lõpuks ühes majapidamises ootasid meid joogid ja puuviljad, aga minu teatud üllatuseks mitte veel lunch. Küll aga oli nagu imeväel kohe selle "talu" taha paadisillale ilmunud meie suur paat, millega sõitsime siis üle Mekongi teise kohta, kus oli tõesti lihtsa resto moodi asi, sellest ma juba kirjutasin. Elephant fish ja teised ülimaitsvad söögid.

Sealt siis paadiga bussi juurde tagasi ning koduteele, algul tukkusime-uimerdasime, aga siis hakkasime jälle Lotiga juttu ajama, jube huvitav! Kõige lõpuks tuli talt teade, et ma olen väga-väga ühe kuulsa Vietnami näitlejanna moodi (mängib nii teatris kui ka filmis), nii et ta oli algul lausa ehmatanud, kui mind nägi. Staari nime ei suutnud ta mulle küll produtseerida, küll aga pani ta Kirke jaoks kirja kaks head taimetoidukohta (etteruttavalt: ühte neist täna ka kontrollisime).

Lõpuks kallistasime ja puha, väga armas, tõesti. 50 000 dongi tippi, ja ma juba tunnen, et oleks pidanud rohkem andma. Samas - vbl ma olen naiivne, aga Lot tundus tõesti selline inimene, kes ei teinud seda kõike tipi pärast, vaid ta lihtsalt nautis oma tööd ja uute inimestega kohtumist (muidugi olime tal esimesed eestlased) ja teda huvitasid kõik asjad.

Eilsest õhtusöögist juba kirjutasin, siinsamas hotelli kõrval, väidetavalt kohalike rikkurite natuke naljakas, heledalt valgustatud koht. Pärast õhtusööki saatsime lapsed tuppa ja käisime ise veel selles noolemängukohas, kus me minu sünnipäeva õhtul dringitasime, seekord lühemalt. :))

Natuke söögist

Ühelt poolt ma tunnen, et meil ei ole söögiga seni kõige paremini läinud. Me ei teinud eriti eeltööd, välja arvatud sünnipäeva piduliku õhtusöögi osas. Teiseks: mina olen ju teadagi see, kes teatud hetkedel Peab Saama Süüa, ja see lööb plaanid tihti segi. Kolmandaks: meil on seltskonnas taimetoitlane, kes on paraku avastanud, et kui natukenegi silmad lahti hoida, siis on Vietnam taimetoitlase paradiis. Ja nüüd me vaatame kõigis söögikohtades kõigepealt seda, kas seal on eraldi taimetoidumenüü, ning kui jah, siis mida see sisaldab.

Esimesel päeval me sõime need kolm kerget einet, suht suvalistes kohtades, neist üks ketikas Pho24. Ükski polnud otseselt halb, aga ka mitte eriline elamus.

Teisel päeval läks paremini, sest Cu Chi + Cao Dai tripi lunch kellegi kodus oli ka meile päris hea (eriti mingi liha vutimunadega), aga taimetoitlane oli suisa vaimustuses. Sealne perenaine olevat väikesest peale taimetoitlane - tõtt öeldes vaatas P kadeda pilguga taimetoitlaste lauda (kus sõid Tüdruk ja giid Lim) ja ütles, et ta oleks pidanud ka enda taimetoitlaseks kuulutama.

Ja õhtust sõime siis Temple Clubis, linna hinnatuimate hulka kuuluvas restoranis, mille kohta me olime eeltööd teinud ja mis oli absoluutselt täiuslik. Teenindus ei vedanud mitte ainsaski kohas alt, mitte ühtegi korda. Mina sõin mingit Hue stiilis salatit ja Vietnami moodi aurutatud kala, mõlemad super. Magustoiduring oli ehk kõige kahvatum, aga no mis seal ikka. :)) 90 eurot nelja peale, incl kaks aperitiivi, pudel veini, mõned värskelt pressitud mahlad ja veed ning 4 x 2 käiku pluss 3 x magustoit, minu arust oli see hinna-kvaliteedi suhe väga hea.

Kolmanda päeva ehk eilne lunch hotelli kõrval Saigon Corneri nimelises lihtsas söögikohas, kus ma sain krevettidega pho'd, mis mulle jällegi väga-väga maitses, vbl isegi kõige rohkem siin, aga eks see sõltub ka sellest, kuidas mul endal maitsestamisega pihta on läinud. Ja õhtusöök siis natuke imelik, seal hästi lihtsas kohas, kus me kavatsesime ainult eelroogi süüa. Ja mis lõppes sellega, et me P-ga mõlemad toitusime Poisi seamaksa- vms leotisest, sest seda oli lihtsalt nii palju. Maksis siis 17 eurot, nagu ma juba mainisin.

Neljas päev ehk täna. Lunch Mekongi deltal ühes kohalikus restoranis, seekord tõesti rohkem resto, mitte kellegi tagaaed. Väga maitsev "elephant fish", millest saime ise endale kevadrulle keerata ja millest ma oleksin tegelikult tahtnud kõik luud ükshaaval puhtaks lutsida. Ja muud asjad ka head, ja jälle eraldi taimetoidumenüü (ja ka tänane giid Lot oli taimetoitlane ja viskus peaaegu Tüdrukule kaela).

Õhtusöögiga tekkiski probleem, sest me olime Tüdrukule peaaegu lubanud, et läheme siia hotelli lähedale "rohelisse majja", mille menüüs on - üllatus-üllatus! - palju taimetoite, aga siis ma lugesin Tripadvisorist, et see on over-priced ja mõttetult bland ja touristy, ja hakkasin hädaldama. Mille peale P kaevus omakorda Tripadvisorisse ja leidis restorani, mis asub sõna otseses mõttes meie tubade akende vastas üle tänava, aga kus väidetavalt käivad jõukad kohalikud. Ega seal valgeid inimesi peale meie tõesti eriti polnudki, aga vähemalt osa olid mujalt Aasiast pärit turistid, sest nad rääkisid teenindajatega inglise keeles. Menüü oli ehmatavalt pikk, aga seal oli rohkesti taimetoite ja mereande, ning ma sõin krevettidega suppi (mitte pho'd, vaid mingit teist suppi, mis oli super-super-super) ja clam'me mingil viisil, mida ma enam ei mäleta, aga mis polnud pooltki nii super. :)) Arve (7 sööki, 2 õlut, mõned mahlad ja veed) 32 eurot.

Seni parimad elamused mul: Temple Clubi mõlemad söögid, Hue stiilis salat ja Vietnami moodi kala, samuti Cu Chi retke teine liharoog (vist lausa sealiha vutimunade ja mingi kastmega), Saigon Corneri kreveti-pho, Mekongi delta retke "elephant fish" ja tänase resto (mingi Hoang...?) krevetisupp-mitte-pho.

Aga kõige parem uudis on see, et üleeilse day-tripi kuiva huumoriga inglasel õnnestus see, mis ühelgi inimesel varem pole õnnestunud, nimelt õpetada mulle selgeks pulkadega söömise õige nõks. Nii et nüüd ma muudkui harjutan ja harjutan ja harjutan. :))

Hotellist veel

Ma ei saa hakata hommikusöögilauda kirjeldama, sest mul läheb endal ka suu vesiseks, kui ma parajasti seal kõrval ei ole. Igatahes on see meeletult suure valikuga, ja ma olen elus ikka varem ka kõikvõimalikke buffet'sid näinud. Ning Soome-Rootsi-Saksamaa buffet'dest eristab seda muidugi see, et siin on ka Aasia toite - näiteks sushit, ja siis on seal võimalik lasta endale pho keeta. Ahh, ma ei pidanud nii täpselt rääkima hakkama, eks. :))

Minibaar on muidugi kallis, me oleme seni suutnud selle kasutamisest hoiduda, ja room service on ka päris kallis, aga seda me oleme natuke ikka kasutanud. No igal juhul on see odavam kui Soomes suvalises urkas sööki-jooki tellida. Kõik on suhteline, teatavasti. Küll aga tellime igal õhtul endale tuppa ämbritäie jääd ja see ei maksa midagi. (Vähemalt ma loodan nii. :)))

Ja üleval katusel on - taas päris kallite jookidega - baar, kust aga avaneb väga lahe vaade. Käisime ühel pärastlõunal seal happy hour'i ajal ja tahtsime täna pärast õhtusööki pimedas uuesti minna, aga seal oli mingi üritus. Nii et tuleb homme õhtul plaani võtta.

Aaa, ja toateenijad jätavad igal õhtul su voodi peale kaardi "head und" koos unejutuga, mis on prinditud värvilisele paberile. Ausõna.

Siis on hotellis veel fitness-room, kasiino, basseiniäärne baar, konverentsisaal, veel üks resto ja spaa (massaažid jm), aga neid ei ole me ühtegi kasutanud ja ilmselt ei kasuta ka.

Grand Hotel Saigon

Ega ei tahakski sellest eriti kirjutada, sest natuke piinlik on ka, aga teiselt poolt ikka täielik elamus. Neljatärnihotell, mis vist on varem olnud viietärnihotell, selline kaduv hiilgus. Töötab aastast 1930. Asub Saigoni peatänava Dong Khoi (endine kuulus Rue Catinat) jõepoolses otsas, aga mitte päris jõe ääres, vaid kvartali jagu sissepoole. Ümberringi teised kuulsad ja nimekad hotellid: Majestic, Renaissance Riverside, Sheraton, Caravelle jne. Samas: otse meie hotelli peasissekäigu vastas asub väike 24/7 poeke, kust saab odavat veini ja veel odavamat õlut, samuti limpasid, krõpse jms. Pole vist vaja mainidagi, et me käime seal iga päev. Mõni päev mitu korda.

Tripadvisoris sai see hotell nii ja naa hinnanguid, teenindust ikka laideti ka ja et toad on väikesed ja mis kõik veel ja basseini ääres vähe ruumi. Meil on sviit ja siin on ruumi täiesti piisavalt. :)) Ehkki ausalt öeldes ma arvasin ka, et see on avaram, aga see pole mulle nii oluline. Kaks magamistuba, kaks vannituba ja pisike esik-elutuba-salong, kus ma praegu vedelen. Bassein on meil otse toaukse taga, mis teeb väikesed spontaansed ujumised eriti mugavaks. Jah, lamamistoole on basseini ümber tõesti vähe, aga hallo, kui sa päevitada tahad, mine kuhugi rannakuurorti, eks! Poiss oli totally impressed isegi sellest, et sellises kesklinnahotellis üldse on korralik bassein, ja veel meil ukse taga (mis on muidugi täielik juhus).

Teenindus... noh, mulle tundub, et need on mingid eriti vingus britid või täiesti teistsuguse tasemega  harjunud ameeriklased, kes siinse teeninduse üle hädaldavad. Nii suure hotelli kohta on siin minu arust ülipüüdlik, superviisakas ja lausa uskumatult personaalne teenindus. Ma tooksin ainult kaks näidet. 1) Minu sünnipäeva hommikusöögil, kui ma olin ühe taldrikutäie juba hävitanud ja teist alustamas, ligines meie lauale ühest härrast ja kolmest daamist koosnev delegatsioon, ja härra (no tõesti, tume ülikond ja valge särk jne) küsis, et kas mina olen see ja see ja kas mul on täna sünnipäev. Jaatava vastuse peale oli tal mulle üle anda taldrik, mille keskmes troonis tükk šokolaaditorti, ümber paar lilleõit ja šokolaadiga kirjutatud "Happy Birthday" ja minu nimi, ilma ühegi veata kirjutatud. Ausõna, ma tegin pilti ka. Ja ma olin ikka täiesti pahv.

2) Täna hommikul tulime (juba poole seitsme paiku) suht uduste nägudega alla, et hommikust süüa, ja mainisime mingile samasugusele (aga mitte samale) ülemuse tüüpi härrale, et me läheme Mekongi delta tripile - ta vist küsis, kuidas me magasime, vms. Ja kui me siis pool tundi hiljem söögisaalist lahkusime, soovis ta meile head päeva ja head trippi, me olime tal meeles. Ehkki teada ju on, et valged inimesed on neile samamoodi ühte nägu nagu meile asiaadid. On the second thought, meie poeg jääb muidugi meelde. Aga ikkagi, aga ikkagi.

Saigon, kolmas päev: erinevad huvid

Vanasti tegin ma reisidel pahatihti nii, et lasin ennast vedada kohtadesse, mis mind üldse ei huvitanud, vaid hoopis väsitasid, ja pärast olin õnnetu. Nüüd aga oleme P-ga mõlemad õppinud, et ei pea tingimata igal pool koos käima – ja ammu on selge, et tema tahab rohkem ringi käia kui mina, kes ma eelistan tihti rannas või basseini ääres vedeleda ja mõtteid korrastada. Mediteerida, kui see peaks olla parem ettekääne kui lihtsalt logelemine.

Igaks juhuks hoiatasin ma juba eile õhtul ette, et täitsa võimalik, et ma täna hommikul turule ei tulegi. Ega läinud ka, nad käisid seal kolmekesi (imekiiresti) ära. Mina pikutasin sel ajal natuke toas, üritasin Facebookis õnnitlustele vastata, aga FB ei võtnud eriti toru, ja siis kolisin basseini äärde. Ning siis nad juba tulidki tagasi.

Olime natuke aega koos basseini ääres ja siis läksime ning sõime lunchi hotelli kõrval Saigon Corneri kõrval lihtsas söögikohas – no imemaitsev pho oli seal, vist seni parim! Seejärel läksid P ja Poiss Vietnami sõja koledusi tutvustavasse muuseumi, aga no miks ma peaksin sellisesse minema?! Meie Tüdrukuga jalutasime My Spa poole, mida Trip Advisoris hullult soovitati. Tee peal käisime mõnes poes, muu hulgas karismaatilise kašmiirlase juures, kes üritas mulle (üldse mitte liiga pealetükkivalt) superkaunist käsitsi tikitud seinavaipa maha müüa.

My Spa oli tõesti väga kena, saime kohe mugavale diivanile istuma ja tüdrukud nokkisid me küünekesed korda. 110 000 dongi maksis maniküür, 4 eurot.

Üritasime meestega suhelda, aga väga vaevaliselt käib see ikka (mitte meeste, vaid tehnika pärast). Minu telefon ei toimi siin üldse, avastasime täna, st kella saab vaadata ja vahepeal isegi meili ja Facebooki, aga vaat helistada ega sõnumeid saata küll ei saa. Nii et kohtusime siiski alles hotellis, aga läksime üsna varsti jälle välja, nüüd juba neljakesi koos. Võtsime hotelli eest takso ja lasime end Jade Emperori pagoodi juurde viia – mis oli väga hea mõte, elu sees ei oleks me seda ise üles leidnud. Väike hoone, tihedalt kõrgemate majade vahele surutud. (Takso maksis midagi 70 000 või natuke rohkem, alla 3 euro igatahes.)

Ja pagood oli superelamus, vähemalt mulle, täiesti eriline pühakoda! Tumedad suured kujud – mingid vuntsidega onud ja hobused muu hulgas... Ma oleksin tahtnud seal märksa kauem olla, see probleem on meil väga tihti. Muidugi segas natuke ka see, et seal inimesed konkreetselt palvetasid, süütasid oma küünlaid ja viirukeid, ei taha neile tüli teha, eks ju.

Kuna lunch oli olnud varajane ja kerge, siis mõtlesime, et sööks kõigepealt (mingi poole kuue paiku) kerged eelroad ja millalgi hiljem siis päriselt. Sisenesime täiesti suvalisse söögikohta: linoleumpõrandad, värvitud seinad, hulk lärmakaid kohalikke. Minu ja P mereannisalatid oleks veel võinud eelroogade alla lugeda, aga Tüdruk sai täiesti korraliku nuudliroa ja Poisi „eelroaks“ osutus keskmise suurusega vaagen riisinuudleid + potitäis liha, vilju ja suppi. Nii et seda sõime lõpuks kolmekesi, ja rohkem polnudki vaja, ainult nurgapealselt tädilt oma hotelli lähedal võtsime natuke (sealsamas nurga peal küpsetatud) vahvleid, küpsiseid ja banaanipannkooke. Just for the record, eine neljale, incl 4 õlut, maksis ligi pool milli ehk 17 eurot, hilisem süsivesikuhunnik 100 tonni ehk 3 eurot kopikatega.

Saigon, teine päev: Cu Chi tunnelid ja Cao Dai suur tempel

Sünnipäev oli/on kah, aga sellest ehk pärast eraldi. :))

Hommikusöök varajane ja kiirustades, sest kl 8.00 pidime olema all fuajees, kus meid ootas firma Urban Adventures esindaja, kelleks osutus giid Lim. Autot, st mikrobussi juhtis härra, kelle nimi kõlas nagu Ge. Day-trip Temples & Tunnels, mis viis meid kõigepealt Cu Chi tunnelitesse, kus vietnamlased sõja ajal ameeriklasi peedistasid, siis Cao Dai templisse, siis "lunch in a local restaurant", mis tähendas nagu Taiski enam-vähem kellegi kodu, aga kus sai (siis täna) erakordselt hästi süüa, ja siis mingi poole kuueks õhtul hotelli tagasi.

Cu Chi tunnelid... no elamus, muidugi, aga nagu kõigis sellistes kohtades - kui natuke vähem rahvast oleks, siis oleks ikka poole mõnusam. Sellegipoolest muidugi ei kahetse, et seal käisime. Cao Dai templis jälle eriti rahvast polnud ning see meeldis väga, ehkki seal oli hullult palav ja kõhud juba tühjad ja natuke väsinud. See Cao Dai on siis mingi eriline usk või usulahk või uskude kompott, mida ei ole võimalik näha kuskil mujal kui siin (kui ma nüüd õigesti aru sain).

Meiega koos oli day-tripil üks brittide paar, mees selline tüüpiline kuiva laheda huumoriga britt, naine enda sõnul hiinlanna, aga no ma ei tea, ma silma järgi ütleksin, et tal 1-2 vanavanemat olid asiaadid. Igatahes väga tore oli nendega, sest nad esitasid - haritud inimeste heas inglise keeles - rohkesti täpsustavaid küsimusi, tänu millele ka meie Limi jutust paremini aru saime.

Saigon: esimene päev

Suht lühidalt, väsinud olen ja homme hommikul on vaja vara tõusta.

Hommikusöök hotellis ja seejärel jalutuskäik Lonely Planetis soovitatud marsruudil "Walking Tour: Old Saigon". Mitte küll päris terviklikult, sest me oma hotell asub umbes punktis 8 ja siis me jalutasime siit kuni lõpuni ehk punkti 20. Teisele poole mõni teine päev. Aga nägime: hotellid Caravelle ja Continental, Vietnami sõjaga seotud maamärgid, ooperiteater, Lam Soni park koos Ho kujuga, endine Hotel de Ville (praegune umbes Rahvakomitee hoone), väga-väga ilus, Notre Dame'i katedraal ja Gustave Eiffeli projekteeritud peapostkontor (käisime sees ka ja saatsime mu isale kaardi), Reunification Palace ja selle esine park, Turtle Lake (ühtegi kilpkonna ei paistnud).

Sealt tagasi tulles sõime esimest korda lõunat, siis tulime hotelli ja magasime nagu miškad - see palavus ja see rahvahulk, kes sul konstantselt silme ees virvendab, võtab ikka täitsa läbi. :))

Pärast uinakut dringid hotelli katusebaaris ja väga lahedad vaated (üritasin ühte pilti FBsse postitada, aga ei õnnestunud). Ja siis teine jalutuskäik - kõigepealt vaatasime üle, kus asub spaa, mida Tripadvisoris väga soovitati, siis kõndisime enda meelest Jade Emperori pagoodi suunas - aga etteruttavalt öeldes, sinna me ei jõudnudki, või ei leidnud seda pimedas üles. Küll aga nägime väljastpoolt kahte muuseumi, kuhu meil ei ole plaanis minna: Military Museum ja History Museum, ja vaatasime esimese hoovis mingit sõjatehnikat (st P ja Poiss vaatasid).

Ja selle jalutuskäigu jooksul sõime veel kaks korda "lõunat" ehk siis üsna lihtsates kohtades kergeid eineid, mis maksid iga kord 180-250 000 dongi, eesti keeles öeldult 6,5-9 eurot. Nelja peale oli see siis juba, eks, sisaldades vähemalt ühe õlle.

Samas küsib vanatädi tänaval ühe vee + ühe kookospähklijoogi eest 140 000, ilmselge turistihind, aga me ei hakanud vaidlema, vähemalt täna veel mitte. Olgu tal ka üks hea päev, eks ju.

Taksod ja hinnad

Taksosõit lennujaamast hotelli andis esimese maigu siinsete hindade... eee... mitmetahulisusest. Ma olin Tripadvisorist lugenud, kui palju see umbes maksma peaks (kohalikus rahas 160-170 000 dongi, 8-10 dollarit) ja mis taksofirmasid peaks kasutama, aga ka seda, et enne lennujaamast väljumist on mingi kioskite rida ja sealt võtke "fixed price taxi". Läksin sinna ja küsisin, mis see fixed price oleks, ja kuulsin vastuseks 25 dollarit, tore küll. Siis läksime välja, üks tüüp haaras varsti meist kinni, näitas mingit töötõendit ja puha, ning tema pakkumine oli 700 000 dongi. Jälle loobusime - aga ma kujutan ette, et nõrgema närviga inimene oleks juba läinud selle takso peale.

Natuke maad veel vasakule ja seal olidki Vinasuni ja Mailinhi taksod - ehk siis need kaks firmat, mida ka Tripadvisoris kasutada soovitati. Istusime peale ja taksomeeter pandi käima ja kohale jõudes näitas see 170 000 dongi, st 8 dollarit, st 6 eurot. Aga nii lihtne oleks olnud kolm korda rohkem maksta! Ja tüüpidel silm ka ei pilgu, kui nad seda hinda küsivad!

Hotelli jõudes ma ei olnudki niiiii väsinud - igal juhul oluliselt vähem väsinud kui mullu Mehhikosse jõudes -, aga mu haige jalake oli täiega paistes ja keeldus kõndimast. Nii et P ja lapsed läksid veel natukeseks linna peale, aga mina tellisin endale hotelli room service'ist klubivõileiva ja majakokteili. Ma   võib-olla rohkem isegi ei täpsustaks, aga see kena väike eine ühele maksis rohkem kui meie tänased lõunasöögid neljale (tõsi, me jõudsime päeva jooksul selliseid kergeid lõunaid 3 tk teha). Hinnad oskavad siin linnas väga, väga erinevad olla.

Lend Tallinnast Saigoni

Ütleme nii, et hullusti see just ei läinud, aga oleks võinud ka paremini minna. Esiteks anti meile Tallinna lennujaamast muidugi taas ebaadekvaatset infot - inimene ju võiks juba teada, et need tüübid meie check-in'is ei tea vähimalgi määral, kuidas Singapuri lennujaamas asjad käivad, aga kuna nad räägivad tähtsa ja enesekindla näoga, siis ikka kuulad ja usud neid.

Helsingi-Singapuri lend hilines umbes tunnikese, aga kuna me olime juba alustanud veini doseerimist, et lennukis korralikult magada, tõi see kaasa: 1) majandusliku põntsu (Helsingi lennujaamas maksab vein nii palju, et odavamatest kohtadest võiks sama raha eest Kuu peale lennata), 2) teatud üledoseeringu (ärkasin öösel lennukis üles ja tahtsin vett juua, aga õnneks magasin pärast edasi). Üldiselt möödusid pika lennu 11 tundi üllatavalt kiiresti, mis on tore.

Teine tore asi: ühed sõbrad olid meile kurtnud, et Finnairiga nii pikka maad lennata on jube, mille tõttu ma pisut kartsin, aga ei, mitte midagi polnud viga. Toit oli mu meelest parem kui Lufthansal, toolid kuidagi nagu laiemad või mugavamad, ning teenindus ka suht okei.

Singapuris pidi meil mingi 2,5 tundi lendude vahe olema, aga Finnairi hilinemine sõi ühe tunni sellest kohe ära, eks. Väravas oodanud vanamees andis meile taas vale infot, kinnitades Tallinnas saadud juttu, et me peame ise oma kohvrid kuskil välja võtma ja uuesti sisse andma. Järgnes hulk sekeldusi, muu hulgas Singapuri sisenemise kaartide täitmist, mis osutus täiesti ebavajalikuks, ja aeg muudkui läks... To cut the long story short, me ei pidanud oma kohvreid kuhugi tassima, me jõudsime Singapuri-Saigoni lennule ja sinna jõudsid ka meie kohvrid, aga me ei jõudnud üldse Singapuri lennujaamas ringi vaadata ega süüa ega midagi, mis oleks väga tore olnud, nii palju jõudsime silmanurgast märgata küll.

Vietnam Airlinesi lennul oli kõik väga meeldiv, mahe muusika, imekaunid stjuardessid nendes pikkades rüüdes, mille nimi mul praegu meelde ei tule, supermaitsev toit. Hilisõhtune Saigon võttis meid vastu 27-kraadise leitsakuga.

Tagasisõit

Ma ütleksin, et see sujus üllatavalt hästi. Panime äratuskellad kuueks, lastel poole seitsmeks. Umbes kolmveerand kaheksa sõitsime autoga maja juurest välja, väike "sara" mahutas kõik meie kohvrid-kotid ja oleks rohkemgi mahutanud (kunagi Terracinas õnnestus meil ikka üle noatera see rendiautoga lennujaama sõitmine). Tee peal mingeid viperusi ei esinenud, Cancuni lennujaama terminalide sildid olid selged ja ühemõttelised, Europcari roheline plagu hakkas paistma otsekohe. P sõidutas meid kottidega terminali juurde ja naasis ise Europcari, kust ta veel pärast autoga lennujaama ära toodi.

Nii professionaalset check-in'i nagu Cancunis ei ole mina veel elus näinud (ja ma olen neid omajagu näinud küll). Vana suutis meid ilusasti kuni Tallinnani sisse tshekkida ning esiteks ütles, et ei, me ei pea Houstonis oma kohvreid ühelt pagasilindilt teisele tõstma, ja teiseks oli ka võimeline seletama, MIKS me ei pea seda tegema (sest me sõitsime mõlemad otsad Continentaliga, eelmine kord oli pikk lend Lufthansa oma).

Ka Houstonis sujus kõik märksa paremini kui sinnasõidul. Jälle oli kasu sellest, et me sõitsime mõlemad otsad Continentaliga, sest nüüd saime passikontrollil lühemasse sabasse! Ja jälle ei pidanud Tüdruk ühtegi sõrmejälge andma! Ruby's Diner juba ootas meid tuttavas kohas ja tuttavate imemaitsvate burgeritega ning ma alustasin seal ka valge veini doseerimist, et lennukis korralikult magada.

Muidugi oli kasulik ka see, et nüüd me teadsime, et passidega tuleb veel enne pardaleminekut seal letis mingi trikk teha, ja tegime selle ära varem, ilma sabadeta. Poiss jäi meie väravasse istuma ja lugema, Tüdruk oli ammu lennujaama peale laiali vajunud ning meie P-ga suundusime baari otsima. :))

Continentali lennuk oli poole väiksem kui Lufthansa oma, 3+4+3 asemel 2+3+2, täitsa naljakas. Mis aga tähendas, et meist neljast pidi keskel istuma ainult Tüdruk, mis ülejäänutele muidugi sobis. Kuigi algul jäi mulje, et ise tuleb sel lennul osta kõik söögid ja muu, siis tegelikult tuli osta ainult "muu" ehk alkohol, toit ja karastusjoogid olid ikka pileti hinna sees juba.

Valge veini doseerimine Ruby's Dineris, Cat Cora nimelises baaris ja lõpuks Continentali pardal õnnestus mul hästi, nii et magasin iseenda ja lennuki kohta suurepäraselt. Tõenäoliselt oli kasu ka sellest, et ma sain seda teha lennuki akna ja P vahel, mitte Tüdruku või mõne kaaluka võõra kõrval. :))

Frankfurdis ümberistumisest ei ole nagu eriti midagi meeles... suht väike vahe oli meil seal plaani järgi ja kiirustasime väravasse, aga väljalend veidi hilines. Ilmselt tänu sellele jõudsid ilusasti ühelt lennult teisele ka meie kohvrid ja kotid, mis meeldiva üllatusena samal õhtul Tallinnas pagasilindile ujusid. Pealtnäha olime tagasireisil olnud ühe päeva hommikust teise päeva õhtuni, tegelikult muidugi vähem, "ainult" 25 tundi.

Viimane päev: ikka see imeline rand

No ma tõesti hoidsin mõlemat pöialt, et viimasel päeval ikka jälle randa saaksime. Ja hommikul säras päike nii nagu vist mitte iial varem. Ainsatki pilveraasu polnud! Kuigi mul oli vahepeal olnud plaan minna proovima imekauneid ümmargusi diivaneid ranna päris-päris taga otsas, mõtlesime siiski ringi ning läksime Ana ja Jose juurde, kus me juba korra varem käinud olime. See oli see kõige ilusam koht, längu vajunud palmi, mitut sorti lamatsite ja värviliste jookidega. :)) Terve päeva olime seal.

Õhtusöögiks on meil ka ju komme valida juba tuttav koht, mis on kõige rohkem meeldinud, aga otseselt sellist lemmikkohta meil Tulumis ei tekkinudki... siis otsustasime La Vita e Bella kasuks, kus olime käinud rannas ja kus ma olin söönud kõige-kõige maitsvamat kala. Pealegi, päris-päris rannas polnud me ju seni õhtust söönudki.

Paraku järgnes imeliselt päikeselisele päevale uskumatult külm õhtu. Kui me Catherine'i öeldud Fahrenheitid õigesti ümber arvutasime, tegi see 15 kraadi Celsiuse järgi! Nii et päris mere ääres õues istumise ilm polnud. Sõime siis "sees" - väga tinglikult, no ütleme, varju all. Tahtsime, et oleks natuke eriline, viimane õhtu jne, ja tellisime üle mõistuse palju muidugi, kõhud said täitsa punni.

Eelviimane päev: Coba

Nii, nüüd on 84 pilti Facebookis üleval, kuues albumis, ning kaks lisapilti siin blogis, ja sellega ma loen oma kohustused piltide sektoris täidetuks.

Kahest viimasest päevast pole ma üldse kirjutanud, ega tagasisõidust. 2. jaanuar oli me eelviimane päev kohapeal ning minul oli plaan jääda randa ja lasta teistel ilma minuta Cobas käia (ehkki eelmisel õhtul otsustas ka Tüdruk, et tema eelistaks randa). Kuid 2.01 hommikul oli taevas pigem pilves, nii et sõitsime kõik koos Cobasse. Seega kahel päeval 12 hulgast rikkus ilm me plaane.

Coba oli lahe, ma mingil juhul ei kahetse sinnaminekut. Olnud kunagi palju suurem kui Chichen Itza, aga enamjaolt välja kaevamata. Siiski oli väga äge ronida nende kõige kõrgema püramiidi Nohoch Muli otsa ja sealt kaugele üle džungli vaadata.

Cobas renditakse soovijaile jalgrattaid, võimalik on ka palgata selline rikša moodi asi, istud kahekesi peale ja väike mehhiklane muudkui väntab. Meie võtsime jalgrattad ja see oli kindlasti hea mõte. Coba püramiidide jm ehitiste vahed on suht suured, ühe juurest teise juurde jalutamine võtab hullult aega, ja ega seal midagi vaadata ei ole, ainult mets ja teised turistid.

Pärast varemete ammendamist käisime vaatamas krokodilli, kes elas järves ja keda toideti kanalihaga, et ta jumala eest sealt silla alt minema ei läheks ning et saaks ikka küsida inimestelt 20 peesot per nägu krokodilli vaatamise eest. Ma ausalt öeldes kahtlustan, et nad on teda ka kuidagi uimastanud. Äge oli näha krokodilli vabas looduses, aga... üldiselt mulle need loomadega trikid ei meeldi.

Siis sõime ühes pisikeses lihtsas kõrtsis, ma võtsin teist korda sopa de limat, jumalik, jumalik. Hästi noor poiss teenindas meid, minu arust tõesti mu laste vanune...

Parklast välja sõites jõudsime just mõelda, et ei tea, kuspool need kolm cenotet siis on, aga muidugi oli olnud õigus Ronil, kes oli öelnud umbes nii, et "küll teile öeldakse, kus need on". "Noh, kas olete cenotede juurde minekuks valmis?" küsis parklavaht ja müüs meile otsekohe cenotede piletid, 40 dollarit neli inimest kõik kolm cenotet. Ähh, muidugi oleks need piletid peesode eest odavamalt saanud, aga olgu peale.

Coba-tagused cenoted olid väga, väga ägedad! Hoopis teistmoodi kui need, mida me enne näinud olime. Täitsa kinnised, nagu koopas oled! P ja Tüdruk käisid kahes ka ujumas, meie Poisiga mitte. Mina ei saa nii vahetult pärast sööki ujuda, pealegi oli Tüdruk oma ujumisriided maha unustanud ning emalikus lahkuses laenasin ma talle enda trikoo (mis ei olnud talle üldse üle mõistuse suur, nagu ta ise alguses arvas).

Õhtust sõime Tulumi peatänaval Diazi taquerias, jälle väga lihtsas kohas, aga seal olid suurepärased tacod. Ainult lihaga küll, aga supermaitsvad. Võtsime kõik eri täidistega tacod ning ma vahetasin Poisi ja P-ga neid nii, et sain kolm erinevat (mida täpselt, seda ma praegu enam ei mäleta). Mõlemad tolle päeva söögikorrad maksid napilt üle 300 peeso ehk siis mingi 17 eurot nelja peale kokku.

Kaks pilti maja juurest

Mingil põhjusel ei taha ma neid kahte pilti Facebooki panna, olgu need siis siin. :)) Väga kena basseinike oli meil 14 korteri peale, aga loomulikult, kuna maailma parim rand asus 5 km kaugusel, siis veetsime selle basseini ääres ülekohtuselt vähe aega.

Maja pildid

Nüüd ka nendest album Facebookis, minu kõigile muudele ponnistustele vaatamata.

Pildiprobleemid

Olen siin pool õhtut üritanud pilte üles panna, aga no ei saa omavahel läbi seesinane aparaat siin ja Blogger. Facebooki siiski suutsin (kolmandal katsel) rajada albumi meie koduloomast Mosiest ehk Muuzist. Nii et Mosie pilte palun lahkesti vaadata sealt. Ja need, kes pole veel Facebookis (K, M), palun lahkesti vihjest aru saada. :))

Kümnes päev: veidi ebaõnnestumisi

Nagu P tabavalt mainis, omal käel reisimisel-matkamisel tuleb alati ette mingeid viperusi või ootamatusi - näiteks ei leia sa mõnda kohta üles või osutub mingi asi hoopis teistsuguseks, kui sa lootsid. 1. jaanuari hommikupoolik läks meil ausalt öeldes selliste asjade nahka.

Üritasime minna Sian Ka'ani looduskaitsealale siinsamas lähedal. Ron oli soovitanud meile paadituuri, meie juurest 17 km sõita ja siis ühte väikest teed pidi ära keerata. Kõigepealt keerasime ära valest kohast (no seal oli ka muidugi huvitav käia), siis leidsime küll üles õige koha (mis oli 20 km kaugusel, mitte 17) ja samuti paadimehed, aga neist ei osanud mitte keegi inglise keelt... Ja mõte kahetunnisest hispaaniakeelsest ekskursioonist-paadisõidust (nelja inimese peale 2000 peesot, seega üldse mitte odav lõbu) ei tundunud piisavalt paeluv. Kusjuures laguun nägi välja täpselt nagu mingi Lõuna-Eesti järv, roostikuga ja puha.

Siis proovisime looduskaitsealale läheneda teistkaudu, rannateelt. Ja muudkui sõitsime ja sõitsime, jõudsime jälle nende territooriumile sisse... aga tee muutus nii auklikuks ja P-l tuli meelde, et kui sellisel teel rendiauto esisild laiali lendab, siis seda kindlustus ilmselt ei kata. Nii et keerasime tagasi. Ühelt poolt nagu looduskaitsealal käidud, koguni kolmest kohast, aga teisalt ega midagi eriti ei näinud. Ja hommikupoolik kaotsis.

Läksime siis randa, kavatsesime minna OMi, aga seal olid kõik lamamistoolid täis. Asutasime end selle kõrvale Casa Violetasse, millest jäi mulje, et kas nad olid umbes nädal tagasi seda kohta pidama hakanud või siis olid kõik töötajad veel aastavahetuspeost pohmellis. Aga no saime lamada ja saime süüa, ja kokkuvõttes polnud viga, ehkki päris tuuline oli ja vees me ei käinudki ja nende ceviche oli häbematult väike ja kallis, teiste kohtadega võrreldes. :))

Õhtul jalutasime linnas ja tegime mõned sisseostud, P sai endale rahakoti, mille leidmine-ostmine on alati üks tüütus, ning Poiss sai t-särgi, millele ta juba varem pilgu peale oli pannud. Sõime peatänavast eemal La Siesta nimelises kohas, mis oli osaliselt pizzeria, aga pakkus ka muud. Turistikoht, aga selline meeldiv. Väga sümpaatne Mexico Cityst pärit omanik, me pidasime teda eurooplaseks, aga ma küsisin üle. :)) Nende koer Fiona tuli meie laua juurde ning sõbrustas P ja Tüdrukuga, kes seda täiega kaifisid.

Ma sõin mango- ja tequila-kastmega kala, mis ei olnud otseselt halb, aga ma peaksin pidama meeles, et mulle meeldivad lihtsad maitsed (nagu küüslaugu- või sidruni- või tomatikaste) kala puhul alati rohkem.

Tulumi kaart

Ma muudkui seletan siin: rannatee, kesklinn, taksod jne, aga teised ei pruugi selle linna ülesehitusest üldse aru saada, sestap postitan ühe suht hea ja ülevaatliku kaardi lingi, see on siin.

Rannatee, millest ma enne kirjutasin, jookseb loomulikult mööda ranna äärt, kus on kirjas kõik need hotellid jne. Meie elame Tulum Pueblos, selles osas, kus tänavad ilusasti risti jooksevad, peatänavast Avenida Tulumist põhja pool, kaardi alumisest vasakpoolsest nurgast pisut väljas.

Rannas meeldib meile käia taga- ehk kui kaarti vaadata, siis allpool, mis on meie juurest otse mere poole, aga paraku, oh häda! Sealt ei saa läbi, seal vahel on džungel, sõna otseses mõttes. Nii et randa peame sõitma ikka kõigepealt mööda peatänavat selle suure ristteeni, kus on muu hulgas San Francisco supermarket, ja siis paremale mere poole ja siis veel korra paremale mööda rannateed (või ka vasakule, tegelikult). Meie maja juurest randa on 5-10 km, sõltuvalt sellest, kuhu me läheme.

Nüüd siis kurvad loomakesed

Neid mahtus eilsesse päeva lausa kolm tükki või komplekti ja esimene oli kõige kurvem. Sõitsime õhtupoolikul rannast koju, see rannatee on suht vastik, kitsas, seda ümbritsevad kõikvõimalikud poed, söögikohad, hotellikesed, beach clubide sissepääsud jne. Ja seal kakerdab inimesi, kes on võib-olla paar õlut või margariitat liiga palju võtnud või siis päikesest uimased, või nende kahe asja kombinatsioonis, või veel midagi. Kõnniteid seal pole üldse ja no igal juhul on seal vastik sõita.

Igatahes oli see üks pisike imearmas koerake, kes jooksis sõiduteele seal rannatänaval, mitte meie poolt, vaid vastassuuna poolt. Mina häälitsesin, P pidurdas, koer tuli täpselt nii, et ta jõuab meie auto ette. P sai pidama, aga vastassuunast tulnud džiip ei saanud ja vaene armas kutsu sai tollelt džiibilt löögi... liipas minema, üks jalg selgelt viga saanud... väike totukene, ma ei tunne koeratõuge, aga tõesti selline hästi väike ja kena koer. Niiii kahju, nii kurb.

Teine juhtum oli seal Los Arrecifeses, kus me õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel dringid tegime. Seal oli selline pisikese basseini moodi asi, kus ujusid ringi väikesed kilpkonnad, ilmselt söögikoha pidajad olid nad sinna toonud, et inimestel huvitav vaadata oleks. Ja me kohtasime ühte (ameeriklastest?) noorpaari, kes väitsid, et "we think they are dying here", ja tõid mingi kausiga merest vett juurde, et väikesed kilbikud paremini vastu peaksid, ja arutasid, kas peaks loomakaitsesse teatama... Meist jäid nad sinna maha, kilpkonnadega asjatama.

Kolmas juhtum jäi mulle silma tund aega hiljem juba Tulumi peatänaval, kui me Balches aastavahetust ootasime. Meie kõrvallauas istusid kaks daami, ilmselt ema ja tütar. Viimane oli, ma arvan, umbes minu vanune, brünett, pikk ja sale, väga heas vormis naine, hästi päevitunud, hästi üles löödud, vinge meik, palju ehteid. Valge maikasärk - ja kui ta püsti tõusis, siis selgus, et ka valged mikrošortsid, mis talle kahtlemata igati sobisid.

Aga kõik see kokku tundus mulle nii hale, nii kurb: selline vinge, üles löödud, ilgelt pingutanud šeff naine, kelle välimuse kõik detailid karjuvad: "Vaadake mind, ma olen nii äge, ma olen nii seksikas!"... aastavahetuse õhtusöögil oma emaga... Tulumi-suguses linnas ja täiesti keskpärases turistirestos.

Ja kui nad lahkusid, võttis see naine oma tooli seljatoe küljest (te ei usu mind, aga nii see oli) sellised liblikatiivad, nagu meil olid lasteaias, liblikatantsu puhul, ainult et need sädelesid ja läikisid, ja ta kinnitas need endale selga, valge maika peale, ja kõndis niimoodi mööda Tulumi peatänavat minema. Ma vaatasin talle järele ja siis vaatasin oma perekonda, tol hetkel üsna tülpinud tegelasi, ja tänasin jumalat. Ausalt.

Üheksas päev: kummaline aastavahetus ja kurvad loomakesed

Vana-aasta viimasel hommikul läksime randa - kõigepealt Puerta del cielo nimelisse rannaklubisse, aga see ei meeldinud meile. Kas ma juba ütlesin, et inimene harjub heade asjadega nii kiiresti? Miks ma peaksin lebama paljal puu- või plasttoolil, kui mujal on nahkmadratsid või 30 cm paksused lumivalged diivanid?

Sõitsime natuke maad edasi uude kohta, mille nimi oli Ziggy Beach. Väga armas, väga kena. Väga aeglane teenindus, aga muidu kõik toimis. Seal käis asi nii, et muidu oleks pidanud lamamistoolide eest midagi maksma, aga kui vähemalt 400 peeso eest sõid või jõid, siis olid toolid tasuta. Ühesõnaga, need olid tasuta. :))

Õhtuks panime kinni laua restoranis El Tabano, kuhu olime proovinud juba enne minna, aga see oli tookord reserveeritud. Uhh, kui šikid poisid seal kelneriteks olid... vähemalt kaks tükki nägid välja nagu minu sõbra U endine elukaaslane vbl 10 aastat tagasi... Tõelised silmarõõmud. :)) Menüü oli seal natuke teistsugune kui mujal või olime meie lihtsalt eksperimenteerivamas tujus ja tellisime erilisemaid asju: lavendlisoolaga tehtud krevette, täidetud jalapenosid, mina pearoaks mingi erilise pipra kastme ja apelsinimoosiga kala...

Kuna seitsmeks läksime sööma, siis poole kümneks olime valmis mis valmis. Olime ise just otsustanud, et ei jaksa siin keskööni istuda, kui kena administraatoriproua tuli kah uurima, et kui kaua te siin palun olla kavatsete. :))

Suundusime siis randa, mis minu hämmastuseks oli inimestest peaaegu tühi. Üsna kummaline kogemus: neljakesi tühjal ja pimedal rannal, ainult kuu andis valgust, me olime taskulambi kah maha unustanud. Kõndisime päris kaugele, vaatan ma praegu kaardilt, ning keerasime lõpuks sisse Los Arrecifese nimelisse kohta, kus baar oli lahti ja seal istus ainult üks neljane seltskond. Mossis näoga baarmen soostus meile ühed joogid tooma, istusime seal verandal laternate valgel, meri kohises (päris kõva tuul oli), hästi kena.

Meie P-ga oleksime seal kauemgi olnud, aga Poisile ei meeldi tuul, tema tahtis linna tagasi. Natuke oli mul mure, et kas me takso saame, miks peaks vana-aastaõhtul nii kaugel rannateel tühje taksosid tiirutama, aga... nii kui me teele astusime, oli enam-vähem kohe kohal ka takso, in the middle of nowhere. Nii hästi taksodega varustatud linna ei ole mina veel oma elus näinud.

Sõitsime linna keskväljakule, kus oli palju rahvast ja suhteliselt jabur kontsert. Aga nüüd oli kell juba peaaegu üksteist, nii et ikka üritasime kesköö ära oodata. Sealsamas kõrval asus too Balche, kus me olime eelmisel õhtul söönud, nii et võtsime seal ühed joogid (ja Tüdruk järjekordse magustoidu). Vahetult enne aastavahetust läksime platsile tagasi, üks tädi pidas rõdult kõnet (kas tõesti on siin naissoost linnapea?), ja siis tuli tõeliselt emotsionaalne count-down, nagu oleks tegu vähemalt sajandivahetusega... ja Põlva mõõtu asula kohta tõepoolest suurejooneline, efektne ja elegantne ilutulestik. Muidugi, mulle hullult meeldivad ilutulestikud. Ma kardan, et kõik selle blogi lugejad teavad seda juba. :))

Aga me jaks oli otsas ka, nii et kell veerand üks võtsime järjekordse takso ja tulime sellega koju. P lisas õhtu lõpule vürtsi elu esimeste omatehtud margariitadega. 7 osa tequilat, 4 osa apelsinilikööri, 3 osa laimimahla. Kanguse reguleerimise ainus vahend on jää hulk. :))

Kusjuures postitus sai juba praegu nii pikk, et kurvad loomakesed siia ei mahtunudki, neist siis loodetavasti kunagi hiljem.