Nagu arvata oligi, mõlemat segamini.
Suurepärane näide oli täna see, kui me läksime lastega kolmekesi jala randa. Ja ma olen ju piisavalt kotkas, et ega ma ei hakka ju kaarti kaasa võtma, kui ma kodust randa lähen – taevas halasta, rand on ju siinsamas! Aga siis ühel hetkel on segadus, ja kuna ligineb sümpaatne vanaema käru ja lapselapsega, siis ma parem ei hakka ise merd nuusutama.
„Perdone?“ /pördooni?/ küsin ma kõigepealt katalaani keeles. Tädi jääb seisma ja pöörab kogu sõbraliku tähelepanu minule. „La playa?“ küsin ma siis hispaania ehk kastiilia keeles. „???“ ütleb ta midagi, aga igatahes näitab ta käega, mis oligi kõik, mida ma vajasin. Lisatud „merci“ kehtib nii prantsuse kui ka katalaani keeles.
„Deutsch? English?“ küsib tädi seejärel suurepärase hääldusega, umbes nagu võõrfiloloog, kes ei ole iial igatsenud midagi muud kui et saaks mõne native speakeriga juttu ajada. „No, no,“ salgan ma igasuguse keeleoskuse sealsamas maha. „Estonia!!!“ teatan ma abivalmis tädile võidukalt. Seepeale tõstab ta käed üles, vangutab pead ja me võime randa minna. :))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Väga kaval ;)
Ma tabasin ka sellesama nipi oma üle-eelmisel reisil ära ja kasutasin võidukalt, kuigi veidike halva inimese maik jäi suhu, et kuidas ma ikka ei suhtle inimestega, kui nad niiväga tahavad...
Ei, ma muidu räägiks inimestega küll, aga 1) oli randa juba kiire, ja 2) seal Olümpiaküla rajoonis (kus kirjeldatud juhtum aset leidis) on kuidagi eriti palav ja vähe õhku, lausa kisub sealt mere poole.
Post a Comment