Esimene päev

Jõudsime eile õhtul kohale, aga üks kohver mitte. Tegelikult – oleme ju päris palju reisinud viimase 10 aasta jooksul, ning päris ime, et meil seda varem pole juhtunud. St, ühe korra on mul kohver päeva võrra Tallinna tulles hilinenud, aga see oli 1992 vms. Aga kui lugeda statistikat – kümneid tuhandeid kohvreid kaob maailmas igal aastal jäljetult – siis on meil seni tõesti vedanud.

Vedas ka praegu, see ei olnud kõige kriitilisem kohver. Küll aga enamik meie pesemisasju, kogu mu kreemimajandus, rannas käimise rätikud ning KÕIK Poisi vähesed riided seiklevad kuskil – õnneks ütles lennujaama tädi kohe, et „jah, teie neljas kohver jäi Helsingisse ja tuleb homme õhtul“ (ehk siis täna, ja homme hommikul peaksime selle kätte saama). Meiega koos kurtsid sama probleemi ühed soomlased ja nemad said teada, et tädidel pole õrna aimugi, kus nende kohver on …

Kohe hommikul käisime supermarketis ja hankisime hambapasta jms (hambaharjad olid õnneks teises kohvris), ja nüüd õhtul käisime juba ka Poisile riideid ostmas. Esimene kord elus, kui Poiss tõepoolest tahtis ise riidepoodi minna! :))

Rosario osutus väga meeldivaks väikeseks 40+ daamiks, aga ma ikka ei saa nendest hispaanlastest aru!!! A-M hirnub praegu kõva häälega, ma kujutan ette. No kuidas nad ei oska absoluutselt inglise keelt, eriti kui nad tegelevad sellise äriga nagu sellised turistidele mõeldud külaliskorterid! Tädi rääkis meile pikalt ja laialt hispaania keeles siin igasugu asju – no midagi me saime aru, aga jube vähe muidugi! Tema oskas inglise keeles öelda umbes „microwave“ ja „wireless“.

Dr R läks täna kl 11-ks tööle ja vabanes juba poole viie ajal. Meie vedelesime hommikul kodus, lapsed vaatasid Spiderman 3 filmi, mina ei saanud mingil põhjusel netti – öösel sain ja nüüd õhtul sain ka, aga hommikupoolikul oli mingi jama. Siis käisime metroojaamas pileteid ostmas – minul on esimest korda pikkade aastate järel kuukaart! :)) Aga lastele ikka ei ostnud kuukaarti, sest see kehtib ainult isikut tõendava dokumendiga, kirusin ennast, et pole lastele ID-kaarte teinud. Nendele võtsin siis T-Familiar pileti, millega saab mitu inimest korraga sõita, 70 sõitu 30 päeva jooksul. Eks see saab ilmselt mingi hetk otsa, sest mõnikord (nt täna) kasutavad nad seda ju kolmekesi.

Pärast piletite ostmist jalutasime alla tornide juurde, vaatasime „meie issi töökohta“ Torre Mapfret, olime natuke aega rannas, sõime Chiringuito de Monchos, hakkasime kodu poole minema, aga tee peale jäi üks väga tore mänguväljak! Isegi Poiss inspireerus sellest ja veetsime seal mingi tund aega. Ja kui siis hakkasime uuesti kodu poole tulema, siis saatiski dr R juba sõnumi, et ta on vaba, nii et saime kokku ja läksime hoopis riidepoodi. Mina ei oleks ausalt öeldes viitsinudki, aga Poiss ajas peale!

Arvan, et läheme õhtul kuhugi siia lähedale, siin on palju selliseid „päris inimeste söögikohti“ – ehk siis mitte turistilõkse. Ja jube odavad, lausa uskumatu! Eile öösel sõime ka ühes sellises, aga pühapäeva õhtul oli suurem osa neist kinni. Täna vaatasin, et lausa 6-7 euro eest saaks lõuna ajal kolmekäigulist päevamenüüd süüa, incl vesi ja klaas veini.

Ah soo, üks jama on veel peale kadunud kohvri (ja korteris ei tööta röster, dr R saatis praegu firmasse ja Rosariole meili). Nimelt ei leidnud ma muude arvutiasjade hulgast seda jublakat, mis käib arvuti külge ja suhtleb mu juhtmeta hiirega. Nii et nüüd pean kasutama touchpadi, millega ma ei ole absoluutselt harjunud. :(( Kui saan T käest teada, kas see jublakas on meil kodus magamistoa põrandal (umbes kohvri kinnipanemisel välja kukkunud), siis mõtleme edasi.

Ja muidugi ei tea väljamineva meili serveri paroole, nii et meili saan lugeda Outlook Expressis, aga vastama pean veebipõhiselt Gmaili kaudu, mis ei ole ka väga mugav. Rosario ei tundu ka selline tüüp, kelle käest neid paroole mingilgi viisil kätte võiks saada. Sellised väikesed ebamugavused, aga muidu on mõnus! :))