Vahepäev: Saigonist Mui Ne'sse

Viimane hommikusöök Grand Hotelli lookas laudade ääres, asjade pakkimine ja siis tund-poolteist vaba aega. Poiss luges toas, Tüdruk tšillis basseini ääres, P läks jalutama (ja nagu pärast selgus, tänavakaubitseja nuudlisuppi maitsma), mina keerasin arvuti kilekoti sisse ja suundusin Saigon Cornerisse, lihtsasse söögikohta hotellist üle tee. "Teil on palju parem internet kui hotellis," selgitasin ma sealsele sõbralikule vanamehele. "Jaa, ma tean," vastas tema.

Tegutsesin natuke FBs, aga kõike ei jõudnud ikka teha, mis vaja oleks olnud, inimestele vastata jne.

Siis kolisime toast välja, maksime katusebaaris ja toateeninduse kaudu võetud söögid-joogid, ja täpselt keskpäeval saabuski Lee, järjekordne korrektne ja väga hästi inglise keelt rääkiv vietnamlane. Seekord mikrobussiga, et viia meid Mui Ne'sse, 210 km kaugusele.

Kuigi me ei saanud algul aru, kuidas on võimalik sellist teed 6 tundi sõita, siis täpselt nii kaua see kestiski. Üks väike vetsu- ja näksiostmispaus, üks kiire lunch. Täiesti uskumatu liiklus on siin maal. Miljonid ja miljonid motikad, mopeedid ja jalgrattad, mille vahel üksikud vaesed autod endale teed rajama peavad. Tee peal lugesin Graham Greene'i "Vaikset ameeriklast" ja nagu FBs juba kirjutasin, jõudsin ka natuke tönnida. See mõjub ikka palju rohkem, kui oled just Saigonist lahkunud, samadel tänavatel-väljakutel kõndinud jne.

Siinne hotell on väga armas ja kena, aga Mui Ne kohta ei julgeks ma esialgu seisukohta võtta. Meeletult palju venekeelseid silte, mõned ingliskeelsetega paralleelselt, mõned puhta vene keeles. Ja päris palju venelasi ka, muidugi. Aga palmid ja meri ja hästi soe, ja parem internet kui Grandis, aga FB jälle ei tööta. Õhtusöök hotelli lähedal lihtsas ja odavas kohas, mis aga paraku ei osutunud kvaliteedi garantiiks. Mehed olid enda söökidega rahul, Poiss veel eriti, mina ja Tüdruk üldse mitte.

Homme üritame lihtsalt tšillida, ja lasta kuskil pesu pesta, ja uurida paremaid restorane, ja et kus võiks vana-aastaõhtut veeta.

Saigon, viies päev: turud, vaated ja kulinaarsed elamused

Viimane päev Saigonis algas nii, et hommikusöögilauas sai igaüks öelda, mida ta tingimata siin linnas veel teha tahaks. Mehed olid suht indiferentsed, Tüdruk teatas, et tema prioriteet "nomer odin" on süüa spetsiaalses taimetoidurestoranis, mina tahtsin tingimata ära käia Bitexco torni vaateplatvormil siinsamas hotelli kõrval (48. korrusel).

Tulime tuppa tagasi, guugeldasime Loti kirja pandud taimekaid ning tegime päevaks täitsa kena plaani. Kell 10.30 paiku läksime "kodust" välja ning kl kolme paiku jõudsime tagasi. Kõigepealt seesamunegi torn ja vaateplatvorm (piletid 4 x 200 000 dongi ehk kokku 29 eurot, aga ausalt, see oli seda väärt). Sealt Dan Sinhi turule, kus pidi olema kõikvõimalikku sõjateemalist kraami ja oli ka, aga Poiss, kelle pärast me sinna põhiliselt läksime, suhtus sellesse kuidagi leigelt ega soovinud midagi.

Siis linna backpackerite piirkonda (ettevalmistusi hilisemaks pikaks Aasia-reisiks), mida olime näinud bussi aknast eile hommikul, kui Mekongi tripi eest nende reisibüroo kontoris maksmas käisime. Tegime ühed külmad joogid, jalutasime, vaatasime natuke poode, kuid ei ostnud midagi.

Teel taimetoidurestorani sattusime kogemata ka Thai Bini turule, ilmselgelt päris turg, kus käivad kohalikud. Ja siis see taimekas, Phap Hoa, aadressil Nguyen Trai 200, uhhh! :)) Plekklauad ja miljon kohalikku, just selline koht, mis Tüdrukule muidu üldse ei meeldi, aga ta oli vapper! :)) Seal pidi minema ette leti äärde ja näitama, milliseid toite tahad oma riisile lisaks, ja Tüdruk hankis endale veel supi, ja see kõik-kõik oli täiesti vege. Jumala abiga oli seal üks eriti rõõmus ja sõbralik vanem tädi, kes rääkis üllatavalt hästi inglise keelt ja oli ilmselt ka veendunud taimetoitlane (vabandust, aga see on natuke nagu mingi usulahk...) ja kes meid aitas ja juhendas ja käis kontrollimas, kas kõik maitseb, ja küsis, kas me oleme esimest korda siin, ja ütles, et ta on nii rõõmus, et me tulime. Oh jah.

Ma pean paraku tunnistama, et kõik maitses väga hästi ja huvitavalt, ja kuigi ma olin arvanud, et mu kõht on tunni aja pärast uuesti tühi, ei olnud see seda üldse mitte. Ja lunch nelja peale kokku maksis ei rohkem ega vähem kui 121 000 dongi, mis võib kõlada suure summana, aga on tegelikult 4 eurot ja 38 senti. Umbes sama palju kui üks kokteil meie hotelli katusebaaris.

Lõõskava päikese käes vantsisime siis tagasi, kõigepealt linna kuulsaimale, Ben Thanhi turule, kus teised juba korra varem käinud olid. Ostsime natuke puuvilju, natuke teesid jms kraami koju viimiseks. Vähemalt minu jaoks oli see tagasitee ilge pingutus, jalad oli niiiiii väsinud... Loomulikult oleks olnud sada korda võimalik takso võtta, aga... ma olin tubli. :)) Hotellist helistasin peaaegu kohe My Spasse ja panin kella neljaks massaaži aja, ja no muidugi oli see super. Aru ma ei saa, kuidas ma alles viiendal päeval Vietnamis esimest korda massaažis käisin! :)) 320 000 dongi, 11.60 eurot, kusjuures see ei ole mingi odav koht siinses kontekstis.

Enne õhtusööki tegime P-ga ühed pre-dinner dringid hotelli katusebaaris, õhtust sõime eile õhtul kogemata leitud Quan Anis siinsamas lähedal - ka Tripadvisor andis väga head arvustused, ja oli ka super, tõeline pidusöök! Imeline valge kala jälle... Tellisime liiga palju, arve oli poolteist milli ehk 53 eurot ning tagasiteel tundsin ma esimest korda siin linnas vajadust kerjusele natuke raha anda.

Pärast veel kord katusebaaris, nüüd juba koos lastega. Jõulumuusika oli õnneks Madonna, Boney Mi ja Andy Williamsi vastu vahetatud.

Saigon, neljas päev: Mekongi delta

Ohh, no see oli mu senise elu parim day-trip. Meie giid Lot oli täiesti uskumatult säravate silmadega miniatuurne ja pikajuukseline noor tüdruk, kes mitte ainult et lõbustas meid terve päeva, vaid esitas ka kogu aeg küsimusi Eesti ja meie kohta, nähes välja tõepoolest nii, et see kõik teda huvitas. Rahvaarv, pealinn, usk, ilm, riigipühad, kuidas teil geide olukord on, kuidas te oma juuksed nii heledaks saate, you name it. Ise oli ta pärit kaheksalapselisest perest, noorim, aga kaksikute paarist, tal on kaksikvend. Ja inglise keelt rääkis väga hästi ja kogu aeg kontrollis, kas me aru saame.

Tripp ise... superhuvitav, ehkki ujuv turg (?) oli natuke pettumus. Kõigepealt 2,5 tundi mikrobussiga Cai Be'sse, kus vaatasime - noh, turistide jaoks ehitatud - suures töökojas, kuidas tehti riisipaberit, kookosekomme, plaksuriisi, napsi... Ja muidugi sai sealt kõike kaasa osta, aga seda ei aetud mitte kuidagi peale (nagu sellistes kohtades tihti tehakse). Ai, sinna juba sõitsime suure paadiga, buss jäi kuhugi kaldale maha, ja pärast sama paadiga edasi läbi Cai Be veeturu, floating market, mis see eesti keeles on?

Seejärel pisikestesse paatidesse, sampan on nende nimi vist. P ja Tüdruk ühte paati, koos tädikesega, kes sõudis ja juhtis, mina, Poiss ja Lot teise paati koos oma tädikesega. See oli absoluutselt maagiline, kui nad jõe pealt ära pisikesse kanalisse või jõekesse pöörasid - täielik vaikus, ainult mingi troopiline lind siristab kuskil põõsastes ja tädide mõlade hääled, kuskil Mekongi delta pärapõrgus... Minu jaoks oli see päeva tipphetk.

Siis jõudsime kuhugi kaldasse, ronisime maale ja tegime pika jalutuskäigu mööda An Binhi saart: majapidamised, aiad (ehkki eraldamata), kõikvõimalikud taimed ja viljad. No vist nägime looduses kõiki puuvilju, mida siin söönud oleme, pluss veel igasuguseid taimi. Nagu pikk-pikk botaanikatund. Lõpuks ühes majapidamises ootasid meid joogid ja puuviljad, aga minu teatud üllatuseks mitte veel lunch. Küll aga oli nagu imeväel kohe selle "talu" taha paadisillale ilmunud meie suur paat, millega sõitsime siis üle Mekongi teise kohta, kus oli tõesti lihtsa resto moodi asi, sellest ma juba kirjutasin. Elephant fish ja teised ülimaitsvad söögid.

Sealt siis paadiga bussi juurde tagasi ning koduteele, algul tukkusime-uimerdasime, aga siis hakkasime jälle Lotiga juttu ajama, jube huvitav! Kõige lõpuks tuli talt teade, et ma olen väga-väga ühe kuulsa Vietnami näitlejanna moodi (mängib nii teatris kui ka filmis), nii et ta oli algul lausa ehmatanud, kui mind nägi. Staari nime ei suutnud ta mulle küll produtseerida, küll aga pani ta Kirke jaoks kirja kaks head taimetoidukohta (etteruttavalt: ühte neist täna ka kontrollisime).

Lõpuks kallistasime ja puha, väga armas, tõesti. 50 000 dongi tippi, ja ma juba tunnen, et oleks pidanud rohkem andma. Samas - vbl ma olen naiivne, aga Lot tundus tõesti selline inimene, kes ei teinud seda kõike tipi pärast, vaid ta lihtsalt nautis oma tööd ja uute inimestega kohtumist (muidugi olime tal esimesed eestlased) ja teda huvitasid kõik asjad.

Eilsest õhtusöögist juba kirjutasin, siinsamas hotelli kõrval, väidetavalt kohalike rikkurite natuke naljakas, heledalt valgustatud koht. Pärast õhtusööki saatsime lapsed tuppa ja käisime ise veel selles noolemängukohas, kus me minu sünnipäeva õhtul dringitasime, seekord lühemalt. :))

Natuke söögist

Ühelt poolt ma tunnen, et meil ei ole söögiga seni kõige paremini läinud. Me ei teinud eriti eeltööd, välja arvatud sünnipäeva piduliku õhtusöögi osas. Teiseks: mina olen ju teadagi see, kes teatud hetkedel Peab Saama Süüa, ja see lööb plaanid tihti segi. Kolmandaks: meil on seltskonnas taimetoitlane, kes on paraku avastanud, et kui natukenegi silmad lahti hoida, siis on Vietnam taimetoitlase paradiis. Ja nüüd me vaatame kõigis söögikohtades kõigepealt seda, kas seal on eraldi taimetoidumenüü, ning kui jah, siis mida see sisaldab.

Esimesel päeval me sõime need kolm kerget einet, suht suvalistes kohtades, neist üks ketikas Pho24. Ükski polnud otseselt halb, aga ka mitte eriline elamus.

Teisel päeval läks paremini, sest Cu Chi + Cao Dai tripi lunch kellegi kodus oli ka meile päris hea (eriti mingi liha vutimunadega), aga taimetoitlane oli suisa vaimustuses. Sealne perenaine olevat väikesest peale taimetoitlane - tõtt öeldes vaatas P kadeda pilguga taimetoitlaste lauda (kus sõid Tüdruk ja giid Lim) ja ütles, et ta oleks pidanud ka enda taimetoitlaseks kuulutama.

Ja õhtust sõime siis Temple Clubis, linna hinnatuimate hulka kuuluvas restoranis, mille kohta me olime eeltööd teinud ja mis oli absoluutselt täiuslik. Teenindus ei vedanud mitte ainsaski kohas alt, mitte ühtegi korda. Mina sõin mingit Hue stiilis salatit ja Vietnami moodi aurutatud kala, mõlemad super. Magustoiduring oli ehk kõige kahvatum, aga no mis seal ikka. :)) 90 eurot nelja peale, incl kaks aperitiivi, pudel veini, mõned värskelt pressitud mahlad ja veed ning 4 x 2 käiku pluss 3 x magustoit, minu arust oli see hinna-kvaliteedi suhe väga hea.

Kolmanda päeva ehk eilne lunch hotelli kõrval Saigon Corneri nimelises lihtsas söögikohas, kus ma sain krevettidega pho'd, mis mulle jällegi väga-väga maitses, vbl isegi kõige rohkem siin, aga eks see sõltub ka sellest, kuidas mul endal maitsestamisega pihta on läinud. Ja õhtusöök siis natuke imelik, seal hästi lihtsas kohas, kus me kavatsesime ainult eelroogi süüa. Ja mis lõppes sellega, et me P-ga mõlemad toitusime Poisi seamaksa- vms leotisest, sest seda oli lihtsalt nii palju. Maksis siis 17 eurot, nagu ma juba mainisin.

Neljas päev ehk täna. Lunch Mekongi deltal ühes kohalikus restoranis, seekord tõesti rohkem resto, mitte kellegi tagaaed. Väga maitsev "elephant fish", millest saime ise endale kevadrulle keerata ja millest ma oleksin tegelikult tahtnud kõik luud ükshaaval puhtaks lutsida. Ja muud asjad ka head, ja jälle eraldi taimetoidumenüü (ja ka tänane giid Lot oli taimetoitlane ja viskus peaaegu Tüdrukule kaela).

Õhtusöögiga tekkiski probleem, sest me olime Tüdrukule peaaegu lubanud, et läheme siia hotelli lähedale "rohelisse majja", mille menüüs on - üllatus-üllatus! - palju taimetoite, aga siis ma lugesin Tripadvisorist, et see on over-priced ja mõttetult bland ja touristy, ja hakkasin hädaldama. Mille peale P kaevus omakorda Tripadvisorisse ja leidis restorani, mis asub sõna otseses mõttes meie tubade akende vastas üle tänava, aga kus väidetavalt käivad jõukad kohalikud. Ega seal valgeid inimesi peale meie tõesti eriti polnudki, aga vähemalt osa olid mujalt Aasiast pärit turistid, sest nad rääkisid teenindajatega inglise keeles. Menüü oli ehmatavalt pikk, aga seal oli rohkesti taimetoite ja mereande, ning ma sõin krevettidega suppi (mitte pho'd, vaid mingit teist suppi, mis oli super-super-super) ja clam'me mingil viisil, mida ma enam ei mäleta, aga mis polnud pooltki nii super. :)) Arve (7 sööki, 2 õlut, mõned mahlad ja veed) 32 eurot.

Seni parimad elamused mul: Temple Clubi mõlemad söögid, Hue stiilis salat ja Vietnami moodi kala, samuti Cu Chi retke teine liharoog (vist lausa sealiha vutimunade ja mingi kastmega), Saigon Corneri kreveti-pho, Mekongi delta retke "elephant fish" ja tänase resto (mingi Hoang...?) krevetisupp-mitte-pho.

Aga kõige parem uudis on see, et üleeilse day-tripi kuiva huumoriga inglasel õnnestus see, mis ühelgi inimesel varem pole õnnestunud, nimelt õpetada mulle selgeks pulkadega söömise õige nõks. Nii et nüüd ma muudkui harjutan ja harjutan ja harjutan. :))

Hotellist veel

Ma ei saa hakata hommikusöögilauda kirjeldama, sest mul läheb endal ka suu vesiseks, kui ma parajasti seal kõrval ei ole. Igatahes on see meeletult suure valikuga, ja ma olen elus ikka varem ka kõikvõimalikke buffet'sid näinud. Ning Soome-Rootsi-Saksamaa buffet'dest eristab seda muidugi see, et siin on ka Aasia toite - näiteks sushit, ja siis on seal võimalik lasta endale pho keeta. Ahh, ma ei pidanud nii täpselt rääkima hakkama, eks. :))

Minibaar on muidugi kallis, me oleme seni suutnud selle kasutamisest hoiduda, ja room service on ka päris kallis, aga seda me oleme natuke ikka kasutanud. No igal juhul on see odavam kui Soomes suvalises urkas sööki-jooki tellida. Kõik on suhteline, teatavasti. Küll aga tellime igal õhtul endale tuppa ämbritäie jääd ja see ei maksa midagi. (Vähemalt ma loodan nii. :)))

Ja üleval katusel on - taas päris kallite jookidega - baar, kust aga avaneb väga lahe vaade. Käisime ühel pärastlõunal seal happy hour'i ajal ja tahtsime täna pärast õhtusööki pimedas uuesti minna, aga seal oli mingi üritus. Nii et tuleb homme õhtul plaani võtta.

Aaa, ja toateenijad jätavad igal õhtul su voodi peale kaardi "head und" koos unejutuga, mis on prinditud värvilisele paberile. Ausõna.

Siis on hotellis veel fitness-room, kasiino, basseiniäärne baar, konverentsisaal, veel üks resto ja spaa (massaažid jm), aga neid ei ole me ühtegi kasutanud ja ilmselt ei kasuta ka.

Grand Hotel Saigon

Ega ei tahakski sellest eriti kirjutada, sest natuke piinlik on ka, aga teiselt poolt ikka täielik elamus. Neljatärnihotell, mis vist on varem olnud viietärnihotell, selline kaduv hiilgus. Töötab aastast 1930. Asub Saigoni peatänava Dong Khoi (endine kuulus Rue Catinat) jõepoolses otsas, aga mitte päris jõe ääres, vaid kvartali jagu sissepoole. Ümberringi teised kuulsad ja nimekad hotellid: Majestic, Renaissance Riverside, Sheraton, Caravelle jne. Samas: otse meie hotelli peasissekäigu vastas asub väike 24/7 poeke, kust saab odavat veini ja veel odavamat õlut, samuti limpasid, krõpse jms. Pole vist vaja mainidagi, et me käime seal iga päev. Mõni päev mitu korda.

Tripadvisoris sai see hotell nii ja naa hinnanguid, teenindust ikka laideti ka ja et toad on väikesed ja mis kõik veel ja basseini ääres vähe ruumi. Meil on sviit ja siin on ruumi täiesti piisavalt. :)) Ehkki ausalt öeldes ma arvasin ka, et see on avaram, aga see pole mulle nii oluline. Kaks magamistuba, kaks vannituba ja pisike esik-elutuba-salong, kus ma praegu vedelen. Bassein on meil otse toaukse taga, mis teeb väikesed spontaansed ujumised eriti mugavaks. Jah, lamamistoole on basseini ümber tõesti vähe, aga hallo, kui sa päevitada tahad, mine kuhugi rannakuurorti, eks! Poiss oli totally impressed isegi sellest, et sellises kesklinnahotellis üldse on korralik bassein, ja veel meil ukse taga (mis on muidugi täielik juhus).

Teenindus... noh, mulle tundub, et need on mingid eriti vingus britid või täiesti teistsuguse tasemega  harjunud ameeriklased, kes siinse teeninduse üle hädaldavad. Nii suure hotelli kohta on siin minu arust ülipüüdlik, superviisakas ja lausa uskumatult personaalne teenindus. Ma tooksin ainult kaks näidet. 1) Minu sünnipäeva hommikusöögil, kui ma olin ühe taldrikutäie juba hävitanud ja teist alustamas, ligines meie lauale ühest härrast ja kolmest daamist koosnev delegatsioon, ja härra (no tõesti, tume ülikond ja valge särk jne) küsis, et kas mina olen see ja see ja kas mul on täna sünnipäev. Jaatava vastuse peale oli tal mulle üle anda taldrik, mille keskmes troonis tükk šokolaaditorti, ümber paar lilleõit ja šokolaadiga kirjutatud "Happy Birthday" ja minu nimi, ilma ühegi veata kirjutatud. Ausõna, ma tegin pilti ka. Ja ma olin ikka täiesti pahv.

2) Täna hommikul tulime (juba poole seitsme paiku) suht uduste nägudega alla, et hommikust süüa, ja mainisime mingile samasugusele (aga mitte samale) ülemuse tüüpi härrale, et me läheme Mekongi delta tripile - ta vist küsis, kuidas me magasime, vms. Ja kui me siis pool tundi hiljem söögisaalist lahkusime, soovis ta meile head päeva ja head trippi, me olime tal meeles. Ehkki teada ju on, et valged inimesed on neile samamoodi ühte nägu nagu meile asiaadid. On the second thought, meie poeg jääb muidugi meelde. Aga ikkagi, aga ikkagi.

Saigon, kolmas päev: erinevad huvid

Vanasti tegin ma reisidel pahatihti nii, et lasin ennast vedada kohtadesse, mis mind üldse ei huvitanud, vaid hoopis väsitasid, ja pärast olin õnnetu. Nüüd aga oleme P-ga mõlemad õppinud, et ei pea tingimata igal pool koos käima – ja ammu on selge, et tema tahab rohkem ringi käia kui mina, kes ma eelistan tihti rannas või basseini ääres vedeleda ja mõtteid korrastada. Mediteerida, kui see peaks olla parem ettekääne kui lihtsalt logelemine.

Igaks juhuks hoiatasin ma juba eile õhtul ette, et täitsa võimalik, et ma täna hommikul turule ei tulegi. Ega läinud ka, nad käisid seal kolmekesi (imekiiresti) ära. Mina pikutasin sel ajal natuke toas, üritasin Facebookis õnnitlustele vastata, aga FB ei võtnud eriti toru, ja siis kolisin basseini äärde. Ning siis nad juba tulidki tagasi.

Olime natuke aega koos basseini ääres ja siis läksime ning sõime lunchi hotelli kõrval Saigon Corneri kõrval lihtsas söögikohas – no imemaitsev pho oli seal, vist seni parim! Seejärel läksid P ja Poiss Vietnami sõja koledusi tutvustavasse muuseumi, aga no miks ma peaksin sellisesse minema?! Meie Tüdrukuga jalutasime My Spa poole, mida Trip Advisoris hullult soovitati. Tee peal käisime mõnes poes, muu hulgas karismaatilise kašmiirlase juures, kes üritas mulle (üldse mitte liiga pealetükkivalt) superkaunist käsitsi tikitud seinavaipa maha müüa.

My Spa oli tõesti väga kena, saime kohe mugavale diivanile istuma ja tüdrukud nokkisid me küünekesed korda. 110 000 dongi maksis maniküür, 4 eurot.

Üritasime meestega suhelda, aga väga vaevaliselt käib see ikka (mitte meeste, vaid tehnika pärast). Minu telefon ei toimi siin üldse, avastasime täna, st kella saab vaadata ja vahepeal isegi meili ja Facebooki, aga vaat helistada ega sõnumeid saata küll ei saa. Nii et kohtusime siiski alles hotellis, aga läksime üsna varsti jälle välja, nüüd juba neljakesi koos. Võtsime hotelli eest takso ja lasime end Jade Emperori pagoodi juurde viia – mis oli väga hea mõte, elu sees ei oleks me seda ise üles leidnud. Väike hoone, tihedalt kõrgemate majade vahele surutud. (Takso maksis midagi 70 000 või natuke rohkem, alla 3 euro igatahes.)

Ja pagood oli superelamus, vähemalt mulle, täiesti eriline pühakoda! Tumedad suured kujud – mingid vuntsidega onud ja hobused muu hulgas... Ma oleksin tahtnud seal märksa kauem olla, see probleem on meil väga tihti. Muidugi segas natuke ka see, et seal inimesed konkreetselt palvetasid, süütasid oma küünlaid ja viirukeid, ei taha neile tüli teha, eks ju.

Kuna lunch oli olnud varajane ja kerge, siis mõtlesime, et sööks kõigepealt (mingi poole kuue paiku) kerged eelroad ja millalgi hiljem siis päriselt. Sisenesime täiesti suvalisse söögikohta: linoleumpõrandad, värvitud seinad, hulk lärmakaid kohalikke. Minu ja P mereannisalatid oleks veel võinud eelroogade alla lugeda, aga Tüdruk sai täiesti korraliku nuudliroa ja Poisi „eelroaks“ osutus keskmise suurusega vaagen riisinuudleid + potitäis liha, vilju ja suppi. Nii et seda sõime lõpuks kolmekesi, ja rohkem polnudki vaja, ainult nurgapealselt tädilt oma hotelli lähedal võtsime natuke (sealsamas nurga peal küpsetatud) vahvleid, küpsiseid ja banaanipannkooke. Just for the record, eine neljale, incl 4 õlut, maksis ligi pool milli ehk 17 eurot, hilisem süsivesikuhunnik 100 tonni ehk 3 eurot kopikatega.

Saigon, teine päev: Cu Chi tunnelid ja Cao Dai suur tempel

Sünnipäev oli/on kah, aga sellest ehk pärast eraldi. :))

Hommikusöök varajane ja kiirustades, sest kl 8.00 pidime olema all fuajees, kus meid ootas firma Urban Adventures esindaja, kelleks osutus giid Lim. Autot, st mikrobussi juhtis härra, kelle nimi kõlas nagu Ge. Day-trip Temples & Tunnels, mis viis meid kõigepealt Cu Chi tunnelitesse, kus vietnamlased sõja ajal ameeriklasi peedistasid, siis Cao Dai templisse, siis "lunch in a local restaurant", mis tähendas nagu Taiski enam-vähem kellegi kodu, aga kus sai (siis täna) erakordselt hästi süüa, ja siis mingi poole kuueks õhtul hotelli tagasi.

Cu Chi tunnelid... no elamus, muidugi, aga nagu kõigis sellistes kohtades - kui natuke vähem rahvast oleks, siis oleks ikka poole mõnusam. Sellegipoolest muidugi ei kahetse, et seal käisime. Cao Dai templis jälle eriti rahvast polnud ning see meeldis väga, ehkki seal oli hullult palav ja kõhud juba tühjad ja natuke väsinud. See Cao Dai on siis mingi eriline usk või usulahk või uskude kompott, mida ei ole võimalik näha kuskil mujal kui siin (kui ma nüüd õigesti aru sain).

Meiega koos oli day-tripil üks brittide paar, mees selline tüüpiline kuiva laheda huumoriga britt, naine enda sõnul hiinlanna, aga no ma ei tea, ma silma järgi ütleksin, et tal 1-2 vanavanemat olid asiaadid. Igatahes väga tore oli nendega, sest nad esitasid - haritud inimeste heas inglise keeles - rohkesti täpsustavaid küsimusi, tänu millele ka meie Limi jutust paremini aru saime.

Saigon: esimene päev

Suht lühidalt, väsinud olen ja homme hommikul on vaja vara tõusta.

Hommikusöök hotellis ja seejärel jalutuskäik Lonely Planetis soovitatud marsruudil "Walking Tour: Old Saigon". Mitte küll päris terviklikult, sest me oma hotell asub umbes punktis 8 ja siis me jalutasime siit kuni lõpuni ehk punkti 20. Teisele poole mõni teine päev. Aga nägime: hotellid Caravelle ja Continental, Vietnami sõjaga seotud maamärgid, ooperiteater, Lam Soni park koos Ho kujuga, endine Hotel de Ville (praegune umbes Rahvakomitee hoone), väga-väga ilus, Notre Dame'i katedraal ja Gustave Eiffeli projekteeritud peapostkontor (käisime sees ka ja saatsime mu isale kaardi), Reunification Palace ja selle esine park, Turtle Lake (ühtegi kilpkonna ei paistnud).

Sealt tagasi tulles sõime esimest korda lõunat, siis tulime hotelli ja magasime nagu miškad - see palavus ja see rahvahulk, kes sul konstantselt silme ees virvendab, võtab ikka täitsa läbi. :))

Pärast uinakut dringid hotelli katusebaaris ja väga lahedad vaated (üritasin ühte pilti FBsse postitada, aga ei õnnestunud). Ja siis teine jalutuskäik - kõigepealt vaatasime üle, kus asub spaa, mida Tripadvisoris väga soovitati, siis kõndisime enda meelest Jade Emperori pagoodi suunas - aga etteruttavalt öeldes, sinna me ei jõudnudki, või ei leidnud seda pimedas üles. Küll aga nägime väljastpoolt kahte muuseumi, kuhu meil ei ole plaanis minna: Military Museum ja History Museum, ja vaatasime esimese hoovis mingit sõjatehnikat (st P ja Poiss vaatasid).

Ja selle jalutuskäigu jooksul sõime veel kaks korda "lõunat" ehk siis üsna lihtsates kohtades kergeid eineid, mis maksid iga kord 180-250 000 dongi, eesti keeles öeldult 6,5-9 eurot. Nelja peale oli see siis juba, eks, sisaldades vähemalt ühe õlle.

Samas küsib vanatädi tänaval ühe vee + ühe kookospähklijoogi eest 140 000, ilmselge turistihind, aga me ei hakanud vaidlema, vähemalt täna veel mitte. Olgu tal ka üks hea päev, eks ju.

Taksod ja hinnad

Taksosõit lennujaamast hotelli andis esimese maigu siinsete hindade... eee... mitmetahulisusest. Ma olin Tripadvisorist lugenud, kui palju see umbes maksma peaks (kohalikus rahas 160-170 000 dongi, 8-10 dollarit) ja mis taksofirmasid peaks kasutama, aga ka seda, et enne lennujaamast väljumist on mingi kioskite rida ja sealt võtke "fixed price taxi". Läksin sinna ja küsisin, mis see fixed price oleks, ja kuulsin vastuseks 25 dollarit, tore küll. Siis läksime välja, üks tüüp haaras varsti meist kinni, näitas mingit töötõendit ja puha, ning tema pakkumine oli 700 000 dongi. Jälle loobusime - aga ma kujutan ette, et nõrgema närviga inimene oleks juba läinud selle takso peale.

Natuke maad veel vasakule ja seal olidki Vinasuni ja Mailinhi taksod - ehk siis need kaks firmat, mida ka Tripadvisoris kasutada soovitati. Istusime peale ja taksomeeter pandi käima ja kohale jõudes näitas see 170 000 dongi, st 8 dollarit, st 6 eurot. Aga nii lihtne oleks olnud kolm korda rohkem maksta! Ja tüüpidel silm ka ei pilgu, kui nad seda hinda küsivad!

Hotelli jõudes ma ei olnudki niiiii väsinud - igal juhul oluliselt vähem väsinud kui mullu Mehhikosse jõudes -, aga mu haige jalake oli täiega paistes ja keeldus kõndimast. Nii et P ja lapsed läksid veel natukeseks linna peale, aga mina tellisin endale hotelli room service'ist klubivõileiva ja majakokteili. Ma   võib-olla rohkem isegi ei täpsustaks, aga see kena väike eine ühele maksis rohkem kui meie tänased lõunasöögid neljale (tõsi, me jõudsime päeva jooksul selliseid kergeid lõunaid 3 tk teha). Hinnad oskavad siin linnas väga, väga erinevad olla.

Lend Tallinnast Saigoni

Ütleme nii, et hullusti see just ei läinud, aga oleks võinud ka paremini minna. Esiteks anti meile Tallinna lennujaamast muidugi taas ebaadekvaatset infot - inimene ju võiks juba teada, et need tüübid meie check-in'is ei tea vähimalgi määral, kuidas Singapuri lennujaamas asjad käivad, aga kuna nad räägivad tähtsa ja enesekindla näoga, siis ikka kuulad ja usud neid.

Helsingi-Singapuri lend hilines umbes tunnikese, aga kuna me olime juba alustanud veini doseerimist, et lennukis korralikult magada, tõi see kaasa: 1) majandusliku põntsu (Helsingi lennujaamas maksab vein nii palju, et odavamatest kohtadest võiks sama raha eest Kuu peale lennata), 2) teatud üledoseeringu (ärkasin öösel lennukis üles ja tahtsin vett juua, aga õnneks magasin pärast edasi). Üldiselt möödusid pika lennu 11 tundi üllatavalt kiiresti, mis on tore.

Teine tore asi: ühed sõbrad olid meile kurtnud, et Finnairiga nii pikka maad lennata on jube, mille tõttu ma pisut kartsin, aga ei, mitte midagi polnud viga. Toit oli mu meelest parem kui Lufthansal, toolid kuidagi nagu laiemad või mugavamad, ning teenindus ka suht okei.

Singapuris pidi meil mingi 2,5 tundi lendude vahe olema, aga Finnairi hilinemine sõi ühe tunni sellest kohe ära, eks. Väravas oodanud vanamees andis meile taas vale infot, kinnitades Tallinnas saadud juttu, et me peame ise oma kohvrid kuskil välja võtma ja uuesti sisse andma. Järgnes hulk sekeldusi, muu hulgas Singapuri sisenemise kaartide täitmist, mis osutus täiesti ebavajalikuks, ja aeg muudkui läks... To cut the long story short, me ei pidanud oma kohvreid kuhugi tassima, me jõudsime Singapuri-Saigoni lennule ja sinna jõudsid ka meie kohvrid, aga me ei jõudnud üldse Singapuri lennujaamas ringi vaadata ega süüa ega midagi, mis oleks väga tore olnud, nii palju jõudsime silmanurgast märgata küll.

Vietnam Airlinesi lennul oli kõik väga meeldiv, mahe muusika, imekaunid stjuardessid nendes pikkades rüüdes, mille nimi mul praegu meelde ei tule, supermaitsev toit. Hilisõhtune Saigon võttis meid vastu 27-kraadise leitsakuga.