Pilves ilm

Jumala abiga on taevas täna nii pilves, nagu ta selle 2 nädala jooksul veel kordagi pole olnud. Mulle alati meeldib, kui ärasõidupäeval ilm viletsamaks muutub. :))

Tagasisõiduks kohvreid pakkides imestasime - isegi kerged jakid ei käinud meil kordagi seljas. Halvimal juhul pitskampsunid ja pikkade varrukatega heledad särgid. See on küll üks suur erinevus Lõuna-Euroopa ja Kanaaridega võrreldes - seal on õhtuti ikka jakke vaja, olgu päeval kui palav tahes. Siin aga istud ka öösel t-särgi väel väljas.

Fotod: Hua Hin oli kunagi lihtne kaluriküla

... ja mõnes kohas on seda veel tänini näha. Ehkki seal vaiade peal sadamakail tegutsevad nüüd restoranid - meiegi sõime sealsetes kõrtsides kaks korda.

Fotod: Sofitel, Hilton ja Hua Hini rand

Fotod: jalutuskäik Hua Hinis

Ronald McDonald teeb tailaste tüüpilist wai-tervitust. :))

Fotod: Hua Hini raudteejaam

Väidetavalt Tai kauneim raudteejaam koos eraldi ootepaviljoniga kuningapere liikmetele. Muide, Euroopas ei ole ma küll ühtegi nii ilusat, nii puhast ja niimoodi lilledega kaunistatud raudteejaama näinud.

Eile: templid ja trepid

Eile oli vist kogu selle reisi kõige huvitavam päev. Siin ilusal ja soojal maal on ju nii lihtne jääda hommikuks basseini äärde, siis käia nuudlisuppi söömas, natuke puhata või sporti teha, õhtuks linna šoppama ja sööma, ja ongi päev läinud … aga eile käisime pikemal retkel Phetchaburi linnas, mida tuntakse ka Phetburi nime all.

Siit mingi 60 km ja kõige lihtsam oli sinna minna taksoga. Ma ei ole sellega veel ikka ära harjunud ega ilmselt harjugi, aga ca 500 Ekr maksis see, et taksojuht tuli meile kl 10.30 Chaitalaysse vastu umbes samasuguse 12-kohalise minibussiga, nagu millega me lennujaamast siia sõitsime, viis meid 60 km kaugusele, sõidutas seal kolme, üksteisest paari kuni 5 km kaugusel asuva vaatamisväärsuse juurde (taksofirmal oli Phetchaburi marsruut ette kokku pandud, sh väga mõistlik ja põnev marsruut), ootas igal pool, kuni me kõik vaadatud saime, aitas järjekordses nuudlisupipoes tõlkida ja tõi meid kl 15.15 paiku koju tagasi … täpselt sama palju maksnuks kõige pisikesema auto rent üheks päevaks, kusjuures me oleksime ekselnud neid kohti otsides, dr R poleks saanud lõuna juurde õlut juua, vasakpoolne liiklus, jne, jne.

Igal maal on oma viisid, kuidas mingeid asju tuleks teha, ja siin maal tuleb võtta takso. :))

Kõigepealt käisime Phetchaburi kesklinnas ühes uhkes 17. sajandi templis, ma ei hakka teid selle nimega vaevama. Siis sõitsime linnast 4-5 km kaugusele Khao Luangi koopa juurde – koopasse on rajatud tempel, sadu Buddha kujusid, väga omapärane! Ja ahvid, jälle, seal treppidel, pidime jälle ahve söötma. :)) Ja siis taas linna, aga selle äärde, kus on mägi nimega Khao Wang ja selle peal taas endine kuningapalee Phra Nakhon Khiri (püha linna mägi). Ma kujutasin ette, et see on lihtsalt mingi koht, kus me sõidame köisraudteega üles mäkke ja vaatame alla (ilus vaade linna paljudele templitele), aga seal oli jah lisaks veel loss ja muuseum ja suur “historical park”, seal oleks vabalt võinud terve eraldi päeva veeta! Aga me olime juba väsinud ja näljased, seepärast jäi see käik üsna lühikeseks, aga elamus oli siiski ja nüüd vähemalt teame, kuhu võiks kunagi uuesti minna.

Samuti oleksin meelsasti lihtsalt uidanud Phetchaburi kesklinnas – umbes sama suur linn nagu Hua Hin, aga nagu teisest maailmast! Ei mingit turismi! Ei asu mere ääres kah. Üleni “päris inimeste” linn. :)) Ja seal pidi kümneid templeid olema, me natuke nägime oma takso aknast.

Õhtul käisime tsipa ööturul ja sõime 1. korda “ehku peale” ehk kohas, mille kohta me polnud mingeid soovitusi lugenud. Bird Chilli oli selle koha nimi. :)) Halba toitu ega teenindust ei õnnestunud endiselt saada. :)) Küll aga läksime esimest korda liiga hoogu ja tellisime ilmselgelt liiga palju toitu. Etteruttavalt olgu öeldud, et täna õhtul sai see viga parandatud. :)) St, halba toitu ega teenindust ikka ei saanud, aga sealsamas Hua Hini ööturul asuvas “väga loomingulise” nimega söögikohas Hua Hin Seafood tellisime nüüd üsna vähe ja saime neljakesi söönuks ca 250 kr eest, sh 3 pooleliitrist õlut ja vist 5 värskelt pressitud mahla.

Käesolevaga teatame

... et me ei ole see Eesti pere, kes Tais motoriksha- ehk siis tuk-tukiõnnetuses viga sai. Aga ma jään oma arvamuse juurde, et need on ühed jubedad aparaadid.

Foto: sünnipäevaõhtu improviseeritud muusikakeskus

Stepheni kõlarid, Tüdruku telefon ja seesamunegi äraneetud miniarvuti. :))

Fotod: veel Sasist

Jah, see on meie Poiss (mustas särgis), kes Tai tüdrukuga tantsida sai. :)) Ja Blogger paneb endiselt pilte üles täiesti suvalises järjekorras ning millegipärast näitab mulle postitamisleheküljel piltide asemel html'i, nii et palun vabandada, ma ei viitsi siin käsikaudu sudides neid ümber tõsta. Ikka kõige lõpus oli see tants, kui pea igast lauast mõni külaline tantsima kutsuti.

Fotod: Sasi "dinner theatre"

Fotod: kohalike rannaelu Cha-amis

Riietega ujumas ja eine puude vilus. :)) Mina seal Cha-amis kahjuks ei käinud.

Täna: jalgade päev

Täna otsustasime “koju” jääda. Sättisime ennast üsna varakult basseini ääres sisse, päevitasime ja ujusime, ma pildistasin siin aias neid fantastilisi taimi. Mingil hetkel läksime dr R-ga mereranda jalutama, lapsed ei tahtnud kaasa tulla, jäid basseini äärde – õnneks on nad nii suured ja see koht tundub nii turvaline, nii et saab neid niimoodi jätta.

Lõunal käisime täna Losti pubis, kus me olime korra Poisiga kahekesi käinud (eilne lõuna kolme tüdruku nuudlipoes, kuhu meie Tüdruk kaasa ei tulnud, oli pärast elevantse nii väsinud, et eelistas kodus piimaga krõbinaid süüa).

Pärast lõunat jätsime jälle lapsed omapead ja käisime dr R-ga siin Jasmine Spa’s jalahoolduses ja -massaažis. Mina sain jälle oma ladyboy, aga dr R jalgu pandi mudima üks üsna regular kutt – selline, keda kujutaks ette umbes elektroonikapoe müüjana. :)) Viskasime nalja, et ilmselt on tipphooajaks onupoeg maalt appi toodud valgetele suvitajatele jalamassaaži tegema. :)))

Bronnisin uue maniküüri ja pediküüri ärasõidueelseks päevaks ehk teisipäevaks. Küüned kasvavad selles soojuses pöörase kiirusega, nagu ikka.

Õhtuks sõitsime linna ja sõime Sang Thais, mis on üks neid kaiäärseid restorane, enne olime ühte teist proovinud. Ega neil eriti vahet ei ole – teenindus toimib hästi, kalad ja muud elukad võetakse sealsamas asuvatest akvaariumidest, nii et värskemad ei saagi enam olla, ja pidusöögi mõõtudes õhtueine neljale läheb Eesti rahas maksma umbes 500 krooni. Siin linnas on väga lihtne ennast ära hellitada. :))

Võib-olla võiks seda üldistada ka Tai kohta, aga Hua Hini mereannirestod muidugi on kuulsad. Ka siin “meie juures” ehk Baan Chaitalays on näha, kuidas nädalavahetusel on palju rohkem rahvast, sh kohalike numbrimärkidega väga uhkeid autosid – jõukad bangkoklased tulevad oma mereäärsetesse suvituskorteritesse. Ja ega nemad ju ei päevita. Nad lasevad oma jalgu masseerida ja käivad kai peal värskeid krabisid söömas. Nagu meiegi, aga meie päevitame ka. :)) Ja homme sõidame Pretchaburisse templeid vaatama.

Elevandikülade täpsustus

See, kus meie käisime, kannab ametlikult nime Hua Hin Safari and Adventure Park. Teine on Elephant Village. Aga jah, tegelikult taksojuht otsustab, kuhu sa lähed. :))

Kui me peaksime kunagi siia veel tulema, läheksime kindlasti teise elevandikülla, iseasi, et kas ja kuidas oleks võimalik seda taksojuhile selgitada. Safari-koht turundab ilmselgelt ägedamalt.

Eile: elevantside päev

Hua Hini ümbruses on tegelikult kaks elevandiküla või kohta, kus saab elevante vaadata ja toita ja nende seljas sõita. Ning taksojuhid on jagunenud kahe koha vahel – ütled: “Elephant village, please” ja nad viivad su sinna, millega neil endal diil on (taksodes ripuvad enamasti ka ühe või teise elevandiküla reklaamid).

Kuna meil ei olnud enne päris selge, kas neid külasid on ikka kaks, ja kumba sel juhul üldse eelistada, siis jätsime otsuse saatuse ehk taksojuhi hooleks. Ilmselt sattusime kallimasse külasse – oli ka ausalt öeldes päris kirves kõige muu siinsega võrreldes. Mõlemasse külasse tasub igal juhul kl 10.00-10.30 vahel kohale jõuda, sest siis algavad etendused.

Meile näidatud show oli ka päris tore, aga kõige olulisem oli muidugi elevandi seljas sõitmine ja nende patsutamine ja banaanidega söötmine ja nendega koos pildistamine. Siin räägib üks pilt jälle rohkem kui sada sõna ning kunagi jõuab piltide ülespaneku järjekord ka nendeni.

Pärast olime natuke aega basseini juures, aga keeras pilviseks. Õhtusöögiks sõitsime jälle Khao Takiabi külla ja sõime Supatra by the Sea’s – halba toitu ei ole mina veel siin maal saanud ega olnud erandiks ka eilne õhtu (jumalikult krõbe part muu hulgas, pluss krabid ja igasugused karbid). Ja kindlasti oli tegu ühe kõige ilusama restoraniga, kus ma iial käinud olen. Paraku oli ilm tuuline ja rohelised tuulekatted jäid ette, muidu oleksime istunud otse vaatega merele ja kuldsele Buddhale. Aga ka nii oli väga ilus ja maitsev ja hea teenindus jne. :))

Fotod: igasuguseid elukaid :))

See kollane putukas oli meil muide korteri välisukse peal. ;))

Fotod: Hua Hini ööturg ja muid õhtuseid linnavaateid

Fotod: Tüdruk ja tema saatja ratsutamas

Fotod: endine kuninglik suvepalee, osa 2

Mõnes toas tohtis ka sees pildistada, aga kõige põnevamates - kuninga enda merevaatega kabinet jne - muidugi ei tohtinud. Ja siin maal ei julge mina ühtegi reeglit rikkuda. :))