Seljakott tuli kohustuslikus korras ära anda, seekord oli see eraldi ruum, kus üks tädi neid kotte leti taga vastu võttis. Läksime sisse ja Poiss (kelle seljas see kott tegelikult oli) jäi klaasukse juurde kohmitsema, pani ukse ilusasti kinni. Tädi oli nii rõõmus, ütles „Muy bueno“ ja veel midagi. No umbes, et tubli poiss, et ukse kinni panid, vms.
Käisime siis muuseumis ära ja poekeses ka, istusin korraks sinna kotihoiu ette pingile, andsin Poisile numbri ja ütlesin, et mine võta ise kott välja. Poiss tuli tagasi, lisaks kotile käes suur ilus raamat. Ja tädi naeratab mulle läbi klaasi, näitab, et kõik on hästi. Ma siis tänasin omakorda žestidega. Poiss ise ei taibanud vist üldse aitäh öelda, oli nii jahmunud sellest ootamatust kingitusest.
Fotoalbum Picassost tööhoos, must-valged pildid, väga ilus asi. Aru ma ei saa. Aga oli muidugi võimalik kasutada pedagoogiliselt, et ikka on vaja viisakas olla jne. :))
Muidu ka tore muuseum. Armsad väikesed õlimaalid tuttavatest paikadest Barcelonas, 14–15aastase Picasso maalitud. Lapsi huvitasid vist kõige rohkem need pildid, mis Picasso joonistas umbes nendevanusena – seal on tema töid alates 9. eluaastast. Tüdrukule ei meeldinud „sinise perioodi“ tööd. „Need pole üldse ilusad.“ :))
Mind üllatas põnev keraamika – nagu Miró muuseumis põnevad vaibad. Teine võimalus, et mul on lihtsalt mingi tarbekunstiga seotud kriuks … :))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment