Ma ütleksin, et see sujus üllatavalt hästi. Panime äratuskellad kuueks, lastel poole seitsmeks. Umbes kolmveerand kaheksa sõitsime autoga maja juurest välja, väike "sara" mahutas kõik meie kohvrid-kotid ja oleks rohkemgi mahutanud (kunagi Terracinas õnnestus meil ikka üle noatera see rendiautoga lennujaama sõitmine). Tee peal mingeid viperusi ei esinenud, Cancuni lennujaama terminalide sildid olid selged ja ühemõttelised, Europcari roheline plagu hakkas paistma otsekohe. P sõidutas meid kottidega terminali juurde ja naasis ise Europcari, kust ta veel pärast autoga lennujaama ära toodi.
Nii professionaalset check-in'i nagu Cancunis ei ole mina veel elus näinud (ja ma olen neid omajagu näinud küll). Vana suutis meid ilusasti kuni Tallinnani sisse tshekkida ning esiteks ütles, et ei, me ei pea Houstonis oma kohvreid ühelt pagasilindilt teisele tõstma, ja teiseks oli ka võimeline seletama, MIKS me ei pea seda tegema (sest me sõitsime mõlemad otsad Continentaliga, eelmine kord oli pikk lend Lufthansa oma).
Ka Houstonis sujus kõik märksa paremini kui sinnasõidul. Jälle oli kasu sellest, et me sõitsime mõlemad otsad Continentaliga, sest nüüd saime passikontrollil lühemasse sabasse! Ja jälle ei pidanud Tüdruk ühtegi sõrmejälge andma! Ruby's Diner juba ootas meid tuttavas kohas ja tuttavate imemaitsvate burgeritega ning ma alustasin seal ka valge veini doseerimist, et lennukis korralikult magada.
Muidugi oli kasulik ka see, et nüüd me teadsime, et passidega tuleb veel enne pardaleminekut seal letis mingi trikk teha, ja tegime selle ära varem, ilma sabadeta. Poiss jäi meie väravasse istuma ja lugema, Tüdruk oli ammu lennujaama peale laiali vajunud ning meie P-ga suundusime baari otsima. :))
Continentali lennuk oli poole väiksem kui Lufthansa oma, 3+4+3 asemel 2+3+2, täitsa naljakas. Mis aga tähendas, et meist neljast pidi keskel istuma ainult Tüdruk, mis ülejäänutele muidugi sobis. Kuigi algul jäi mulje, et ise tuleb sel lennul osta kõik söögid ja muu, siis tegelikult tuli osta ainult "muu" ehk alkohol, toit ja karastusjoogid olid ikka pileti hinna sees juba.
Valge veini doseerimine Ruby's Dineris, Cat Cora nimelises baaris ja lõpuks Continentali pardal õnnestus mul hästi, nii et magasin iseenda ja lennuki kohta suurepäraselt. Tõenäoliselt oli kasu ka sellest, et ma sain seda teha lennuki akna ja P vahel, mitte Tüdruku või mõne kaaluka võõra kõrval. :))
Frankfurdis ümberistumisest ei ole nagu eriti midagi meeles... suht väike vahe oli meil seal plaani järgi ja kiirustasime väravasse, aga väljalend veidi hilines. Ilmselt tänu sellele jõudsid ilusasti ühelt lennult teisele ka meie kohvrid ja kotid, mis meeldiva üllatusena samal õhtul Tallinnas pagasilindile ujusid. Pealtnäha olime tagasireisil olnud ühe päeva hommikust teise päeva õhtuni, tegelikult muidugi vähem, "ainult" 25 tundi.
Sunday, January 15, 2012
Viimane päev: ikka see imeline rand
No ma tõesti hoidsin mõlemat pöialt, et viimasel päeval ikka jälle randa saaksime. Ja hommikul säras päike nii nagu vist mitte iial varem. Ainsatki pilveraasu polnud! Kuigi mul oli vahepeal olnud plaan minna proovima imekauneid ümmargusi diivaneid ranna päris-päris taga otsas, mõtlesime siiski ringi ning läksime Ana ja Jose juurde, kus me juba korra varem käinud olime. See oli see kõige ilusam koht, längu vajunud palmi, mitut sorti lamatsite ja värviliste jookidega. :)) Terve päeva olime seal.
Õhtusöögiks on meil ka ju komme valida juba tuttav koht, mis on kõige rohkem meeldinud, aga otseselt sellist lemmikkohta meil Tulumis ei tekkinudki... siis otsustasime La Vita e Bella kasuks, kus olime käinud rannas ja kus ma olin söönud kõige-kõige maitsvamat kala. Pealegi, päris-päris rannas polnud me ju seni õhtust söönudki.
Paraku järgnes imeliselt päikeselisele päevale uskumatult külm õhtu. Kui me Catherine'i öeldud Fahrenheitid õigesti ümber arvutasime, tegi see 15 kraadi Celsiuse järgi! Nii et päris mere ääres õues istumise ilm polnud. Sõime siis "sees" - väga tinglikult, no ütleme, varju all. Tahtsime, et oleks natuke eriline, viimane õhtu jne, ja tellisime üle mõistuse palju muidugi, kõhud said täitsa punni.
Õhtusöögiks on meil ka ju komme valida juba tuttav koht, mis on kõige rohkem meeldinud, aga otseselt sellist lemmikkohta meil Tulumis ei tekkinudki... siis otsustasime La Vita e Bella kasuks, kus olime käinud rannas ja kus ma olin söönud kõige-kõige maitsvamat kala. Pealegi, päris-päris rannas polnud me ju seni õhtust söönudki.
Paraku järgnes imeliselt päikeselisele päevale uskumatult külm õhtu. Kui me Catherine'i öeldud Fahrenheitid õigesti ümber arvutasime, tegi see 15 kraadi Celsiuse järgi! Nii et päris mere ääres õues istumise ilm polnud. Sõime siis "sees" - väga tinglikult, no ütleme, varju all. Tahtsime, et oleks natuke eriline, viimane õhtu jne, ja tellisime üle mõistuse palju muidugi, kõhud said täitsa punni.
Eelviimane päev: Coba
Nii, nüüd on 84 pilti Facebookis üleval, kuues albumis, ning kaks lisapilti siin blogis, ja sellega ma loen oma kohustused piltide sektoris täidetuks.
Kahest viimasest päevast pole ma üldse kirjutanud, ega tagasisõidust. 2. jaanuar oli me eelviimane päev kohapeal ning minul oli plaan jääda randa ja lasta teistel ilma minuta Cobas käia (ehkki eelmisel õhtul otsustas ka Tüdruk, et tema eelistaks randa). Kuid 2.01 hommikul oli taevas pigem pilves, nii et sõitsime kõik koos Cobasse. Seega kahel päeval 12 hulgast rikkus ilm me plaane.
Coba oli lahe, ma mingil juhul ei kahetse sinnaminekut. Olnud kunagi palju suurem kui Chichen Itza, aga enamjaolt välja kaevamata. Siiski oli väga äge ronida nende kõige kõrgema püramiidi Nohoch Muli otsa ja sealt kaugele üle džungli vaadata.
Cobas renditakse soovijaile jalgrattaid, võimalik on ka palgata selline rikša moodi asi, istud kahekesi peale ja väike mehhiklane muudkui väntab. Meie võtsime jalgrattad ja see oli kindlasti hea mõte. Coba püramiidide jm ehitiste vahed on suht suured, ühe juurest teise juurde jalutamine võtab hullult aega, ja ega seal midagi vaadata ei ole, ainult mets ja teised turistid.
Pärast varemete ammendamist käisime vaatamas krokodilli, kes elas järves ja keda toideti kanalihaga, et ta jumala eest sealt silla alt minema ei läheks ning et saaks ikka küsida inimestelt 20 peesot per nägu krokodilli vaatamise eest. Ma ausalt öeldes kahtlustan, et nad on teda ka kuidagi uimastanud. Äge oli näha krokodilli vabas looduses, aga... üldiselt mulle need loomadega trikid ei meeldi.
Siis sõime ühes pisikeses lihtsas kõrtsis, ma võtsin teist korda sopa de limat, jumalik, jumalik. Hästi noor poiss teenindas meid, minu arust tõesti mu laste vanune...
Parklast välja sõites jõudsime just mõelda, et ei tea, kuspool need kolm cenotet siis on, aga muidugi oli olnud õigus Ronil, kes oli öelnud umbes nii, et "küll teile öeldakse, kus need on". "Noh, kas olete cenotede juurde minekuks valmis?" küsis parklavaht ja müüs meile otsekohe cenotede piletid, 40 dollarit neli inimest kõik kolm cenotet. Ähh, muidugi oleks need piletid peesode eest odavamalt saanud, aga olgu peale.
Coba-tagused cenoted olid väga, väga ägedad! Hoopis teistmoodi kui need, mida me enne näinud olime. Täitsa kinnised, nagu koopas oled! P ja Tüdruk käisid kahes ka ujumas, meie Poisiga mitte. Mina ei saa nii vahetult pärast sööki ujuda, pealegi oli Tüdruk oma ujumisriided maha unustanud ning emalikus lahkuses laenasin ma talle enda trikoo (mis ei olnud talle üldse üle mõistuse suur, nagu ta ise alguses arvas).
Õhtust sõime Tulumi peatänaval Diazi taquerias, jälle väga lihtsas kohas, aga seal olid suurepärased tacod. Ainult lihaga küll, aga supermaitsvad. Võtsime kõik eri täidistega tacod ning ma vahetasin Poisi ja P-ga neid nii, et sain kolm erinevat (mida täpselt, seda ma praegu enam ei mäleta). Mõlemad tolle päeva söögikorrad maksid napilt üle 300 peeso ehk siis mingi 17 eurot nelja peale kokku.
Kahest viimasest päevast pole ma üldse kirjutanud, ega tagasisõidust. 2. jaanuar oli me eelviimane päev kohapeal ning minul oli plaan jääda randa ja lasta teistel ilma minuta Cobas käia (ehkki eelmisel õhtul otsustas ka Tüdruk, et tema eelistaks randa). Kuid 2.01 hommikul oli taevas pigem pilves, nii et sõitsime kõik koos Cobasse. Seega kahel päeval 12 hulgast rikkus ilm me plaane.
Coba oli lahe, ma mingil juhul ei kahetse sinnaminekut. Olnud kunagi palju suurem kui Chichen Itza, aga enamjaolt välja kaevamata. Siiski oli väga äge ronida nende kõige kõrgema püramiidi Nohoch Muli otsa ja sealt kaugele üle džungli vaadata.
Cobas renditakse soovijaile jalgrattaid, võimalik on ka palgata selline rikša moodi asi, istud kahekesi peale ja väike mehhiklane muudkui väntab. Meie võtsime jalgrattad ja see oli kindlasti hea mõte. Coba püramiidide jm ehitiste vahed on suht suured, ühe juurest teise juurde jalutamine võtab hullult aega, ja ega seal midagi vaadata ei ole, ainult mets ja teised turistid.
Pärast varemete ammendamist käisime vaatamas krokodilli, kes elas järves ja keda toideti kanalihaga, et ta jumala eest sealt silla alt minema ei läheks ning et saaks ikka küsida inimestelt 20 peesot per nägu krokodilli vaatamise eest. Ma ausalt öeldes kahtlustan, et nad on teda ka kuidagi uimastanud. Äge oli näha krokodilli vabas looduses, aga... üldiselt mulle need loomadega trikid ei meeldi.
Siis sõime ühes pisikeses lihtsas kõrtsis, ma võtsin teist korda sopa de limat, jumalik, jumalik. Hästi noor poiss teenindas meid, minu arust tõesti mu laste vanune...
Parklast välja sõites jõudsime just mõelda, et ei tea, kuspool need kolm cenotet siis on, aga muidugi oli olnud õigus Ronil, kes oli öelnud umbes nii, et "küll teile öeldakse, kus need on". "Noh, kas olete cenotede juurde minekuks valmis?" küsis parklavaht ja müüs meile otsekohe cenotede piletid, 40 dollarit neli inimest kõik kolm cenotet. Ähh, muidugi oleks need piletid peesode eest odavamalt saanud, aga olgu peale.
Coba-tagused cenoted olid väga, väga ägedad! Hoopis teistmoodi kui need, mida me enne näinud olime. Täitsa kinnised, nagu koopas oled! P ja Tüdruk käisid kahes ka ujumas, meie Poisiga mitte. Mina ei saa nii vahetult pärast sööki ujuda, pealegi oli Tüdruk oma ujumisriided maha unustanud ning emalikus lahkuses laenasin ma talle enda trikoo (mis ei olnud talle üldse üle mõistuse suur, nagu ta ise alguses arvas).
Õhtust sõime Tulumi peatänaval Diazi taquerias, jälle väga lihtsas kohas, aga seal olid suurepärased tacod. Ainult lihaga küll, aga supermaitsvad. Võtsime kõik eri täidistega tacod ning ma vahetasin Poisi ja P-ga neid nii, et sain kolm erinevat (mida täpselt, seda ma praegu enam ei mäleta). Mõlemad tolle päeva söögikorrad maksid napilt üle 300 peeso ehk siis mingi 17 eurot nelja peale kokku.
Kaks pilti maja juurest
Mingil põhjusel ei taha ma neid kahte pilti Facebooki panna, olgu need siis siin. :)) Väga kena basseinike oli meil 14 korteri peale, aga loomulikult, kuna maailma parim rand asus 5 km kaugusel, siis veetsime selle basseini ääres ülekohtuselt vähe aega.
Tuesday, January 3, 2012
Pildiprobleemid
Olen siin pool õhtut üritanud pilte üles panna, aga no ei saa omavahel läbi seesinane aparaat siin ja Blogger. Facebooki siiski suutsin (kolmandal katsel) rajada albumi meie koduloomast Mosiest ehk Muuzist. Nii et Mosie pilte palun lahkesti vaadata sealt. Ja need, kes pole veel Facebookis (K, M), palun lahkesti vihjest aru saada. :))
Kümnes päev: veidi ebaõnnestumisi
Nagu P tabavalt mainis, omal käel reisimisel-matkamisel tuleb alati ette mingeid viperusi või ootamatusi - näiteks ei leia sa mõnda kohta üles või osutub mingi asi hoopis teistsuguseks, kui sa lootsid. 1. jaanuari hommikupoolik läks meil ausalt öeldes selliste asjade nahka.
Üritasime minna Sian Ka'ani looduskaitsealale siinsamas lähedal. Ron oli soovitanud meile paadituuri, meie juurest 17 km sõita ja siis ühte väikest teed pidi ära keerata. Kõigepealt keerasime ära valest kohast (no seal oli ka muidugi huvitav käia), siis leidsime küll üles õige koha (mis oli 20 km kaugusel, mitte 17) ja samuti paadimehed, aga neist ei osanud mitte keegi inglise keelt... Ja mõte kahetunnisest hispaaniakeelsest ekskursioonist-paadisõidust (nelja inimese peale 2000 peesot, seega üldse mitte odav lõbu) ei tundunud piisavalt paeluv. Kusjuures laguun nägi välja täpselt nagu mingi Lõuna-Eesti järv, roostikuga ja puha.
Siis proovisime looduskaitsealale läheneda teistkaudu, rannateelt. Ja muudkui sõitsime ja sõitsime, jõudsime jälle nende territooriumile sisse... aga tee muutus nii auklikuks ja P-l tuli meelde, et kui sellisel teel rendiauto esisild laiali lendab, siis seda kindlustus ilmselt ei kata. Nii et keerasime tagasi. Ühelt poolt nagu looduskaitsealal käidud, koguni kolmest kohast, aga teisalt ega midagi eriti ei näinud. Ja hommikupoolik kaotsis.
Läksime siis randa, kavatsesime minna OMi, aga seal olid kõik lamamistoolid täis. Asutasime end selle kõrvale Casa Violetasse, millest jäi mulje, et kas nad olid umbes nädal tagasi seda kohta pidama hakanud või siis olid kõik töötajad veel aastavahetuspeost pohmellis. Aga no saime lamada ja saime süüa, ja kokkuvõttes polnud viga, ehkki päris tuuline oli ja vees me ei käinudki ja nende ceviche oli häbematult väike ja kallis, teiste kohtadega võrreldes. :))
Õhtul jalutasime linnas ja tegime mõned sisseostud, P sai endale rahakoti, mille leidmine-ostmine on alati üks tüütus, ning Poiss sai t-särgi, millele ta juba varem pilgu peale oli pannud. Sõime peatänavast eemal La Siesta nimelises kohas, mis oli osaliselt pizzeria, aga pakkus ka muud. Turistikoht, aga selline meeldiv. Väga sümpaatne Mexico Cityst pärit omanik, me pidasime teda eurooplaseks, aga ma küsisin üle. :)) Nende koer Fiona tuli meie laua juurde ning sõbrustas P ja Tüdrukuga, kes seda täiega kaifisid.
Ma sõin mango- ja tequila-kastmega kala, mis ei olnud otseselt halb, aga ma peaksin pidama meeles, et mulle meeldivad lihtsad maitsed (nagu küüslaugu- või sidruni- või tomatikaste) kala puhul alati rohkem.
Üritasime minna Sian Ka'ani looduskaitsealale siinsamas lähedal. Ron oli soovitanud meile paadituuri, meie juurest 17 km sõita ja siis ühte väikest teed pidi ära keerata. Kõigepealt keerasime ära valest kohast (no seal oli ka muidugi huvitav käia), siis leidsime küll üles õige koha (mis oli 20 km kaugusel, mitte 17) ja samuti paadimehed, aga neist ei osanud mitte keegi inglise keelt... Ja mõte kahetunnisest hispaaniakeelsest ekskursioonist-paadisõidust (nelja inimese peale 2000 peesot, seega üldse mitte odav lõbu) ei tundunud piisavalt paeluv. Kusjuures laguun nägi välja täpselt nagu mingi Lõuna-Eesti järv, roostikuga ja puha.
Siis proovisime looduskaitsealale läheneda teistkaudu, rannateelt. Ja muudkui sõitsime ja sõitsime, jõudsime jälle nende territooriumile sisse... aga tee muutus nii auklikuks ja P-l tuli meelde, et kui sellisel teel rendiauto esisild laiali lendab, siis seda kindlustus ilmselt ei kata. Nii et keerasime tagasi. Ühelt poolt nagu looduskaitsealal käidud, koguni kolmest kohast, aga teisalt ega midagi eriti ei näinud. Ja hommikupoolik kaotsis.
Läksime siis randa, kavatsesime minna OMi, aga seal olid kõik lamamistoolid täis. Asutasime end selle kõrvale Casa Violetasse, millest jäi mulje, et kas nad olid umbes nädal tagasi seda kohta pidama hakanud või siis olid kõik töötajad veel aastavahetuspeost pohmellis. Aga no saime lamada ja saime süüa, ja kokkuvõttes polnud viga, ehkki päris tuuline oli ja vees me ei käinudki ja nende ceviche oli häbematult väike ja kallis, teiste kohtadega võrreldes. :))
Õhtul jalutasime linnas ja tegime mõned sisseostud, P sai endale rahakoti, mille leidmine-ostmine on alati üks tüütus, ning Poiss sai t-särgi, millele ta juba varem pilgu peale oli pannud. Sõime peatänavast eemal La Siesta nimelises kohas, mis oli osaliselt pizzeria, aga pakkus ka muud. Turistikoht, aga selline meeldiv. Väga sümpaatne Mexico Cityst pärit omanik, me pidasime teda eurooplaseks, aga ma küsisin üle. :)) Nende koer Fiona tuli meie laua juurde ning sõbrustas P ja Tüdrukuga, kes seda täiega kaifisid.
Ma sõin mango- ja tequila-kastmega kala, mis ei olnud otseselt halb, aga ma peaksin pidama meeles, et mulle meeldivad lihtsad maitsed (nagu küüslaugu- või sidruni- või tomatikaste) kala puhul alati rohkem.
Monday, January 2, 2012
Tulumi kaart
Ma muudkui seletan siin: rannatee, kesklinn, taksod jne, aga teised ei pruugi selle linna ülesehitusest üldse aru saada, sestap postitan ühe suht hea ja ülevaatliku kaardi lingi, see on siin.
Rannatee, millest ma enne kirjutasin, jookseb loomulikult mööda ranna äärt, kus on kirjas kõik need hotellid jne. Meie elame Tulum Pueblos, selles osas, kus tänavad ilusasti risti jooksevad, peatänavast Avenida Tulumist põhja pool, kaardi alumisest vasakpoolsest nurgast pisut väljas.
Rannas meeldib meile käia taga- ehk kui kaarti vaadata, siis allpool, mis on meie juurest otse mere poole, aga paraku, oh häda! Sealt ei saa läbi, seal vahel on džungel, sõna otseses mõttes. Nii et randa peame sõitma ikka kõigepealt mööda peatänavat selle suure ristteeni, kus on muu hulgas San Francisco supermarket, ja siis paremale mere poole ja siis veel korra paremale mööda rannateed (või ka vasakule, tegelikult). Meie maja juurest randa on 5-10 km, sõltuvalt sellest, kuhu me läheme.
Rannatee, millest ma enne kirjutasin, jookseb loomulikult mööda ranna äärt, kus on kirjas kõik need hotellid jne. Meie elame Tulum Pueblos, selles osas, kus tänavad ilusasti risti jooksevad, peatänavast Avenida Tulumist põhja pool, kaardi alumisest vasakpoolsest nurgast pisut väljas.
Rannas meeldib meile käia taga- ehk kui kaarti vaadata, siis allpool, mis on meie juurest otse mere poole, aga paraku, oh häda! Sealt ei saa läbi, seal vahel on džungel, sõna otseses mõttes. Nii et randa peame sõitma ikka kõigepealt mööda peatänavat selle suure ristteeni, kus on muu hulgas San Francisco supermarket, ja siis paremale mere poole ja siis veel korra paremale mööda rannateed (või ka vasakule, tegelikult). Meie maja juurest randa on 5-10 km, sõltuvalt sellest, kuhu me läheme.
Nüüd siis kurvad loomakesed
Neid mahtus eilsesse päeva lausa kolm tükki või komplekti ja esimene oli kõige kurvem. Sõitsime õhtupoolikul rannast koju, see rannatee on suht vastik, kitsas, seda ümbritsevad kõikvõimalikud poed, söögikohad, hotellikesed, beach clubide sissepääsud jne. Ja seal kakerdab inimesi, kes on võib-olla paar õlut või margariitat liiga palju võtnud või siis päikesest uimased, või nende kahe asja kombinatsioonis, või veel midagi. Kõnniteid seal pole üldse ja no igal juhul on seal vastik sõita.
Igatahes oli see üks pisike imearmas koerake, kes jooksis sõiduteele seal rannatänaval, mitte meie poolt, vaid vastassuuna poolt. Mina häälitsesin, P pidurdas, koer tuli täpselt nii, et ta jõuab meie auto ette. P sai pidama, aga vastassuunast tulnud džiip ei saanud ja vaene armas kutsu sai tollelt džiibilt löögi... liipas minema, üks jalg selgelt viga saanud... väike totukene, ma ei tunne koeratõuge, aga tõesti selline hästi väike ja kena koer. Niiii kahju, nii kurb.
Teine juhtum oli seal Los Arrecifeses, kus me õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel dringid tegime. Seal oli selline pisikese basseini moodi asi, kus ujusid ringi väikesed kilpkonnad, ilmselt söögikoha pidajad olid nad sinna toonud, et inimestel huvitav vaadata oleks. Ja me kohtasime ühte (ameeriklastest?) noorpaari, kes väitsid, et "we think they are dying here", ja tõid mingi kausiga merest vett juurde, et väikesed kilbikud paremini vastu peaksid, ja arutasid, kas peaks loomakaitsesse teatama... Meist jäid nad sinna maha, kilpkonnadega asjatama.
Kolmas juhtum jäi mulle silma tund aega hiljem juba Tulumi peatänaval, kui me Balches aastavahetust ootasime. Meie kõrvallauas istusid kaks daami, ilmselt ema ja tütar. Viimane oli, ma arvan, umbes minu vanune, brünett, pikk ja sale, väga heas vormis naine, hästi päevitunud, hästi üles löödud, vinge meik, palju ehteid. Valge maikasärk - ja kui ta püsti tõusis, siis selgus, et ka valged mikrošortsid, mis talle kahtlemata igati sobisid.
Aga kõik see kokku tundus mulle nii hale, nii kurb: selline vinge, üles löödud, ilgelt pingutanud šeff naine, kelle välimuse kõik detailid karjuvad: "Vaadake mind, ma olen nii äge, ma olen nii seksikas!"... aastavahetuse õhtusöögil oma emaga... Tulumi-suguses linnas ja täiesti keskpärases turistirestos.
Ja kui nad lahkusid, võttis see naine oma tooli seljatoe küljest (te ei usu mind, aga nii see oli) sellised liblikatiivad, nagu meil olid lasteaias, liblikatantsu puhul, ainult et need sädelesid ja läikisid, ja ta kinnitas need endale selga, valge maika peale, ja kõndis niimoodi mööda Tulumi peatänavat minema. Ma vaatasin talle järele ja siis vaatasin oma perekonda, tol hetkel üsna tülpinud tegelasi, ja tänasin jumalat. Ausalt.
Igatahes oli see üks pisike imearmas koerake, kes jooksis sõiduteele seal rannatänaval, mitte meie poolt, vaid vastassuuna poolt. Mina häälitsesin, P pidurdas, koer tuli täpselt nii, et ta jõuab meie auto ette. P sai pidama, aga vastassuunast tulnud džiip ei saanud ja vaene armas kutsu sai tollelt džiibilt löögi... liipas minema, üks jalg selgelt viga saanud... väike totukene, ma ei tunne koeratõuge, aga tõesti selline hästi väike ja kena koer. Niiii kahju, nii kurb.
Teine juhtum oli seal Los Arrecifeses, kus me õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel dringid tegime. Seal oli selline pisikese basseini moodi asi, kus ujusid ringi väikesed kilpkonnad, ilmselt söögikoha pidajad olid nad sinna toonud, et inimestel huvitav vaadata oleks. Ja me kohtasime ühte (ameeriklastest?) noorpaari, kes väitsid, et "we think they are dying here", ja tõid mingi kausiga merest vett juurde, et väikesed kilbikud paremini vastu peaksid, ja arutasid, kas peaks loomakaitsesse teatama... Meist jäid nad sinna maha, kilpkonnadega asjatama.
Kolmas juhtum jäi mulle silma tund aega hiljem juba Tulumi peatänaval, kui me Balches aastavahetust ootasime. Meie kõrvallauas istusid kaks daami, ilmselt ema ja tütar. Viimane oli, ma arvan, umbes minu vanune, brünett, pikk ja sale, väga heas vormis naine, hästi päevitunud, hästi üles löödud, vinge meik, palju ehteid. Valge maikasärk - ja kui ta püsti tõusis, siis selgus, et ka valged mikrošortsid, mis talle kahtlemata igati sobisid.
Aga kõik see kokku tundus mulle nii hale, nii kurb: selline vinge, üles löödud, ilgelt pingutanud šeff naine, kelle välimuse kõik detailid karjuvad: "Vaadake mind, ma olen nii äge, ma olen nii seksikas!"... aastavahetuse õhtusöögil oma emaga... Tulumi-suguses linnas ja täiesti keskpärases turistirestos.
Ja kui nad lahkusid, võttis see naine oma tooli seljatoe küljest (te ei usu mind, aga nii see oli) sellised liblikatiivad, nagu meil olid lasteaias, liblikatantsu puhul, ainult et need sädelesid ja läikisid, ja ta kinnitas need endale selga, valge maika peale, ja kõndis niimoodi mööda Tulumi peatänavat minema. Ma vaatasin talle järele ja siis vaatasin oma perekonda, tol hetkel üsna tülpinud tegelasi, ja tänasin jumalat. Ausalt.
Üheksas päev: kummaline aastavahetus ja kurvad loomakesed
Vana-aasta viimasel hommikul läksime randa - kõigepealt Puerta del cielo nimelisse rannaklubisse, aga see ei meeldinud meile. Kas ma juba ütlesin, et inimene harjub heade asjadega nii kiiresti? Miks ma peaksin lebama paljal puu- või plasttoolil, kui mujal on nahkmadratsid või 30 cm paksused lumivalged diivanid?
Sõitsime natuke maad edasi uude kohta, mille nimi oli Ziggy Beach. Väga armas, väga kena. Väga aeglane teenindus, aga muidu kõik toimis. Seal käis asi nii, et muidu oleks pidanud lamamistoolide eest midagi maksma, aga kui vähemalt 400 peeso eest sõid või jõid, siis olid toolid tasuta. Ühesõnaga, need olid tasuta. :))
Õhtuks panime kinni laua restoranis El Tabano, kuhu olime proovinud juba enne minna, aga see oli tookord reserveeritud. Uhh, kui šikid poisid seal kelneriteks olid... vähemalt kaks tükki nägid välja nagu minu sõbra U endine elukaaslane vbl 10 aastat tagasi... Tõelised silmarõõmud. :)) Menüü oli seal natuke teistsugune kui mujal või olime meie lihtsalt eksperimenteerivamas tujus ja tellisime erilisemaid asju: lavendlisoolaga tehtud krevette, täidetud jalapenosid, mina pearoaks mingi erilise pipra kastme ja apelsinimoosiga kala...
Kuna seitsmeks läksime sööma, siis poole kümneks olime valmis mis valmis. Olime ise just otsustanud, et ei jaksa siin keskööni istuda, kui kena administraatoriproua tuli kah uurima, et kui kaua te siin palun olla kavatsete. :))
Suundusime siis randa, mis minu hämmastuseks oli inimestest peaaegu tühi. Üsna kummaline kogemus: neljakesi tühjal ja pimedal rannal, ainult kuu andis valgust, me olime taskulambi kah maha unustanud. Kõndisime päris kaugele, vaatan ma praegu kaardilt, ning keerasime lõpuks sisse Los Arrecifese nimelisse kohta, kus baar oli lahti ja seal istus ainult üks neljane seltskond. Mossis näoga baarmen soostus meile ühed joogid tooma, istusime seal verandal laternate valgel, meri kohises (päris kõva tuul oli), hästi kena.
Meie P-ga oleksime seal kauemgi olnud, aga Poisile ei meeldi tuul, tema tahtis linna tagasi. Natuke oli mul mure, et kas me takso saame, miks peaks vana-aastaõhtul nii kaugel rannateel tühje taksosid tiirutama, aga... nii kui me teele astusime, oli enam-vähem kohe kohal ka takso, in the middle of nowhere. Nii hästi taksodega varustatud linna ei ole mina veel oma elus näinud.
Sõitsime linna keskväljakule, kus oli palju rahvast ja suhteliselt jabur kontsert. Aga nüüd oli kell juba peaaegu üksteist, nii et ikka üritasime kesköö ära oodata. Sealsamas kõrval asus too Balche, kus me olime eelmisel õhtul söönud, nii et võtsime seal ühed joogid (ja Tüdruk järjekordse magustoidu). Vahetult enne aastavahetust läksime platsile tagasi, üks tädi pidas rõdult kõnet (kas tõesti on siin naissoost linnapea?), ja siis tuli tõeliselt emotsionaalne count-down, nagu oleks tegu vähemalt sajandivahetusega... ja Põlva mõõtu asula kohta tõepoolest suurejooneline, efektne ja elegantne ilutulestik. Muidugi, mulle hullult meeldivad ilutulestikud. Ma kardan, et kõik selle blogi lugejad teavad seda juba. :))
Aga me jaks oli otsas ka, nii et kell veerand üks võtsime järjekordse takso ja tulime sellega koju. P lisas õhtu lõpule vürtsi elu esimeste omatehtud margariitadega. 7 osa tequilat, 4 osa apelsinilikööri, 3 osa laimimahla. Kanguse reguleerimise ainus vahend on jää hulk. :))
Kusjuures postitus sai juba praegu nii pikk, et kurvad loomakesed siia ei mahtunudki, neist siis loodetavasti kunagi hiljem.
Sõitsime natuke maad edasi uude kohta, mille nimi oli Ziggy Beach. Väga armas, väga kena. Väga aeglane teenindus, aga muidu kõik toimis. Seal käis asi nii, et muidu oleks pidanud lamamistoolide eest midagi maksma, aga kui vähemalt 400 peeso eest sõid või jõid, siis olid toolid tasuta. Ühesõnaga, need olid tasuta. :))
Õhtuks panime kinni laua restoranis El Tabano, kuhu olime proovinud juba enne minna, aga see oli tookord reserveeritud. Uhh, kui šikid poisid seal kelneriteks olid... vähemalt kaks tükki nägid välja nagu minu sõbra U endine elukaaslane vbl 10 aastat tagasi... Tõelised silmarõõmud. :)) Menüü oli seal natuke teistsugune kui mujal või olime meie lihtsalt eksperimenteerivamas tujus ja tellisime erilisemaid asju: lavendlisoolaga tehtud krevette, täidetud jalapenosid, mina pearoaks mingi erilise pipra kastme ja apelsinimoosiga kala...
Kuna seitsmeks läksime sööma, siis poole kümneks olime valmis mis valmis. Olime ise just otsustanud, et ei jaksa siin keskööni istuda, kui kena administraatoriproua tuli kah uurima, et kui kaua te siin palun olla kavatsete. :))
Suundusime siis randa, mis minu hämmastuseks oli inimestest peaaegu tühi. Üsna kummaline kogemus: neljakesi tühjal ja pimedal rannal, ainult kuu andis valgust, me olime taskulambi kah maha unustanud. Kõndisime päris kaugele, vaatan ma praegu kaardilt, ning keerasime lõpuks sisse Los Arrecifese nimelisse kohta, kus baar oli lahti ja seal istus ainult üks neljane seltskond. Mossis näoga baarmen soostus meile ühed joogid tooma, istusime seal verandal laternate valgel, meri kohises (päris kõva tuul oli), hästi kena.
Meie P-ga oleksime seal kauemgi olnud, aga Poisile ei meeldi tuul, tema tahtis linna tagasi. Natuke oli mul mure, et kas me takso saame, miks peaks vana-aastaõhtul nii kaugel rannateel tühje taksosid tiirutama, aga... nii kui me teele astusime, oli enam-vähem kohe kohal ka takso, in the middle of nowhere. Nii hästi taksodega varustatud linna ei ole mina veel oma elus näinud.
Sõitsime linna keskväljakule, kus oli palju rahvast ja suhteliselt jabur kontsert. Aga nüüd oli kell juba peaaegu üksteist, nii et ikka üritasime kesköö ära oodata. Sealsamas kõrval asus too Balche, kus me olime eelmisel õhtul söönud, nii et võtsime seal ühed joogid (ja Tüdruk järjekordse magustoidu). Vahetult enne aastavahetust läksime platsile tagasi, üks tädi pidas rõdult kõnet (kas tõesti on siin naissoost linnapea?), ja siis tuli tõeliselt emotsionaalne count-down, nagu oleks tegu vähemalt sajandivahetusega... ja Põlva mõõtu asula kohta tõepoolest suurejooneline, efektne ja elegantne ilutulestik. Muidugi, mulle hullult meeldivad ilutulestikud. Ma kardan, et kõik selle blogi lugejad teavad seda juba. :))
Aga me jaks oli otsas ka, nii et kell veerand üks võtsime järjekordse takso ja tulime sellega koju. P lisas õhtu lõpule vürtsi elu esimeste omatehtud margariitadega. 7 osa tequilat, 4 osa apelsinilikööri, 3 osa laimimahla. Kanguse reguleerimise ainus vahend on jää hulk. :))
Kusjuures postitus sai juba praegu nii pikk, et kurvad loomakesed siia ei mahtunudki, neist siis loodetavasti kunagi hiljem.
Subscribe to:
Posts (Atom)