Hüüetega "Heei! Bob Marley!" oleme mina ja mu poeg juba harjunud. Mitte et see Poisile nii väga meeldiks. "Aga mis sa siis arvasid, selle soenguga?" üritasin ma teda täna lohutada. Minu arust on need hüüded sõbralikud ja naerusuised.
Täna Playa del Carmenis lisandus uus ja üllatavam - Tüdrukule hüüti: "Heei! Christina Aguilera!" Mida, mida, mida? olin ma algul üsna pahv. Aga jah, muidugi, nende vaatevinklist võib mingi sarnasus täiesti olemas olla.
Üks asi, millega mul on üllatavalt lihtne harjuda: minu lapsed on (või vähemalt näevad paari meetri kauguselt välja) nii suured, et nendega flirditakse väga aktiivselt. See algas Houstoni lennuväljal, ma ei viitsi praegu detailidesse laskuda. Möödasõitvad veoautojuhid tuututavad ja lehvitavad ja P lehvitab vastu ning ma saan teda kiusata: "Miks sa arvad, et nad sulle lehvitavad, muidugi lehvitavad nad Tüdrukule!" (kes kõnnib 4-5 meetrit eespool, pikad blondid juuksed, valge pluus, lühikesed teksad, päevitunud sääred, halloo? kes üldse lehvitaks 4-5 m tagapool kõndivale keskealisele mehele??? Ainult pimedad, aga ma loodan, et neil ei ole siin pimedaid veoautojuhte! :)))
Täna, kui õhtusöögilt tagasi tulime, Tüdruk ostis jäätist, enne takso peale istumist oli tore hetk. Meist kõndis mööda noor naine, sellises imelühikeses kombinesoonis, põlvini saapad, täismeik, väga seksikas, ja tahtis torgata meie taga kõndivale Poisile pihku flaierit "please, come to a party, tomorrow", ja vaene kallis Poiss muidugi ei võtnud, ja muidugi sain ma teda siis tükk aega narrida: "Selline tšikk kutsub sind peole ja sina ei lähe?" :)))
ABBAl on see laul "Slipping through my fingers" ja eks nad varsti lähevadki, nii erilised, nii erinevad teineteisest. Ja ometi minu kehast tulnud mõlemad. Täiesti uskumatu.
Saturday, December 31, 2011
Kaheksas päev: vihm ja Playa del Carmen
Täna oli siis esimene kord, kui ilm rikkus me plaanid ära. Plaanis oli muidugi rannapäev, aga hommikul sadas nagu oavarrest, nii et vedelesime natuke kodus ja vaatasime, mis saab. Kl 10.30 paiku enam eriti ei sadanud, aga rannailma kah polnud, täitsa selgelt. Kuna me järelejäänud must-do tripid eeldavad kah seda, et ootamatu vihmahoog pähe ei sajaks, otsustasime võtta käiku varuvariandi: Playa del Carmeni.
See on siis puhas kuurortlinn, siit ca 60 km Cancuni poole. Täpselt kolm tundi veetsime seal, parkimiskella järgi. Ja ohhissand, kuidas selline koht mind väsitab ja tüütab! Muidugi oli seal meeletult šopata ja me ostsime õige mitu hilbukest endale ja väikestele sõpradele (ma ei tea, miks mulle meeldib titeriideid osta...), ning muidugi oli seal soodne rannarestoranis süüa (suur konkurents surub ilmselt hinnad alla) ja muidugi oli seal tore Tjorveni stiilis hetk "kus on siin see koht, kus on mänguasjapood ja kommipood teineteise vastas?", kus mainitud poode esitasid Häagen-Dazs ja Starbucks, aga ikkagi, aga ikkagi, aga ikkagi. Üle 3 tunni ma sellises kohas tõesti veeta ei tahaks, kusjuures selle kolme tunni sisse mahtusid lunch Club Nautico Tarrayas (oi, kuidas mulle meeldib nagu muuseas öelda: "Ma tean siin nurga taga ühte mõnusat kohta") ning külaskäik Wal-Marti.
Kella viie ajal tulime koju ning koristaja oli käinud ja maja läikis. 250 peesot maksis see, 14 eurot. Vähem kui pool sellest, mis ma kodus maksan... Okei, maja on väiksem ka, muidugi.
Oleksime tahtnud minna rannatänavale õhtust sööma, aga ma ei julge sinna ilma reserveerimata sõita. Ühe variandi saime telefoni teel kätte ja see oli täna kinni, teist ei õnnestunud telefoniga tabada. Nii et kõndisime lihtsalt mööda oma linnakese peatänavat kuni kohani, mille nimi oli Balche, ja sõime seal ja oli täitsa okei. Inimene harjub heade asjadega liiga kiiresti, eks, Tallinnas ma kiunuksin vaimustusest, kui keegi mulle sellist kala pakuks.
See on siis puhas kuurortlinn, siit ca 60 km Cancuni poole. Täpselt kolm tundi veetsime seal, parkimiskella järgi. Ja ohhissand, kuidas selline koht mind väsitab ja tüütab! Muidugi oli seal meeletult šopata ja me ostsime õige mitu hilbukest endale ja väikestele sõpradele (ma ei tea, miks mulle meeldib titeriideid osta...), ning muidugi oli seal soodne rannarestoranis süüa (suur konkurents surub ilmselt hinnad alla) ja muidugi oli seal tore Tjorveni stiilis hetk "kus on siin see koht, kus on mänguasjapood ja kommipood teineteise vastas?", kus mainitud poode esitasid Häagen-Dazs ja Starbucks, aga ikkagi, aga ikkagi, aga ikkagi. Üle 3 tunni ma sellises kohas tõesti veeta ei tahaks, kusjuures selle kolme tunni sisse mahtusid lunch Club Nautico Tarrayas (oi, kuidas mulle meeldib nagu muuseas öelda: "Ma tean siin nurga taga ühte mõnusat kohta") ning külaskäik Wal-Marti.
Kella viie ajal tulime koju ning koristaja oli käinud ja maja läikis. 250 peesot maksis see, 14 eurot. Vähem kui pool sellest, mis ma kodus maksan... Okei, maja on väiksem ka, muidugi.
Oleksime tahtnud minna rannatänavale õhtust sööma, aga ma ei julge sinna ilma reserveerimata sõita. Ühe variandi saime telefoni teel kätte ja see oli täna kinni, teist ei õnnestunud telefoniga tabada. Nii et kõndisime lihtsalt mööda oma linnakese peatänavat kuni kohani, mille nimi oli Balche, ja sõime seal ja oli täitsa okei. Inimene harjub heade asjadega liiga kiiresti, eks, Tallinnas ma kiunuksin vaimustusest, kui keegi mulle sellist kala pakuks.
Taksodest ja tequilast
Kuna me oleme elanud peaaegu 15 aastat sõna otseses mõttes puu taga, siis meeldib meile puhata kohtades, kus saab õhtust sööma ja tagasi kas jalgsi või lühikese (odava) taksosõidu abil. Viimati suvel Sitsiilias panime sellega suht puusse (mis puu-teemalised kõnekäänud mul siia kogu aeg tükivad...?), nimelt polnud Castellamares mitte ühtegi taksot, null, kuigi tegu oli kena väikese kuurordiga. Ja meie majake asus täpselt sellises kohas, et väga hea tahtmise korral võis õhtusöögile jalutada, aga tagasi küll mitte mingil juhul (2,5 km kesklinna, valgustamata, ilma kõnniteedeta).
Tulumis on 400 taksot, nii meile öeldi. Kõnnid tänaval ja nad sõidavad mööda ja törtsutavad kogu aeg ja pakuvad oma teenust. Meie juurest kesklinna maksab 30-50 peesot (2 euro ümber), randa 70-120 peesot (4-6 e), sõltuvalt kaugusest ja kellaajast.
Praegu tulime õhtusöögilt 30-peesose taksoga koju, tegelikult nii lähedalt, et oleks võinud ka jala tulla, aga noh, oli täna juba kõnnitud ka ja nii. Meie ees keeras sissesõiduteele meie majaperemees Ron oma Subaruga. "Appi, mis asja te taksoga sõidate, endal on rendiauto olemas?" pahandas ta kerges joobes inimese bravuuriga. "Kas ma ei öelnud teile, et Mehhikos võib sõita ükskõik millise promilliga, maksad lihtsalt 500 peesot trahviks ja ongi kõik?"
Päris kindlasti oli autoga koju sõitnud Ron rohkem purjus kui kahe õlle peale ühe tequila-shoti võtnud ja taksoga koju sõitnud P, aga no mis seal ikka. :))
Tulumis on 400 taksot, nii meile öeldi. Kõnnid tänaval ja nad sõidavad mööda ja törtsutavad kogu aeg ja pakuvad oma teenust. Meie juurest kesklinna maksab 30-50 peesot (2 euro ümber), randa 70-120 peesot (4-6 e), sõltuvalt kaugusest ja kellaajast.
Praegu tulime õhtusöögilt 30-peesose taksoga koju, tegelikult nii lähedalt, et oleks võinud ka jala tulla, aga noh, oli täna juba kõnnitud ka ja nii. Meie ees keeras sissesõiduteele meie majaperemees Ron oma Subaruga. "Appi, mis asja te taksoga sõidate, endal on rendiauto olemas?" pahandas ta kerges joobes inimese bravuuriga. "Kas ma ei öelnud teile, et Mehhikos võib sõita ükskõik millise promilliga, maksad lihtsalt 500 peesot trahviks ja ongi kõik?"
Päris kindlasti oli autoga koju sõitnud Ron rohkem purjus kui kahe õlle peale ühe tequila-shoti võtnud ja taksoga koju sõitnud P, aga no mis seal ikka. :))
David Nichollsi "Üks päev"
Ma alustasin seda raamatut basseiniääre-päeval ning lõpetasin eile õhtul Valladolidist tagasi jõudes - ning nutsin nagu pöörane.
See raamat räägib sellest, kuidas üks naine armastab ühte meest 20 aastat. Eks mees hoolib temast kah, omamoodi, nad on suurema osa ajast väga head sõbrad, ja mees on või oleks alati valmis selle naisega seksima. Seal on palju muid asju veel, ma ei hakka neid ära rääkima, eks, eriti mitte raamatu lõppu. Aga tuletan meelde ammust tarkust, et kui kaks inimest teineteist armastavad, siis ei saa õnnelikku lõppu mitte ühelgi juhul olla. Ma ei mäleta enam, kes selle tarkusetera kirja pani, aga ma kahtlustan, et see oli Hemingway. So true, so true.
See raamat räägib sellest, kuidas üks naine armastab ühte meest 20 aastat. Eks mees hoolib temast kah, omamoodi, nad on suurema osa ajast väga head sõbrad, ja mees on või oleks alati valmis selle naisega seksima. Seal on palju muid asju veel, ma ei hakka neid ära rääkima, eks, eriti mitte raamatu lõppu. Aga tuletan meelde ammust tarkust, et kui kaks inimest teineteist armastavad, siis ei saa õnnelikku lõppu mitte ühelgi juhul olla. Ma ei mäleta enam, kes selle tarkusetera kirja pani, aga ma kahtlustan, et see oli Hemingway. So true, so true.
Friday, December 30, 2011
Seitsmes päev: Valladolid ja nohu
Me üritame reisidel alati käia ka mõnes sellises "päris" linnas, mille olemasolu peamine põhjus ei oleks turism, ja seekord oli selleks Valladolid, Yucatani poolsaare kolmandaks suurim linn, sisemaal, siit umbes 100 km. 46 000 elanikku, ütleb Lonely Planet, ehkki ausalt öeldes see tundus väiksem.
Parkisime auto turu lähedale ja turg oligi me esimene eesmärk - tõsi, natuke pettumus. Liiga palju häid turge oleme maailmas ilmselt näinud juba. :)) Ma küll üritasin seal mingeid lasteriideid vaadata, aga ülejäänud perekonna tülpinud näod ei andnud selleks palju võimalusi. Nii et me ei ostnud sealt muud kui ühe tamalese, banaanilehe sees küpsetatud piruka. Ah jaa, ning ma oleksin peaaegu kalkunile peale astunud.
Järgmine vaatamisväärsus oli Zaci cenote, mis asus pargis otse keset linna. Sissepääs maksis 15 peesot, päris hea vahe Tulumi-lähedase Grand Cenote'i 100 peesoga. Ujuma me seal ei läinud, aga inimesed ujusid küll, ehkki minu arust see ei olnud väga kutsuv, suht tolmune-prügine. Huvitav vaadata siiski, seni on kõik kolm külastatud cenote'i täiesti erinevad välja näinud.
Suveniirilette vaatasime seal ees ja suhtlesime lõbusate müüjatega. Põhja-Euroopa on ilmselt kõige mõistlikum vastus, mida siin anda ikka ja jälle korduvale küsimusele, kust me pärit oleme.
Teel peaväljakule vaatasime veel poekesi ning ostsime Tüdrukuga endale pluusid ühest sellisest vähe peenemast Mehhiko käsitöö butiigikesest. Meeste tülpinud nägude saatel jälle muidugi. :))
Peaväljakule jõudes viskusime esimesse söögikohta, kus oli maailma kõige naljakam tellimis- ja teenindussüsteem. Nimelt anti meile kätte menüüd ja tellimiskviitung, mis tuli ise ära täita. Kirjutasin siis hoolikalt pikki hispaaniakeelseid toidunimesid, a la "soe võileib kana, singi ja juustuga, pluss friikartulid", keel suust väljas. :)) Kviitungi äärele tuli kirjutada ka oma nimi (P esitab sellistel puhkudel ikka enda nime inglispärase variandi), siis paberike ühe (minu arust) umbes meie laste vanuse poisi kätte viia ning ootusärevalt istuma jääda.
Varsti hakkaski kostma: "Piitö! Piitö!", kui meie toidud ja joogid ükshaaval valmis said. Siis tuli neil ise leti ääres järel käia. Mina võtsin sopa de lima, Yucatani poolsaare kuulsaima supi, mida ma millegipärast veel kuskil menüüs näinud polnud. Nime poolest laimisupp, aga tegelikult kanasupp, jube hea! Veel saime ära proovida cochinita pibili ja poc chuciga võileiva, nii et kogemuse mõttes läks eriti asja ette see lõunasöök ning muidugi oli ka väga odav, 10-11 eurot nelja peale.
Peaväljaku teisel nurgal seisvasse San Gervasio katedraali sisse ei saanud, aga siis jalutasime umbes kilomeetri edasi, Sisali linnaossa, mis oli varem eraldi linn, kus elasid ainult indiaanlased. Tee peal sattusime suht ootamatult šokolaadimuuseumi/-poodi, kus ma andsin küsimusele "kas te hispaania keelest aru saate?" pahaaimamatult vastuse "natuke jah", mille tulemuseks oli hispaaniakeelne ekskursioon. Kõige kummalisem on see, et me saame sellest tõepoolest aru, no mitte kõigest muidugi, aga ikka väga paljust. Ma ei ole isegi kindel, kas me nende inglise keelest rohkem aru saaksime. Muidugi tuli siis ka natuke šokolaadi sealt osta. :))
Tripi viimane punkt oli Sisali klooster koos San Bernardino kirikuga, mõlemasse saime sisse. Kirik ei jätnud mulle suuremat muljet, aga järjekordse cenote'i peale ehitatud klooster ja selle aed olid tõesti väga armsad. Jalutuskäik läbi terve linna tagasi auto juurde oli suht väsitav, aga samuti huvitav, läbi "päris inimeste" igapäevaelu, meie ja pisikesed tumedad maiad. Ma olen siin Väga Pikk Valge Naine, täitsa ilmselgelt. :))
Kuidagi on mul õnnestunud endale nohu hankida, ilmselt kõigi nende konditsioneeride, ventilaatorite ja märja peaga välja minekute koosmõjul. Nii et eile õhtul me ei läinudki välja sööma, P ja Poiss käisid linnas ning tõid koju hunniku kana, riisi, salateid, krevette, kastmeid ja tortillasid ning me sõime õhtust all patiol, veranda ja sisehoovi vahepealsel asjal. :)) Ning pärast vaatasime kolmekesi "Quantum of Solace'it", viimast bondikat, mida meie Poisiga käisime kunagi kinos vaatamas, aga P ei olnudki näinud. Ronil on hästi suur telekas ja päris korralik filmikogu - kuna teadsime seda ette, siis oma filme seekord kaasa ei võtnudki, need kõik niikuinii vaadatud juba.
Parkisime auto turu lähedale ja turg oligi me esimene eesmärk - tõsi, natuke pettumus. Liiga palju häid turge oleme maailmas ilmselt näinud juba. :)) Ma küll üritasin seal mingeid lasteriideid vaadata, aga ülejäänud perekonna tülpinud näod ei andnud selleks palju võimalusi. Nii et me ei ostnud sealt muud kui ühe tamalese, banaanilehe sees küpsetatud piruka. Ah jaa, ning ma oleksin peaaegu kalkunile peale astunud.
Järgmine vaatamisväärsus oli Zaci cenote, mis asus pargis otse keset linna. Sissepääs maksis 15 peesot, päris hea vahe Tulumi-lähedase Grand Cenote'i 100 peesoga. Ujuma me seal ei läinud, aga inimesed ujusid küll, ehkki minu arust see ei olnud väga kutsuv, suht tolmune-prügine. Huvitav vaadata siiski, seni on kõik kolm külastatud cenote'i täiesti erinevad välja näinud.
Suveniirilette vaatasime seal ees ja suhtlesime lõbusate müüjatega. Põhja-Euroopa on ilmselt kõige mõistlikum vastus, mida siin anda ikka ja jälle korduvale küsimusele, kust me pärit oleme.
Teel peaväljakule vaatasime veel poekesi ning ostsime Tüdrukuga endale pluusid ühest sellisest vähe peenemast Mehhiko käsitöö butiigikesest. Meeste tülpinud nägude saatel jälle muidugi. :))
Peaväljakule jõudes viskusime esimesse söögikohta, kus oli maailma kõige naljakam tellimis- ja teenindussüsteem. Nimelt anti meile kätte menüüd ja tellimiskviitung, mis tuli ise ära täita. Kirjutasin siis hoolikalt pikki hispaaniakeelseid toidunimesid, a la "soe võileib kana, singi ja juustuga, pluss friikartulid", keel suust väljas. :)) Kviitungi äärele tuli kirjutada ka oma nimi (P esitab sellistel puhkudel ikka enda nime inglispärase variandi), siis paberike ühe (minu arust) umbes meie laste vanuse poisi kätte viia ning ootusärevalt istuma jääda.
Varsti hakkaski kostma: "Piitö! Piitö!", kui meie toidud ja joogid ükshaaval valmis said. Siis tuli neil ise leti ääres järel käia. Mina võtsin sopa de lima, Yucatani poolsaare kuulsaima supi, mida ma millegipärast veel kuskil menüüs näinud polnud. Nime poolest laimisupp, aga tegelikult kanasupp, jube hea! Veel saime ära proovida cochinita pibili ja poc chuciga võileiva, nii et kogemuse mõttes läks eriti asja ette see lõunasöök ning muidugi oli ka väga odav, 10-11 eurot nelja peale.
Peaväljaku teisel nurgal seisvasse San Gervasio katedraali sisse ei saanud, aga siis jalutasime umbes kilomeetri edasi, Sisali linnaossa, mis oli varem eraldi linn, kus elasid ainult indiaanlased. Tee peal sattusime suht ootamatult šokolaadimuuseumi/-poodi, kus ma andsin küsimusele "kas te hispaania keelest aru saate?" pahaaimamatult vastuse "natuke jah", mille tulemuseks oli hispaaniakeelne ekskursioon. Kõige kummalisem on see, et me saame sellest tõepoolest aru, no mitte kõigest muidugi, aga ikka väga paljust. Ma ei ole isegi kindel, kas me nende inglise keelest rohkem aru saaksime. Muidugi tuli siis ka natuke šokolaadi sealt osta. :))
Tripi viimane punkt oli Sisali klooster koos San Bernardino kirikuga, mõlemasse saime sisse. Kirik ei jätnud mulle suuremat muljet, aga järjekordse cenote'i peale ehitatud klooster ja selle aed olid tõesti väga armsad. Jalutuskäik läbi terve linna tagasi auto juurde oli suht väsitav, aga samuti huvitav, läbi "päris inimeste" igapäevaelu, meie ja pisikesed tumedad maiad. Ma olen siin Väga Pikk Valge Naine, täitsa ilmselgelt. :))
Kuidagi on mul õnnestunud endale nohu hankida, ilmselt kõigi nende konditsioneeride, ventilaatorite ja märja peaga välja minekute koosmõjul. Nii et eile õhtul me ei läinudki välja sööma, P ja Poiss käisid linnas ning tõid koju hunniku kana, riisi, salateid, krevette, kastmeid ja tortillasid ning me sõime õhtust all patiol, veranda ja sisehoovi vahepealsel asjal. :)) Ning pärast vaatasime kolmekesi "Quantum of Solace'it", viimast bondikat, mida meie Poisiga käisime kunagi kinos vaatamas, aga P ei olnudki näinud. Ronil on hästi suur telekas ja päris korralik filmikogu - kuna teadsime seda ette, siis oma filme seekord kaasa ei võtnudki, need kõik niikuinii vaadatud juba.
Kuues päev: Grand Cenote ja jälle rand
Eile hommikul otsustasime teha ühe pisikese tripi (nende jaoks, kelle meelest ei kõlba lihtsalt hommikul randa minna) ning hea valik oli siinsamas, ma ei tea, 3 või 5 km Tulumist asuv Grand Cenote - maa-alune järv, milletaoliste poolest Yucatani poolsaar on kuulus ja millest võib lugeda ka ajakirja Intelligent Life eestikeelse versiooni praegu müügil olevast, Tõnis Mägi kaanepildiga numbrist.
Käisime kõik seal ujumas, isegi Poiss, hämmastav. Ja Tüdruku jaoks rentisime sellesamusegi snorkeldamis(snorgeldamis-???)maski, ma proovisin seda ka korra, aga oleksin peaaegu ära uppunud, võeh, vastik. :)) Koht oli iseenesest väga ilus, 100 tugrikut inimese kohta maksis sissepääs, aga mis iganes, selle raha abil nad hoiavad neid järvi korras.
No ja sealt otse randa!!! :))) Seekord läksime rannaklubisse, mida peavad (loodetavasti) Ana ja Jose ning see oli selline koht, et kui ma kena valge nahkmadratsiga lamamistoolile pikali viskasin, ühel pool ikka sõna otseses mõttes türkiissinine meri ja lumivalge liiv ning teisel pool palmid, mitut sorti mõnusad pikutamiskohad ning värvilisi jooke laiali kandvad kelnerid, siis ausalt, ma mõtlesin küll, et selline koht ei saa lihtsalt olla võimalik ja veel vähem see, et mina siin praegu olen.
Hiljem läks seal muidugi pisut rahvarohkeks, nagu ikka juhtub imeilusates kohtades, ja kuna me jõudsime kohale vara ning saime lamamistoolid merepoolseimas reas, siis nüüd ma ilmselt figureerin paljude võõraste inimeste puhkusepiltidel (loodetavasti neid mitte täiesti ära rikkudes), aga tore oli ikka. Seal kehtis siis ka selline kord, et need imelised asemed ei maksnud midagi, aga oma sööki-jooki seal tarvitada ei tohtinud. Ja me sõime seal lõunat, mis mõnele meist meeldis rohkem kui mujal, aga minule vähem (mitte et ma söandaksin öelda mõnda paha sõna suurepäraselt värske valge kala kohta), ning ma jõin kõrgest pokaalist maasikajooki (ilma alkoholita) ainult selle pärast, et see nägi nii kuradima hea välja. :))
Õhtul kõndisime linnas teisel (lõuna ehk mere) pool peatänavat, vaatasime kohalike enda poekesi. Mingi teine elu paikneb täiesti eraldi, peatänava taga, "päris inimeste" elu, kui tsiteerida Tüdruku mõttekest aastatetaguselt Rhodose-reisilt.
Ja sõime õhtust Roni ja Catherine'i soovitatud restoranis Altamar ("just off the main street, behind Bronco Chicken"). See oli selline ülikorralik koht, kõik toimis hiilgavalt, uhke snäkivaagen maja poolt koos seletustega (muu hulgas maitsesin ühte väga huvitavat vilja, mille nime ma praegu ei mäleta...), meeldiv veinikaart, gurmeetasemele pretendeerivad toidud, tühja õllepudelit märgati ja küsiti, kas juurde vaja, isegi elav muusika oli seal... Never ever ei ole selline koht minu ega P ega Poisi toiduelamus number üks ühelgi reisil, aga Tüdruku tuju hoidmiseks on mõistlik vahel ka niisugustes süüa. :))
Mul õnnestus kuidagi tellida taignas küpsetatud kala, ja ausalt, kui ma seda krõbedat koorikut kala ümbert ära koukisin ja taldriku äärele kuhjasin, endal juba kõht nelja peale jagatud eelroast ja maja snäkivaagnast täiesti täis, siis mul tuli küll meelde, et Aafrikas lapsed nälgivad.
Kuna mõned mu lugejad tahavad selle ilusa elu maksumust teada, siis umbes 1000 peesot läks kummaski kohas, nii päevane lunch + hulk jooke Ana ja Jose juures kui ka Tulumi kohta üsna peen õhtusöök. 50-55 eurot nelja peale.
Käisime kõik seal ujumas, isegi Poiss, hämmastav. Ja Tüdruku jaoks rentisime sellesamusegi snorkeldamis(snorgeldamis-???)maski, ma proovisin seda ka korra, aga oleksin peaaegu ära uppunud, võeh, vastik. :)) Koht oli iseenesest väga ilus, 100 tugrikut inimese kohta maksis sissepääs, aga mis iganes, selle raha abil nad hoiavad neid järvi korras.
No ja sealt otse randa!!! :))) Seekord läksime rannaklubisse, mida peavad (loodetavasti) Ana ja Jose ning see oli selline koht, et kui ma kena valge nahkmadratsiga lamamistoolile pikali viskasin, ühel pool ikka sõna otseses mõttes türkiissinine meri ja lumivalge liiv ning teisel pool palmid, mitut sorti mõnusad pikutamiskohad ning värvilisi jooke laiali kandvad kelnerid, siis ausalt, ma mõtlesin küll, et selline koht ei saa lihtsalt olla võimalik ja veel vähem see, et mina siin praegu olen.
Hiljem läks seal muidugi pisut rahvarohkeks, nagu ikka juhtub imeilusates kohtades, ja kuna me jõudsime kohale vara ning saime lamamistoolid merepoolseimas reas, siis nüüd ma ilmselt figureerin paljude võõraste inimeste puhkusepiltidel (loodetavasti neid mitte täiesti ära rikkudes), aga tore oli ikka. Seal kehtis siis ka selline kord, et need imelised asemed ei maksnud midagi, aga oma sööki-jooki seal tarvitada ei tohtinud. Ja me sõime seal lõunat, mis mõnele meist meeldis rohkem kui mujal, aga minule vähem (mitte et ma söandaksin öelda mõnda paha sõna suurepäraselt värske valge kala kohta), ning ma jõin kõrgest pokaalist maasikajooki (ilma alkoholita) ainult selle pärast, et see nägi nii kuradima hea välja. :))
Õhtul kõndisime linnas teisel (lõuna ehk mere) pool peatänavat, vaatasime kohalike enda poekesi. Mingi teine elu paikneb täiesti eraldi, peatänava taga, "päris inimeste" elu, kui tsiteerida Tüdruku mõttekest aastatetaguselt Rhodose-reisilt.
Ja sõime õhtust Roni ja Catherine'i soovitatud restoranis Altamar ("just off the main street, behind Bronco Chicken"). See oli selline ülikorralik koht, kõik toimis hiilgavalt, uhke snäkivaagen maja poolt koos seletustega (muu hulgas maitsesin ühte väga huvitavat vilja, mille nime ma praegu ei mäleta...), meeldiv veinikaart, gurmeetasemele pretendeerivad toidud, tühja õllepudelit märgati ja küsiti, kas juurde vaja, isegi elav muusika oli seal... Never ever ei ole selline koht minu ega P ega Poisi toiduelamus number üks ühelgi reisil, aga Tüdruku tuju hoidmiseks on mõistlik vahel ka niisugustes süüa. :))
Mul õnnestus kuidagi tellida taignas küpsetatud kala, ja ausalt, kui ma seda krõbedat koorikut kala ümbert ära koukisin ja taldriku äärele kuhjasin, endal juba kõht nelja peale jagatud eelroast ja maja snäkivaagnast täiesti täis, siis mul tuli küll meelde, et Aafrikas lapsed nälgivad.
Kuna mõned mu lugejad tahavad selle ilusa elu maksumust teada, siis umbes 1000 peesot läks kummaski kohas, nii päevane lunch + hulk jooke Ana ja Jose juures kui ka Tulumi kohta üsna peen õhtusöök. 50-55 eurot nelja peale.
Ilmast veel, kõige tähtsamast
Mul on komme jätta kõige tähtsamatest asjadest rääkimata. Päike. Päikest on ikka päris mõnusalt olnud.
Nagu ma kirjutasin, võttis Mehhiko meid vastu paduvihmaga, ja natuke sadas ka järgmisel hommikul. Tol õhtul, kui me Chichen Itzast tagasi sõitsime, saime tee peal vahepeal tugeva vihma kaela, ning kui me seal kangete margariitadega kohas istusime (Los Aguachiles on selle nimi kontrollitud kujul), tuli ka selline vihm, et tekkis maailma lõpu tunne ning parajasti meie tellimust vastu võtnud kelner jättis selle töö pooleli ning asus spetsiaalse harja abil vihmavett söögikoha põrandalt ära lükkama.
Kummalisel kombel on maiade päikese- ja vihmajumalad meile väga armulised olnud üleeile ehk Chichen Itza päeval ning ka täna ehk Valladolidi päeval - päikest on olnud suht vähe ja pilvi rohkesti. Ausalt öeldes ekskursioonitada on ilma päiksetagi palav, nii et neil päevil on pilved olnud teretulnud. Muidu paluks ikka päikest ja oleme seda saanud ka, nii SPF 50 kui ka 30 päikesekreemid said juba otsa.
Nagu ma kirjutasin, võttis Mehhiko meid vastu paduvihmaga, ja natuke sadas ka järgmisel hommikul. Tol õhtul, kui me Chichen Itzast tagasi sõitsime, saime tee peal vahepeal tugeva vihma kaela, ning kui me seal kangete margariitadega kohas istusime (Los Aguachiles on selle nimi kontrollitud kujul), tuli ka selline vihm, et tekkis maailma lõpu tunne ning parajasti meie tellimust vastu võtnud kelner jättis selle töö pooleli ning asus spetsiaalse harja abil vihmavett söögikoha põrandalt ära lükkama.
Kummalisel kombel on maiade päikese- ja vihmajumalad meile väga armulised olnud üleeile ehk Chichen Itza päeval ning ka täna ehk Valladolidi päeval - päikest on olnud suht vähe ja pilvi rohkesti. Ausalt öeldes ekskursioonitada on ilma päiksetagi palav, nii et neil päevil on pilved olnud teretulnud. Muidu paluks ikka päikest ja oleme seda saanud ka, nii SPF 50 kui ka 30 päikesekreemid said juba otsa.
Thursday, December 29, 2011
Ilmast tuleb ikka kah rääkida
Millegipärast oli mul enne siiasõitu tunne, et siin võib olla jahe. No ja mul on kaasas kahed pikad teksased ja mingid ilmselgelt ülemäärased sokid-kampsid-jakid. Tegelikult on muidugi soe, aga niimoodi mõnusalt, mitte üle mõistuse palav. Päeval 26-28 kraadi, öösel 18-20. Ilmateade hirmutas öise 16-ga, aga no see peaks ju väljas istumiseks jahe olema, või ei? Ühel õhtul rõdul istudes võtsin ma õhukese dressipluusi peale, aga üldiselt pole seda ikka vaja.
Kui juba Tais oli nii niiske, et sirgendatud juuksed olid veerand tunni pärast uuesti lokkis, siis siin ma ei ole isegi hakanud katsetama. Õhuniiskuse kohta annavad ehk aimu faktid, et köögis laua peal suures kausis olevad kartulikrõpsud lähevad öö jooksul pehmeks, kuid rõdul nöörile riputatud rannariided ja -rätikud päriselt ära ei kuiva. Mis minu juustesse puutub, siis need on nii krussis, et te ei kujuta seda isegi ette - ja parem ongi, et ei kujuta. :)))
Kui juba Tais oli nii niiske, et sirgendatud juuksed olid veerand tunni pärast uuesti lokkis, siis siin ma ei ole isegi hakanud katsetama. Õhuniiskuse kohta annavad ehk aimu faktid, et köögis laua peal suures kausis olevad kartulikrõpsud lähevad öö jooksul pehmeks, kuid rõdul nöörile riputatud rannariided ja -rätikud päriselt ära ei kuiva. Mis minu juustesse puutub, siis need on nii krussis, et te ei kujuta seda isegi ette - ja parem ongi, et ei kujuta. :)))
Muud muljed: Houstoni lennujaam ja Continental Airlines
Pikka juttu tegemata: USA passikontroll oli jube kogemus ja ma sain sellest ilmselge psühhotrauma. Järjekord oli nii pikk ja liikus algul niivõrd aeglaselt, et ma hakkasin juba kartma, et me jääme Houston-Cancuni lennust maha (kuigi kahe lennu vahe oli algselt 4 tundi, aga Frankfurdist tulnud lend hilines ka mingi kolmveerand tundi). Õnneks taipasid need tobud lõpuks rohkem kontrollpunkte lahti teha, nii et saba hakkas kiiremini liikuma.
Kui meie kord kätte jõudis, siis lasti Poisil kõigepealt kõik sõrmejäljed anda ja üldse läks tema kontrollimisega kõige rohkem aega. Siis oli minu kord, ka mina pidin andma kõik sõrmejäljed. P pääses ainult nimetissõrmedega ja Tüdruk ei pidanud üldse sõrmejälgi andma! Arumaisaa!
Sellele järgnes eriti totter atraktsioon, nimelt pidime me oma kohvrid pagasilindilt ära võtma (kuigi need olid kuni Cancunini sisse tšekitud) ja ise teise kohta lindile viima. Jällegi, arumaisaa! Vahemärkusena kivike Tallinna lennujaama töötajate kapsaaeda, kellest üks ütles meile, et me peame oma kohvrid vahepeal välja võtma, et neid ei saa Houstonist edasi tšekkida, ja teine ütles, et saab küll otse Cancuni tšekkida, ei pea vahepeal välja võtma. Tegelikult vastas siis tõele mingi vahepealne variant.
Edasi tuli meie enda (transiit-)check-in ja turvakontroll (kuskohast ma oleksin vahepeal mingi pommi saanud?) ja siis väravas enne boardingut veel üks passikontroll, kus meie passid üsna kahtlustavat tähelepanu äratasid. Kui kuskil kõigi nende kontrollide ja sabade vahepeal ei oleks leidunud söögikoht nimega Ruby's Diner - ketikas, nagu internet mulle pärast ütles, levinud põhiliselt Californias -, kus sai ilmselt maailma parimat hamburgerit ja suure klaasi valget veini, siis ma oleksin täiesti pissed-off olnud.
Ah jaa, Continental Airlines. Noh, pärast Lufthansat oli see täielik odavlennufirma. Mul läheb meel üsna mõruks mõeldes, et me peame sellega üle ookeani tagasi tulema. Juba too kahetunnine Houston-Cancun oli täiega jube ning muidugi ei aidanud kaasa ka see, et lend hilines ligi tunni, ma olin üle igasuguse piiri väsinud ning pidin hispaaniakeelsetele blankettidele kõigi nelja pereliikme eest Mehhikosse sissesõidu dokumente täitma.
"It should better be worth it," oli üks mõte, mis mul seal Houston-Cancuni lennul peast läbi käis, ja teine oli: "Äkki peaks ikka käima Egiptuses, päike ja soe vesi, ilma selliste vintsutusteta?" Noh, oli väärt ikka, tundub mulle praegu, pärast järjekordset jumalikku rannapäeva Kariibi mere ääres. Aga päris kindlasti üritan ma edaspidi leida selliseid puhkusevõimalusi, mis ei eeldaks läbi USA sõitmist.
Kui meie kord kätte jõudis, siis lasti Poisil kõigepealt kõik sõrmejäljed anda ja üldse läks tema kontrollimisega kõige rohkem aega. Siis oli minu kord, ka mina pidin andma kõik sõrmejäljed. P pääses ainult nimetissõrmedega ja Tüdruk ei pidanud üldse sõrmejälgi andma! Arumaisaa!
Sellele järgnes eriti totter atraktsioon, nimelt pidime me oma kohvrid pagasilindilt ära võtma (kuigi need olid kuni Cancunini sisse tšekitud) ja ise teise kohta lindile viima. Jällegi, arumaisaa! Vahemärkusena kivike Tallinna lennujaama töötajate kapsaaeda, kellest üks ütles meile, et me peame oma kohvrid vahepeal välja võtma, et neid ei saa Houstonist edasi tšekkida, ja teine ütles, et saab küll otse Cancuni tšekkida, ei pea vahepeal välja võtma. Tegelikult vastas siis tõele mingi vahepealne variant.
Edasi tuli meie enda (transiit-)check-in ja turvakontroll (kuskohast ma oleksin vahepeal mingi pommi saanud?) ja siis väravas enne boardingut veel üks passikontroll, kus meie passid üsna kahtlustavat tähelepanu äratasid. Kui kuskil kõigi nende kontrollide ja sabade vahepeal ei oleks leidunud söögikoht nimega Ruby's Diner - ketikas, nagu internet mulle pärast ütles, levinud põhiliselt Californias -, kus sai ilmselt maailma parimat hamburgerit ja suure klaasi valget veini, siis ma oleksin täiesti pissed-off olnud.
Ah jaa, Continental Airlines. Noh, pärast Lufthansat oli see täielik odavlennufirma. Mul läheb meel üsna mõruks mõeldes, et me peame sellega üle ookeani tagasi tulema. Juba too kahetunnine Houston-Cancun oli täiega jube ning muidugi ei aidanud kaasa ka see, et lend hilines ligi tunni, ma olin üle igasuguse piiri väsinud ning pidin hispaaniakeelsetele blankettidele kõigi nelja pereliikme eest Mehhikosse sissesõidu dokumente täitma.
"It should better be worth it," oli üks mõte, mis mul seal Houston-Cancuni lennul peast läbi käis, ja teine oli: "Äkki peaks ikka käima Egiptuses, päike ja soe vesi, ilma selliste vintsutusteta?" Noh, oli väärt ikka, tundub mulle praegu, pärast järjekordset jumalikku rannapäeva Kariibi mere ääres. Aga päris kindlasti üritan ma edaspidi leida selliseid puhkusevõimalusi, mis ei eeldaks läbi USA sõitmist.
Wednesday, December 28, 2011
Viiendast päevast veidi rohkem
Kuigi panime endale äratuskellad ja puha, jõudsime Chichen Itzasse ikkagi alles veidi enne keskpäeva. Kodus oli vaja veel pesumasinaga võidelda ja kui me CI lähedale jõudsime, oli vaja natuke süüa. Ilma mingit gurmeed otsimata sattusime teeäärsesse söögikohta, kus pakuti käsitsi valmistatud tortillasid - me lausa nägime, kuidas tädi "köögi" (läbipaistvate roigasseintega onnikese) nurgas istus ja neid kätega plätserdas.
2 tundi ja 10-15 minutit tuli meie juurest puhast sõiduaega CIsse ühes suunas ning nagu me õhtul tagasi jõudes üksmeelselt leidsime, ega pikemat day-trippi ei viitsiks ette võtta kah.
Noh, seal oli muidugi miljon inimest. Pärast CI territooriumil sees hajusid need inimesed kuidagi ära, aga piletikassa ees looklev saba veidi enne keskpäeva oli tõeliselt ehmatav. Kuna me olime niikuinii mõelnud, et peaks võtma giidi (seda soovitas Ron ja eriti nõudis Poiss), siis läksin ma asja uurima ja muidugi tekkis võimalus, et giid ostab meile siis ka piletid väljaspool järjekorda ära. Tüdrukule see üldse ei meeldinud. "Sa oled nii isekas," kurjustas ta minuga. "Kõik need inimesed seisavad sabas, aga sina ei taha seista." No tõesti, me oleksime seal vähemalt tund aega seisnud ja pärast Houstoni lennujaama passikontrolli oli minu sabade limiit mõneks ajaks täis.
Piletid olid mingi 160 tugrikut tükk, parkimine 22 vms ning kuigi algul oli teise giidiga päris kindlasti juttu 600 peesost, selgus lõpuks maksmisel, et giid tahtis 60 dollarit, aga me olime temaga väga-väga rahul (ja üldse ma ei viitsi enam selliste asjade üle tüli kiskuda), nii et läks nõnda. Kokku siis ca 1500 peesot ehk umbes 83 eurot läks see lõbu maksma (pluss bensiin, mis etteruttavalt öeldes on siin hullult odav, 54 eurosenti liiter).
Meie giid oli väike punaste silmadega vanamees ja temast oli tõesti meeletult kasu, no okei, kõik see maiade matemaatika ja geomeetria ja mütoloogia ja jumalused, see selleks, üht-teist olime sellest juba niikuinii lugenud, aga ise ei oskaks elu sees vaadelda mingit ehitist ühe nurga alt ja siis teise nurga alt, nii et saaks täpselt aru, kui kavalalt maiad selle ikka planeerinud on. Ja siis viis ta meid mingi templi juurde ja näitas, kuidas selle ussikujulised trepikäsipuud on täpselt ühel joonel mitusada meetrit eemal asuva teise templi trepiga - ja kuidas üks kuju ei ole mingilt kauguselt üldse näha ja siis vahepeal on ja kui sa lähemale lähed, siis jälle ei ole... uhh! Väga äge oli ja me saime tema inglise keelest ka päris hästi aru, isegi lapsed. Ta seletas parajalt aeglaselt, vahepeal teiste sõnadega üle, tõi mõnusaid paralleele Kreeka, Rooma, Egiptuse jt ehitiste ja nähtustega, nagu ülihea ajalooõpetaja.
Umbes kaks tundi kestis see jalutuskäik giidiga või isegi natsa rohkem ning selle aja jooksul nägime ära kõik ehitised ja kohad, välja arvatud püha cenote'i (järve), mille ääres käisime siis pärast ise. Ja kus kohtasime jälle ühte iguaani, krt, minule ei meeldi need elukad üldse ja mu perekond narrib mind sellepärast. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik neid mitte karta, eriti kui sa istud parasjagu rahulikult umbes Kaali järve meenutava veekogu ääres ja siis selline elukas su selja tagant mööda jalutab.
Üks asi, mida ma varem iial kuskil näinud pole - suveniirimüüjad olid lastud otse sinna CI alale, nii et kõik ühe templi juurest teise juurde viivad teed olid nende lette täis ja mõned neist jalutasid veel ringi ka ja pakkusid oma kaupa, õnneks mitte liiga pealetükkivalt. Aga praegu on küll tunne, et ühtegi Mehhiko suveniiri ma enam elus näha ei taha.
Tagasiteel sattusime kogemata Valladolidi, sõitsime linnast läbi, sinna tahan kindlasti minna.
Ja õhtusöögiks valisime lähima võimaliku variandi, siinsamas mõnesaja meetri kaugusel on üks koht Los Aguadrilles või midagi sellist, lihtne, marisqueria cantina, plasttoolid, ainult hisp keelne menüü, ainult kala ja mereelukad jälle (lapsed on õppinud neid sööma, tänu jumalale). Ma võtsin jälle ceviche mixto, ma olen täiesti vabalt võimeline kord päevas seda sööma, iga päev. Aga nende margariita!!! Esimene klaasitäis oli nii kange, et ma ei olnud midagi sellist varem maitsnud! Ma ei tea, kas see üldse midagi peale tequila ja jää sisaldas, no ilmselt moe ja maitse pärast midagi natuke veel. See tegi mu nii kotkaks, et ma pidin teise klaasi ka võtma (absoluutselt ebavajaliku klaasi). :))) Siis tulime koju ja ma läksin peaaegu kohe magama, kell üheksa õhtul. Ütleme nii, et see Chichen Itzas käik väsitas mu ikka väga ära. :)))
2 tundi ja 10-15 minutit tuli meie juurest puhast sõiduaega CIsse ühes suunas ning nagu me õhtul tagasi jõudes üksmeelselt leidsime, ega pikemat day-trippi ei viitsiks ette võtta kah.
Noh, seal oli muidugi miljon inimest. Pärast CI territooriumil sees hajusid need inimesed kuidagi ära, aga piletikassa ees looklev saba veidi enne keskpäeva oli tõeliselt ehmatav. Kuna me olime niikuinii mõelnud, et peaks võtma giidi (seda soovitas Ron ja eriti nõudis Poiss), siis läksin ma asja uurima ja muidugi tekkis võimalus, et giid ostab meile siis ka piletid väljaspool järjekorda ära. Tüdrukule see üldse ei meeldinud. "Sa oled nii isekas," kurjustas ta minuga. "Kõik need inimesed seisavad sabas, aga sina ei taha seista." No tõesti, me oleksime seal vähemalt tund aega seisnud ja pärast Houstoni lennujaama passikontrolli oli minu sabade limiit mõneks ajaks täis.
Piletid olid mingi 160 tugrikut tükk, parkimine 22 vms ning kuigi algul oli teise giidiga päris kindlasti juttu 600 peesost, selgus lõpuks maksmisel, et giid tahtis 60 dollarit, aga me olime temaga väga-väga rahul (ja üldse ma ei viitsi enam selliste asjade üle tüli kiskuda), nii et läks nõnda. Kokku siis ca 1500 peesot ehk umbes 83 eurot läks see lõbu maksma (pluss bensiin, mis etteruttavalt öeldes on siin hullult odav, 54 eurosenti liiter).
Meie giid oli väike punaste silmadega vanamees ja temast oli tõesti meeletult kasu, no okei, kõik see maiade matemaatika ja geomeetria ja mütoloogia ja jumalused, see selleks, üht-teist olime sellest juba niikuinii lugenud, aga ise ei oskaks elu sees vaadelda mingit ehitist ühe nurga alt ja siis teise nurga alt, nii et saaks täpselt aru, kui kavalalt maiad selle ikka planeerinud on. Ja siis viis ta meid mingi templi juurde ja näitas, kuidas selle ussikujulised trepikäsipuud on täpselt ühel joonel mitusada meetrit eemal asuva teise templi trepiga - ja kuidas üks kuju ei ole mingilt kauguselt üldse näha ja siis vahepeal on ja kui sa lähemale lähed, siis jälle ei ole... uhh! Väga äge oli ja me saime tema inglise keelest ka päris hästi aru, isegi lapsed. Ta seletas parajalt aeglaselt, vahepeal teiste sõnadega üle, tõi mõnusaid paralleele Kreeka, Rooma, Egiptuse jt ehitiste ja nähtustega, nagu ülihea ajalooõpetaja.
Umbes kaks tundi kestis see jalutuskäik giidiga või isegi natsa rohkem ning selle aja jooksul nägime ära kõik ehitised ja kohad, välja arvatud püha cenote'i (järve), mille ääres käisime siis pärast ise. Ja kus kohtasime jälle ühte iguaani, krt, minule ei meeldi need elukad üldse ja mu perekond narrib mind sellepärast. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik neid mitte karta, eriti kui sa istud parasjagu rahulikult umbes Kaali järve meenutava veekogu ääres ja siis selline elukas su selja tagant mööda jalutab.
Üks asi, mida ma varem iial kuskil näinud pole - suveniirimüüjad olid lastud otse sinna CI alale, nii et kõik ühe templi juurest teise juurde viivad teed olid nende lette täis ja mõned neist jalutasid veel ringi ka ja pakkusid oma kaupa, õnneks mitte liiga pealetükkivalt. Aga praegu on küll tunne, et ühtegi Mehhiko suveniiri ma enam elus näha ei taha.
Tagasiteel sattusime kogemata Valladolidi, sõitsime linnast läbi, sinna tahan kindlasti minna.
Ja õhtusöögiks valisime lähima võimaliku variandi, siinsamas mõnesaja meetri kaugusel on üks koht Los Aguadrilles või midagi sellist, lihtne, marisqueria cantina, plasttoolid, ainult hisp keelne menüü, ainult kala ja mereelukad jälle (lapsed on õppinud neid sööma, tänu jumalale). Ma võtsin jälle ceviche mixto, ma olen täiesti vabalt võimeline kord päevas seda sööma, iga päev. Aga nende margariita!!! Esimene klaasitäis oli nii kange, et ma ei olnud midagi sellist varem maitsnud! Ma ei tea, kas see üldse midagi peale tequila ja jää sisaldas, no ilmselt moe ja maitse pärast midagi natuke veel. See tegi mu nii kotkaks, et ma pidin teise klaasi ka võtma (absoluutselt ebavajaliku klaasi). :))) Siis tulime koju ja ma läksin peaaegu kohe magama, kell üheksa õhtul. Ütleme nii, et see Chichen Itzas käik väsitas mu ikka väga ära. :)))
Viies päev: Chichen Itza
Ehk siis üks seitsmest uuest maailmaimest, siit ca 200 km kaugusel. Ma olen suht läbi sellest päevast ega jaksa vist praegu midagi mõistlikku kirja panna. No igal juhul tasus käimist ja tasus ka giidi palkamist, aga mul on vist see, et pärast Roomat on mind raske millegagi pahviks lüüa.
Tuesday, December 27, 2011
Muud muljed: Lufthansa ja Frankfurdi hotell
Võrreldes meie kahe ja kolme aasta taguste Tai-reisidega oli Lufthansa oma toiduteeninduse taset selgelt allapoole lasknud. Tallinn-Frankfurdi lennul moodustas kogu "toitlustuse" kana-korma-pirukas, väga maitsev, aga siiski mitte võrreldav kunagiste karpidega. Ka Frankfurt-Houstoni lennu kaks söögikorda olid lahjemad, kui ma varasemast mäletasin, vahepeal läks mul ikka suisa kõht tühjaks.
Teenindus ise oli see-eest sama nunnu nagu ikka, meil oli teiste seas täiesti uskumatult vana, ca 60aastane mees-stjuuard, kes meenutas äravahetamiseni prints Philipit (kes päev või paar hiljem haiglasse sattus). Ja joogikärud liikusid endiselt uskumatu sagedusega, kui inimene tahaks ennast purju juua, siis paremat varianti kui Lufthansa lend selleks pole. Meie ei tahtnud.
Frankfurdis ööbisime lennujaama Park Innis, kus olime Estraveli kaudu bukkinud double'i ja twini. Kohapeal selgus rõõmsa üllatusena, et need olid vaheuksega ühendatud toad. Ja ilmselgelt olen ma pressireiside neljatärnidest ära hellitatud, aga Park Inni toad tundusid mulle... lahjad. :)) Hommikusöögilaud see-eest oli super, seisad ega oska valida, mida võtta, mida jätta. Seal oleks tahtnud vähemalt kolm päeva hommikust süüa, ausalt.
Aa, ja Lufthansast veel. Midagi oli ikka paremaks ka läinud. Nüüd oli igaühel oma ekraan, eesistuja seljatoes, ja sealt sai tasuta vaadata ca 20 filmi + muusikakanalid + igal hetkel käepärast info, kus me parasjagu lendame ja kui kaua me seda veel peame tegema. Minusugusele pimedale, kes neid overhead ekraane iial ei näe, oli see nagu taeva õnnistus! Ma vaatasin lennu jooksul kahte filmi: "Friends with Benefits" Justin Timberlake'iga ja "Crazy, Stupid, Love" vms Julianne Moore'iga ning see lend läks poole kiiremini ja valutumalt, kui ma olin eeldanud.
Teenindus ise oli see-eest sama nunnu nagu ikka, meil oli teiste seas täiesti uskumatult vana, ca 60aastane mees-stjuuard, kes meenutas äravahetamiseni prints Philipit (kes päev või paar hiljem haiglasse sattus). Ja joogikärud liikusid endiselt uskumatu sagedusega, kui inimene tahaks ennast purju juua, siis paremat varianti kui Lufthansa lend selleks pole. Meie ei tahtnud.
Frankfurdis ööbisime lennujaama Park Innis, kus olime Estraveli kaudu bukkinud double'i ja twini. Kohapeal selgus rõõmsa üllatusena, et need olid vaheuksega ühendatud toad. Ja ilmselgelt olen ma pressireiside neljatärnidest ära hellitatud, aga Park Inni toad tundusid mulle... lahjad. :)) Hommikusöögilaud see-eest oli super, seisad ega oska valida, mida võtta, mida jätta. Seal oleks tahtnud vähemalt kolm päeva hommikust süüa, ausalt.
Aa, ja Lufthansast veel. Midagi oli ikka paremaks ka läinud. Nüüd oli igaühel oma ekraan, eesistuja seljatoes, ja sealt sai tasuta vaadata ca 20 filmi + muusikakanalid + igal hetkel käepärast info, kus me parasjagu lendame ja kui kaua me seda veel peame tegema. Minusugusele pimedale, kes neid overhead ekraane iial ei näe, oli see nagu taeva õnnistus! Ma vaatasin lennu jooksul kahte filmi: "Friends with Benefits" Justin Timberlake'iga ja "Crazy, Stupid, Love" vms Julianne Moore'iga ning see lend läks poole kiiremini ja valutumalt, kui ma olin eeldanud.
Neljas päev, imelik vahepäev
Eile õhtul autorendi detaile üle vaadates tekkis mul kahtlane tunne, et midagi on metsas, aga ma lootsin, et sain valesti aru. Kuid siiski-siiski: Europcari Tulumi esindus, kuhu mina enda arust auto olin broneerinud, oli tegelikult aasta või poolteist tagasi kinni pandud. Auto ootas P-t küll, aga "Tulumi esinduses", mis asus poolel teel Tulumi ja Playa del Carmeni vahel, mingis lukshotellis. P sõitis sinna collectivoga, mis on umbes nagu meie marsa, aga mõistlikum.
Kuna me olime oletanud, et P on hiljemalt kl 11 autoga ukse ees, aga tegelikult jõudis ta kohale umbes poolteist tundi hiljem, siis muidugi muutusid kõik plaanid. Ootamatult tekkis hommikupoolik basseini ääres, mille vastu ei ole minul kunagi midagi. :)) Suutsin isegi raamatut lugema hakata, David Nichollsi "Üks päev", aluseks ka samanimelisele filmile, mille peaosas Anne Hathaway (ja mida ma pole näinud). Hästi armas raamat juba esimesest peatükist peale, sain naerda ja nutta mõlemat, enne 100. lk peale jõudmist.
Kui P autoga tagasi jõudis, käisime El Camellos lunchil (see oli üks mu must-visit kohtadest, siinsamas lähedal, esimesel õhtul tahtsime seal süüa, aga see oli mitte ainult täis, vaid seal oli ka saba). Täna saime lunchiks löögile, mina sõin ceviche mixtot, P sõi mingit muud mereeluka-kokteilsalatit, lapsed sõid kalafileesid erineval moel, kokku 425 peesot ehk 24 eurot, aga no meeletult hea, ja mina oleksin oma keskmise suurusega ceviche'i asemel võinud vabalt väikese võtta.
Siis käisime veel supermarketis ja varusime külmi jooke (San Francisco supermarket, linna teiseks suurim, mitte nii hea valikuga nagu Chedraui, või mis ta nüüd ongi, see suurim). Siis väike siesta kodus, sain lõpuks ometi kõik meilid jm vastatud, ja siis läksime linna peale kõndima, ka peatänavalt kõrvale, ja appi, küll see oli põnev! Inimesed elavad ikka täitsa kuurides! Seinad paistavad läbi! Ja seal vahel on väikesed naljakad ärid: juuksur, autopesula jne.
Ja võib-olla ma olen naiivne blond, aga ma tundsin ennast täiesti turvaliselt koos perega väikese tolmuse Mehhiko linna pimedatel kõrvaltänavatel! Kusjuures isegi Poiss ütles, et nüüd lõpuks leidis ta selle Mehhiko, mida kogu aeg oodanud-otsinud oli.
Uued ujumispüksid ostsime Poisile ikkagi peatänavalt ja need maksid rohkem kui meie nelja inimese lunch kokku. Aga sellel lapsel on nii harva üldse midagi vaja ning aeg maksab ka jne, jne. Ja õhtust sõime pärast ringitiirutamist ka peatänaval, Infynito või Infinyto nimelises kummalises restoranis, kus pakuti nii Tai toitu kui ka "vana Mehhiko kööki" ja kus ma lõpuks ometi nägin menüüs toite a la pibil ja relleno negro ja mis iganes, millest ma olin lugenud, aga mida tegelikult kuskil ei tehta.
Resto oli küll täiesti tühi, aga me olime valmis riskima, ja toidud olid väga huvitavad, Tüdruk sõi minu näägutamisest hoolimata Tai toitu, aga me ülejäänud jagasime need erikastmed omavahel ära, nii et kõik said kõiki asju maitsta, väga põnev, kõhud sai täis ning maksis see lõbu kokku 700 millegagi, 40 euro kandis, sh 2 klaasi veini ja 2 õlut. Aa, jah, olin ju lugenud, et vein on siin jube kallis, ja ega üldiselt kuskil menüüdes veini polegi, aga siin oli, klaas majaveini 50 peesot. Ilmselgelt ei ole need inimesed, kes seda kalliks nimetavad, kunagi Tallinna restoranides söömas käinud. 2.75 teeb see eurodes.
Kuna me olime oletanud, et P on hiljemalt kl 11 autoga ukse ees, aga tegelikult jõudis ta kohale umbes poolteist tundi hiljem, siis muidugi muutusid kõik plaanid. Ootamatult tekkis hommikupoolik basseini ääres, mille vastu ei ole minul kunagi midagi. :)) Suutsin isegi raamatut lugema hakata, David Nichollsi "Üks päev", aluseks ka samanimelisele filmile, mille peaosas Anne Hathaway (ja mida ma pole näinud). Hästi armas raamat juba esimesest peatükist peale, sain naerda ja nutta mõlemat, enne 100. lk peale jõudmist.
Kui P autoga tagasi jõudis, käisime El Camellos lunchil (see oli üks mu must-visit kohtadest, siinsamas lähedal, esimesel õhtul tahtsime seal süüa, aga see oli mitte ainult täis, vaid seal oli ka saba). Täna saime lunchiks löögile, mina sõin ceviche mixtot, P sõi mingit muud mereeluka-kokteilsalatit, lapsed sõid kalafileesid erineval moel, kokku 425 peesot ehk 24 eurot, aga no meeletult hea, ja mina oleksin oma keskmise suurusega ceviche'i asemel võinud vabalt väikese võtta.
Siis käisime veel supermarketis ja varusime külmi jooke (San Francisco supermarket, linna teiseks suurim, mitte nii hea valikuga nagu Chedraui, või mis ta nüüd ongi, see suurim). Siis väike siesta kodus, sain lõpuks ometi kõik meilid jm vastatud, ja siis läksime linna peale kõndima, ka peatänavalt kõrvale, ja appi, küll see oli põnev! Inimesed elavad ikka täitsa kuurides! Seinad paistavad läbi! Ja seal vahel on väikesed naljakad ärid: juuksur, autopesula jne.
Ja võib-olla ma olen naiivne blond, aga ma tundsin ennast täiesti turvaliselt koos perega väikese tolmuse Mehhiko linna pimedatel kõrvaltänavatel! Kusjuures isegi Poiss ütles, et nüüd lõpuks leidis ta selle Mehhiko, mida kogu aeg oodanud-otsinud oli.
Uued ujumispüksid ostsime Poisile ikkagi peatänavalt ja need maksid rohkem kui meie nelja inimese lunch kokku. Aga sellel lapsel on nii harva üldse midagi vaja ning aeg maksab ka jne, jne. Ja õhtust sõime pärast ringitiirutamist ka peatänaval, Infynito või Infinyto nimelises kummalises restoranis, kus pakuti nii Tai toitu kui ka "vana Mehhiko kööki" ja kus ma lõpuks ometi nägin menüüs toite a la pibil ja relleno negro ja mis iganes, millest ma olin lugenud, aga mida tegelikult kuskil ei tehta.
Resto oli küll täiesti tühi, aga me olime valmis riskima, ja toidud olid väga huvitavad, Tüdruk sõi minu näägutamisest hoolimata Tai toitu, aga me ülejäänud jagasime need erikastmed omavahel ära, nii et kõik said kõiki asju maitsta, väga põnev, kõhud sai täis ning maksis see lõbu kokku 700 millegagi, 40 euro kandis, sh 2 klaasi veini ja 2 õlut. Aa, jah, olin ju lugenud, et vein on siin jube kallis, ja ega üldiselt kuskil menüüdes veini polegi, aga siin oli, klaas majaveini 50 peesot. Ilmselgelt ei ole need inimesed, kes seda kalliks nimetavad, kunagi Tallinna restoranides söömas käinud. 2.75 teeb see eurodes.
Monday, December 26, 2011
Kolmas päev ehk esimene jõulupüha
Üks terve päev sai juba rannas veedetud, täna oli kindlasti vaja mingil retkel käia. Ma ei olnud tegelikult veel moraalselt valmis mingiteks retkedeks, aga ikka üritasin. Sõitsime siis taksoga Tulumi varemete juurde, umbes kell üheksa olime seal. Noh, äge muidugi, aga ma olin sellest enne nii palju ülivõrdeid kuulnud-lugenud, et see koht mind tegelikult ei üllatanud. Küll aga üllatasid iguaanid - üsna jäledad elukad, kes seal varemete peal peesitasid. Umbes miljon pilti tegin neist ja ma arvan, et mõned päris õnnestusid.
Varemetest läksime otse randa, siis teispoolsesse otsa eelmise päevaga võrreldes. Kõndisime päris tükk aega (sealpool oli rand laiem ja äkki isegi veel heledam liiv), kuni jäime peatuma La Vita e Bella nimelisse kohta (restoran-hotell-beach club), mida Ron ja Catherine oma kaustas olid soovitanud. Staffi särki kandev mees teatas meile külmalt, et üks lamamistool maksab 100 peesot, ja kui me olime juba jah öelnud, siis langes hind äkki poole võrra, neli tooli 200 peeso (10 euro) eest. Aru ma ei saa sellest äriloogikast.
Varemetes ja pärast neid ringikõmpimine oli minu kõhu igatahes tühjaks teinud, nii et varsti läksimegi sööma, aga algul P-ga kahekesi, lapsed veel ei tahtnud. Mina oleksin söönud jälle lamamistoolil nagu eelmisel päeval, aga P nõudis laua äärde, no okei (ma tunnen, et ma olen jube järeleandlik viimasel ajal). Muidugi jäid meile mõlemale silma krevetitacod ja jälle ma olin järeleandlik ning valisin endale uue toidu, kalafilee mingit moodi, mida ma praegu enam ei mäleta.
Toitu pidi päris tükk aega ootama, aga see oli täitsa kindlasti kõige parem asi, mida ma nende kolme päeva jooksul söönud olen!!! See oli täiesti imeliselt värske ja mahlane valge kala tomati, valge veini ja küüslaugu (ja vbl veel millegi) kastmes. Võimalik, et kaasa mängisid tühi kõht, Kariibi mere valge liiv ning türkiissinine meri ise, aga tol hetkel tundus mulle, et paremat valget kala ma üldse elus söönud ei ole (ja jumal teab, et ma olen söönud päris palju valget kala).
Selle aja peale olid laste kõhud ka tühjaks läinud, nii et nad sõid quesadillasid ja olid ka väga rahul, ning see maksis kokku jälle mingi 900 peesot ehk alla 50 euro, P kolm õlut ning meie ülejäänute kuus muud jooki seal hulgas (ma olin tubli ega hakanud poolest päevast jooma).
Õhtul jalutasime pikalt mööda peatänavat ning proovisime vähemalt viit sularahaautomaati, kuni lõpuks Scotiabanki juures õnnestus - mitte ilma Roni abita, kes ilmus oma Subaruga äkki nagu hea haldjas või nagu välk selgest taevast ja tutvustas P-le siinsete ATMide hingeelu, samal ajal kui mina lobisesin Catherine'iga, kes oli millegipärast arvanud, et me oleme prantslased (mmm, see kõlab nagu kompliment!), aga pidas Estoniat selgelt põnevamaks variandiks. :))
Õhtust sõime El Mariachi nimelises kohas pueblo peatänaval. no toit ei olnud midagi erilist (C oli öelnud ka, et see pole väga hea koht, aga võite proovida, samas Tripadvisoris sai häid hinnanguid). Aga minu krevetid küüslaugukastmes olid siiski... pehmelt öeldes täiesti söödavad. 600 millegagi peesot kokku, ca 35 eurot, sh 2 margariitat ja 3 õlut. :)) Ja ma olin jälle järeleandlik ning valisin endale needsamusedki krevetid pärast seda, kui P ja minupilgud olid loomulikult jälle kreveti-cevichele peatuma jäänud.
Homme hommikul peaksime siis auto kätte saama.
Varemetest läksime otse randa, siis teispoolsesse otsa eelmise päevaga võrreldes. Kõndisime päris tükk aega (sealpool oli rand laiem ja äkki isegi veel heledam liiv), kuni jäime peatuma La Vita e Bella nimelisse kohta (restoran-hotell-beach club), mida Ron ja Catherine oma kaustas olid soovitanud. Staffi särki kandev mees teatas meile külmalt, et üks lamamistool maksab 100 peesot, ja kui me olime juba jah öelnud, siis langes hind äkki poole võrra, neli tooli 200 peeso (10 euro) eest. Aru ma ei saa sellest äriloogikast.
Varemetes ja pärast neid ringikõmpimine oli minu kõhu igatahes tühjaks teinud, nii et varsti läksimegi sööma, aga algul P-ga kahekesi, lapsed veel ei tahtnud. Mina oleksin söönud jälle lamamistoolil nagu eelmisel päeval, aga P nõudis laua äärde, no okei (ma tunnen, et ma olen jube järeleandlik viimasel ajal). Muidugi jäid meile mõlemale silma krevetitacod ja jälle ma olin järeleandlik ning valisin endale uue toidu, kalafilee mingit moodi, mida ma praegu enam ei mäleta.
Toitu pidi päris tükk aega ootama, aga see oli täitsa kindlasti kõige parem asi, mida ma nende kolme päeva jooksul söönud olen!!! See oli täiesti imeliselt värske ja mahlane valge kala tomati, valge veini ja küüslaugu (ja vbl veel millegi) kastmes. Võimalik, et kaasa mängisid tühi kõht, Kariibi mere valge liiv ning türkiissinine meri ise, aga tol hetkel tundus mulle, et paremat valget kala ma üldse elus söönud ei ole (ja jumal teab, et ma olen söönud päris palju valget kala).
Selle aja peale olid laste kõhud ka tühjaks läinud, nii et nad sõid quesadillasid ja olid ka väga rahul, ning see maksis kokku jälle mingi 900 peesot ehk alla 50 euro, P kolm õlut ning meie ülejäänute kuus muud jooki seal hulgas (ma olin tubli ega hakanud poolest päevast jooma).
Õhtul jalutasime pikalt mööda peatänavat ning proovisime vähemalt viit sularahaautomaati, kuni lõpuks Scotiabanki juures õnnestus - mitte ilma Roni abita, kes ilmus oma Subaruga äkki nagu hea haldjas või nagu välk selgest taevast ja tutvustas P-le siinsete ATMide hingeelu, samal ajal kui mina lobisesin Catherine'iga, kes oli millegipärast arvanud, et me oleme prantslased (mmm, see kõlab nagu kompliment!), aga pidas Estoniat selgelt põnevamaks variandiks. :))
Õhtust sõime El Mariachi nimelises kohas pueblo peatänaval. no toit ei olnud midagi erilist (C oli öelnud ka, et see pole väga hea koht, aga võite proovida, samas Tripadvisoris sai häid hinnanguid). Aga minu krevetid küüslaugukastmes olid siiski... pehmelt öeldes täiesti söödavad. 600 millegagi peesot kokku, ca 35 eurot, sh 2 margariitat ja 3 õlut. :)) Ja ma olin jälle järeleandlik ning valisin endale needsamusedki krevetid pärast seda, kui P ja minupilgud olid loomulikult jälle kreveti-cevichele peatuma jäänud.
Homme hommikul peaksime siis auto kätte saama.
Teine päev ehk jõululaupäev
Eile ehk jõululaupäeval ehk minu sünnipäeval sõitsime kohe hommikul taksoga randa. Olin valmis vaadanud koha nimega OM, üsna ranna tagumises otsas, ja sinna palusimegi end viia. Päris pikk tee! OM on beach club, kusjuures lamamistoolide eest eraldi maksma ei pea, lihtsalt eeldatakse, et sa sööd-jood seal, väga mugav. No ja imeline oli see randa jõudmise hetk, isegi Poiss tunnistas, et "siin on ju küll päris ilus".
Pika päeva veetsime seal rannas, vahepeal jalutasime ühele ja teisele poole. Ceviche'i sõime ja lapsed sõid burgerit ning mina võtsin kell 14.30 esimese margariita, mis oli super, aga jube ruttu sai otsa. Siis teine tehti kangem. :)) Alles mingi kella nelja ajal tulime koju.
Õhtusöögiks sõitsime rannateele tagasi, restorani Mateo's olid kiitnud nii Tripadvisor kui ka Ron ja Catherine. No toit oli hea tõesti ja ega kohal midagi viga polnud, aga ikka selline turistikas, eriti eelmise õhtu toidukohaga võrreldes. Ja eelroavaliku unustasid nad lihtsalt tuua, aga tõid siis pärast. Nii et me sõime põhiroogi enne ja eelroogi hiljem. :)) 900 peesot millegagi maksis see kokku, 50 eurot. Ma sõin kala-tacosid muidugi, mille kohta olin enne kuulnud-lugenud, et need on seal maailma parimad, ja jõin jälle margariitat. :))
Pika päeva veetsime seal rannas, vahepeal jalutasime ühele ja teisele poole. Ceviche'i sõime ja lapsed sõid burgerit ning mina võtsin kell 14.30 esimese margariita, mis oli super, aga jube ruttu sai otsa. Siis teine tehti kangem. :)) Alles mingi kella nelja ajal tulime koju.
Õhtusöögiks sõitsime rannateele tagasi, restorani Mateo's olid kiitnud nii Tripadvisor kui ka Ron ja Catherine. No toit oli hea tõesti ja ega kohal midagi viga polnud, aga ikka selline turistikas, eriti eelmise õhtu toidukohaga võrreldes. Ja eelroavaliku unustasid nad lihtsalt tuua, aga tõid siis pärast. Nii et me sõime põhiroogi enne ja eelroogi hiljem. :)) 900 peesot millegagi maksis see kokku, 50 eurot. Ma sõin kala-tacosid muidugi, mille kohta olin enne kuulnud-lugenud, et need on seal maailma parimad, ja jõin jälle margariitat. :))
Saturday, December 24, 2011
Esimesed 24 tundi
Mehhiko võttis meid eile õhtul vastu paduvihma ja äikesega. Me kõik olime pööraselt väsinud, hommikul Frankfurdi lennujaama Park Innis kell 6.30 ärganud, ligi 11 tundi Frankfurdist Houstonisse lennanud, siis poolteist tundi USA piirivalveni pääsemiseks sabas seisnud (kusjuures, mind you, meil polnud mingit soovi Ühendriikidesse siseneda). Veel mitu totrat kontrolli ja järjekorda ning Houston-Cancuni lend hilines umbes tunni, mis ajas mind juba täiega marru. Jumal tänatud, et meil polnud hetkekski tulnud lolli mõtet ise rendiautoga Cancunist Tulumi sõita (nagu soovitas Ron, kellelt me maja üürime), nii et me saime kõik tukkuda minivanis, mis läbi öise paduvihma Tulumi poole keevitas.
Ron osutus peaaegu nii muhedaks, nagu ta meilide ja interneti järgi tundus. Me ei hakanud öösel midagi pikalt seletama, kell oli lõppude lõpuks peaaegu üks, kui me siia jõudsime. Ise istusime pärast veel rõdul (ja jõime ära Roni pooliku pudeli džinni, tuleb tunnistada, sest katse Cancuni lennujaamast endale mingi pudelike osta kukkus haledalt läbi).
Hommikul näitas ta meile siis pesumasinat, basseini, lukke, rattaid ja muid värke, sealhulgas ka omaenda kolmanda korruse korterit, kus nad naisega pesitsevad sel ajal, kui ülejäänud majas elavad üürilised, praegu siis meie. Maja on super, köök on lausa uskumatult vinge, ma pole nii suurt pliiti vist varem näinudki. Kena ja stiilne ka, mulle meeldib. Seni ainsad vead on viletsavõitu veesurve ning see, et rõdu lamamistoolid on kõike muud kui mugavad. Tõin praegu õuekapist rannatooli üles rõdule, see on natuke parem. (Aga siiski igatsen Baan Chaitalay lamamistoole ning seda, et akna all on hoolitsetud aed ja bassein, mitte tükike džunglit ja selle taga maantee.)
Hommikul käisime kõigepealt siin lähedal bensujaama poes hommikusöögi jaoks asju toomas, siis sõime ja sekeldasime (vahepeal jälle sadas päris hullult) ning siis läksime linna jalutama. Kõndisime pika peatänava teise otsa välja, vaatasime söögikohti ja poekesi teel. Keskosa on päris turistlik, aga meiepoolne ots... hästi lihtne. :)) Otsisime seda ühte ülihead taco-kohta, mis pidi asuma linna ainsa valgusfooriga ristmiku lähedal, kuid ei leidnudki... ma arvan, et me oleksime lihtsalt pidanud natuke edasi minema. Aga läksime siis linna suurimasse supermarketisse ning kuhjasime käru tõesti hullult täis... Sõitsime taksoga koju ning ma maksin takso eest sada peesot sel lihtsal põhjusel, et mul ei olnud väiksemat raha (muidu 40 peesot küsiti) ning mul ei tulnud meelde, et mul on viiedollarilisi (mis oleks võrdunud 50 peesoga).
Aga kodune lunch oli siis mõnus: meie sõime ceviche'i salatiga ning lapsed said tortillad kanatäidisega. Ceviche'i olime ostnud supermarketist umbes sellisest kulinaarialetist, nagu meilgi on, kus müüakse oliive jms. Ja mis seal salata, eks see ceviche võttis mu Tai-igatsust natuke vähemaks. :)) Pärast lunchi olime natuke basseinis ja selle ääres ning vedelesime, kes luges, kes kuulas muusikat, kes istus Facebookis ja võttis sünnipäevaõnnitlusi vastu. :))
Õhtust sõime täiesti jaburas ja lihtsas kohalike kohas El Tacoquieto, peatänaval Subway vastas. Seal polnud isegi õlut, nii et meie jõime vett, aga lapsed said värskelt pressitud mahlad. Menüüd seal ka ei olnud, tuli minna leti äärde ja vaadata seitse potti üle ning öelda, mida sa süüa tahad. 280 peesot maksis see kokku, 15 eurot. Kui muidu on enamasti see, et esimene õhtusöök maksab kõige rohkem, sest sa ei ole veel linnaga tuttav jne, siis siin läks ilmselt vastupidi.
Nüüd on hirmus raske ärkvel püsida, sest Eesti aja järgi on ju sügav öö, pool viis. Tegelikult mul hakkab vist kõige hullem uni juba üle minema. Suht raske on see ajavahe värk küll...
Ron osutus peaaegu nii muhedaks, nagu ta meilide ja interneti järgi tundus. Me ei hakanud öösel midagi pikalt seletama, kell oli lõppude lõpuks peaaegu üks, kui me siia jõudsime. Ise istusime pärast veel rõdul (ja jõime ära Roni pooliku pudeli džinni, tuleb tunnistada, sest katse Cancuni lennujaamast endale mingi pudelike osta kukkus haledalt läbi).
Hommikul näitas ta meile siis pesumasinat, basseini, lukke, rattaid ja muid värke, sealhulgas ka omaenda kolmanda korruse korterit, kus nad naisega pesitsevad sel ajal, kui ülejäänud majas elavad üürilised, praegu siis meie. Maja on super, köök on lausa uskumatult vinge, ma pole nii suurt pliiti vist varem näinudki. Kena ja stiilne ka, mulle meeldib. Seni ainsad vead on viletsavõitu veesurve ning see, et rõdu lamamistoolid on kõike muud kui mugavad. Tõin praegu õuekapist rannatooli üles rõdule, see on natuke parem. (Aga siiski igatsen Baan Chaitalay lamamistoole ning seda, et akna all on hoolitsetud aed ja bassein, mitte tükike džunglit ja selle taga maantee.)
Hommikul käisime kõigepealt siin lähedal bensujaama poes hommikusöögi jaoks asju toomas, siis sõime ja sekeldasime (vahepeal jälle sadas päris hullult) ning siis läksime linna jalutama. Kõndisime pika peatänava teise otsa välja, vaatasime söögikohti ja poekesi teel. Keskosa on päris turistlik, aga meiepoolne ots... hästi lihtne. :)) Otsisime seda ühte ülihead taco-kohta, mis pidi asuma linna ainsa valgusfooriga ristmiku lähedal, kuid ei leidnudki... ma arvan, et me oleksime lihtsalt pidanud natuke edasi minema. Aga läksime siis linna suurimasse supermarketisse ning kuhjasime käru tõesti hullult täis... Sõitsime taksoga koju ning ma maksin takso eest sada peesot sel lihtsal põhjusel, et mul ei olnud väiksemat raha (muidu 40 peesot küsiti) ning mul ei tulnud meelde, et mul on viiedollarilisi (mis oleks võrdunud 50 peesoga).
Aga kodune lunch oli siis mõnus: meie sõime ceviche'i salatiga ning lapsed said tortillad kanatäidisega. Ceviche'i olime ostnud supermarketist umbes sellisest kulinaarialetist, nagu meilgi on, kus müüakse oliive jms. Ja mis seal salata, eks see ceviche võttis mu Tai-igatsust natuke vähemaks. :)) Pärast lunchi olime natuke basseinis ja selle ääres ning vedelesime, kes luges, kes kuulas muusikat, kes istus Facebookis ja võttis sünnipäevaõnnitlusi vastu. :))
Õhtust sõime täiesti jaburas ja lihtsas kohalike kohas El Tacoquieto, peatänaval Subway vastas. Seal polnud isegi õlut, nii et meie jõime vett, aga lapsed said värskelt pressitud mahlad. Menüüd seal ka ei olnud, tuli minna leti äärde ja vaadata seitse potti üle ning öelda, mida sa süüa tahad. 280 peesot maksis see kokku, 15 eurot. Kui muidu on enamasti see, et esimene õhtusöök maksab kõige rohkem, sest sa ei ole veel linnaga tuttav jne, siis siin läks ilmselt vastupidi.
Nüüd on hirmus raske ärkvel püsida, sest Eesti aja järgi on ju sügav öö, pool viis. Tegelikult mul hakkab vist kõige hullem uni juba üle minema. Suht raske on see ajavahe värk küll...
Sunday, December 11, 2011
Palju vett on merre voolanud
Aga viimastel päevadel on mind kriipinud mõte, et varsti peaks selle blogi jälle mõneks ajaks kasutusele võtma. Kas siin veel lugejaid on? :))
See pilt on mul arvutis seisnud mitu aastat, faili nimi on "Kairi pilt Tulumi rannast Mehhikos".
Subscribe to:
Posts (Atom)