Kodus!

Aga blogi ei lähe veel kinni, sest mul on veel mõnest asjast täitsa rääkimata ja pilte ka veel üles panna viimastest päevadest - väljasõitudest ja muust.

Nagu alati välismaalt tagasi tulles, üllatasid ka täna samad asjad. Esiteks, kui halb võib ilm olla?!? Ja teiseks: kus on kõik autod ja inimesed? Tänavad on ju täiesti tühjad, liiklust polegi, vähemalt niimoodi õhtul.

Seekord olid kohvrid kõik olemas, aga laste lainelauad (kokku kiletatud kui erikujuline pagas) jäid ilmselt Barcelonasse. Aga no ehk saab kätte millalgi.

Ajalooline õhtu

Eelkõige Hispaania jaoks, ja täna õhtul on vist ka kõik katalaanid hispaanlased – vähemalt nii nad laulsid selles kõrtsis, Sardenya tänava Chaticos, kus me käisime nädal tagasi „tšikkidega“, ja neljapäeval poolfinaali ajal uuesti, ja täna muidugi ka.

Nii et me olime kohal, pesuehtsas kohalike jalkafännide kõrtsis enda korterist kahe nurga taga, juba natuke tuttavad nii kõrtsmike kui ka teiste kundedega, ja vaatasime eurojalgpalli finaali, ja mul oli nutt kurgus pea terve mängu, et kas me tõesti näeme ka nüüd võitu, nagu olime näinud mitu korda varem.

Ja natuke ka sellepärast, et see oli – vähemalt selleks korraks – meie viimane õhtu Barcelonas, viimane õhtu tapade ja seepiaga, ehkki neli eurot pudel maksvat roosat majaveini me seekord ei võtnud, jõime õlut ja clarat.

Ja me nägimegi seda, olime selle melu sees, ja Tüdruk lubas sellest kunagi oma lastele jutustada, aga Poiss oli praktilisem ja leidis, et sellest õhtust kõlbab juba sügisel klassivendadelegi rääkida. :))

Sest ausalt, mul oli tegelikult see tunne, et kui juba on sattunud nii, et meie viimasel Barca-õhtul on see jalkafinaal, siis … et siis peab ka nii minema, nagu see läks. Praegu autod tuututavad meie akna taga tänaval ja need pagana paugutajad kärtsutavad jälle nagu jaanilaupäeva õhtul. Et millal siin magama saab, see on ise küsimus. :))

Uskumatult palju lõbu ...

... võib saavutada kahe 10-eurose lainelaua abil. :)) Pildid on eri päevadest sel nädalal, teisipäev oli pilves ja meeletult suure lainega, edasi on ikka päikeseline olnud ja lained järk-järgult vähenenud. Eks ma otsisin sellised vahusemad kaadrid. :))

Üldiselt on väga vähe häid pilte, pean ma kahjutundega nentima. Rohkem sellised suvalised lainepildid, sest peanupp on parasjagu laine sisse jäänud, vms.

Rannakõrts ja kalmaarijalad

Üks meie lemmik-söögikohti siin linnas on olnud El Chiringuito de Moncho's, mis asub Nova Icaria rannal. Hästi lihtne koht, aga super teenindus ja head söögid, asukohta silmas pidades ka üsna odav. Dr R sõi seal viimati kalmaarijalgu või midagi säärast, mida ainult tema tellida suudab. :))

Vaated dr R kontorist

... või noh, sellest kontorist, kus ta nüüd 4 nädalat õppinud-töötanud on. Esimesel pildil teine rand (pärast esimest nähaolevat muuli) on "meie" rand Bogatell. Ja selle valge ümmarguse hoone juures otse sisemaa suunas on "meie" mänguväljak, mille avastasime kohe esimesel päeval ja kus tänagi käisime.

Mõned pildid nädala algusest

Jaanilaupäeva õhtu tuhandete inimeste seas Nova Icaria rannas.

Haned katedraali ristikäigus - seal elab alati 13 hane, kes sümboliseerivad linna kaitsepühaku vanust tema surma ajal ...

Viimane rannapäev

Viimane rannapäev, viimane lõunasöök rannarestoranis – laste soovil Mangos, mis mulle endale väga ei meeldi, aga mu tänane sidruni- ja tüümianimaitseline heik oli absoluutselt võrratu. Olen söönud kuu aega pea iga päev valget kala, või sardiine, või seepiat. Paar korda on vahele tulnud kana, paar korda Kataloonia vorst botifarra. Liha pole tõepoolest õieti söönudki.

Lapsed pole enam tahtnud mujale kui randa – ei mingit laevasõitu, mitte midagi. Iga päev uued mängud, aga sama mõnus päike ja soe vesi. Eile ja täna olid lained väiksemad, käisin ka ise mitu korda ujumas.

Eile õhtul käisime ära ka La Pedreras, ja tõesti, see meeldis mulle vist isegi rohkem kui Casa Battlo. Just see sisustatud korter, kus oli nii lahedalt näha, kuidas sellistes majades tegelikult elati.

Üritan varsti ka natuke pilte jälle üles panna.

Arbuusi või sangriat?

Kui ma tagantjärele tarkuse paistel midagi teisiti teeksin, siis seda: õpiksin katalaani keeles selgeks ainult sõnad tere, head aega, aitäh, palun. Ega kuulaks üldse dr R seletusi, mismoodi mingi asi katalaani keeles on. Sest kahe keele korraga õppida üritamine on mul juhtme kohati täitsa kokku jooksutanud.

Näide, tänasest lõunasöögist. Arbuus on hisp keeles sandía, katalaani keeles sindria. Ma panen need kaks kokku ja ütlen sandría. :)) Isegi vedas, et mulle ei toodud seepeale sangríat, mis on teadagi hoopis üks jook! :))))

Ehk siis: ei oska öelda, kuidas Kataloonia maapiirkondades, aga Barcelonas saab hispaania keelega igati hakkama. Kui sa näed põhjamaa inimese ehk ilmselge võõra moodi välja, siis ütlevad kassapidajad, kelnerid ja kõik teised sulle hindu ja muud hispaania keeles. Ka siis, kui nende nimesildil seisab Montserrat, Eduard või mõni teine ühemõtteliselt katalaani nimi. Nad lihtsalt ei eelda, et sa midagigi katalaani keelest teaksid või aru saaksid!

Ometi on nad rõõmsad, kui sa neid siis üllatad väljendiga moltes gracies või adeu (katalaani keeles vastavalt palju tänu ja head aega). Nende silmis oled sa tubli juba seepärast, et sa oled teadlik katalaani keele olemasolust ja võtnud vaevaks paar sõna selgeks õppida. Üks vaene, mahatambitud rahvas, mul on neist loomulikult väga kahju. Aga nende keele õppimine (ise sellises kõrges vanuses olles) jäägu tõeliste ekstsentrikute pärusmaaks. :))

Kuu on väga lühike aeg

Piia soovitas kindlasti ära käia ka La Pedreras, mis on samuti Gaudi loodud maja nagu Casa Battlo, mis mulle vägeva mulje jättis. Ja muidugi olen ma La Pedrerast teadlik, väljast oleme seda maja ka vaadanud ja juba kaks korda on olnud plaan sisse minna, aga mõlemal korral on midagi vahele tulnud …

Eile õhtupoolikul tabas mind esimest korda tõeline väsimus, ei viitsinud õhtul enam üldse välja minna, vedelesime niisama, sõime kodus, lugesime jne. Kolm ja pool nädalat vaatamisväärsusi, laste lõbustamist ja rannapäevi, pluss viimatised pühapäeva- ja esmaspäevaõhtused peod olid mu ausalt öeldes päris tümaks teinud. :))

Esialgse põhinimekirjaga oleme suuremalt jaolt ühele poole saanud, oleme käinud meremuuseumis, linna ajaloo muuseumis, Picasso ja Miro muuseumides, šokolaadimuuseumis, sõjamuuseumis, teadusmuuseumis (CosmoCaixa), loomaaias, Güelli pargis, Ciutadella pargis, akvaariumis, IMAX-kinos, Font Magicat, kirikuid ja sadamaid vaatamas, niisama jalutamas vanalinnas, Ramblal, Barcelonetas, l’Eixamples, Gracias ja mujal. Pluss üks nädalavahetus Valencias.

Nüüd, kui meil on jäänud siin veel neli täispäeva pluss tänane õhtu (ja põhiliselt pakkimiseks-koristamiseks kuluv poolik esmaspäev), on juba enam-vähem selge, et Tibidabo lõbustuspark jääb meil seekord käimata (inimene on kuu aega lastega Barcelonas, aga linna lõbustusparki ei jõua!). Aga noh, Poiss ei ole kunagi eriline lõbustusparkide fänn olnud ja Tüdrukul ka see huvi aina väheneb. Hoopis rohkem huvitavad neid kõikvõimalikud veepargid ja selles vallas meil teatud lootused veel on! :))

Täitsa selge on ka see, et Barcelonas võiks samamoodi elada kolm kuud, mitte ühe. Ja muuseume ning muud huvitavat tegevust rannapäevade vahelduseks jätkuks kõigiks nendeks kolmeks kuuks. Paljud kindlasti imestavad, et me oleme teinud nii vähe väljasõite, seni ainult Valencia (plaanis on viimane näd-vah ka välja sõita), aga tõepoolest, Barcelonas endas on nii palju teha ja vaadata!

Ja kui oled kohapeal kuu aega, siis elad natuke teises rütmis kui 4- või 5-päevasel linnapuhkusel. Ei jaksa iga päev hommikust õhtuni ringi tormata, eriti veel lastega. Meie päevad on üldiselt näinud välja sellised, et hommikul kl 10-11 paiku läheme välja ja pärastlõunal kl 15-16 paiku tuleme tagasi, peame siin väikese siesta, mis lastele tähendab filmivaatamist või arvutimänge, minule aega meilide jms-ga. Dr R tuleb töölt kl 17-18 ajal ning siis õhtul läheme uuesti välja – kui ka jalutama, siis juba kl 19 paiku, kui ainult sööma, siis kl 20-21 ajal.

Oleme üritanud lapsed kl 23 magama saada ja ise kesköö paiku, aga viimasel ajal on see harva õnnestunud. :)) Lisagem fakt, et siinne kl 23 on Eestis kesköö, ja ongi selge, et laste režiim on selleks suveks väga edukalt tuksi keeratud. :))

Jaanipäev

Jaanilaupäeva õhtu Nova Icaria rannas oli ka täiesti uskumatu elamus. Tuhanded inimesed, kõigil oma joogid kaasas, väikeste ja suuremate seltskondadena pimedal rannal. Noh, pimedal, välja arvatud tuhanded küünlad topside sees ning kõikvõimalike paugutajate, ilutulestiku rakettide jms lakkamatud sähvatused.

Lootsime, et pidu piirdub rannaga, aga tegelikult käis pidev paugutamine ka siin meie kandis. Lapsed läksid keskööst magama, ise oleksime tahtnud umbes kella ühest minna, aga leidsime, et ei ole mõtet, magama ei oleks niikuinii jäänud. Istusime edasi, ajasime juttu, jõime veel ühe pudeli veini. :))

Täna on riigipüha, dr R ei pidanud rohkem tööl käima kui ainult mingeid asju lõpetamas, mida ta eile ühe tuntud Hollandi suurfirma tehniliste probleemide tõttu teha ei saanud. Kasutasime ära, et maja oli pooltühi, külastasime selle firma kontorit, kus dr R siin õpib ja töötab – Torre Mapfre 21. korrusel! Vinged vaated muidugi!

Täna hommikul käisime vanalinnas kirikutes – katedraalis ja Santa Maria del Maris. Nii erinevad on need kaks kirikut, mulle meeldib eriti viimane oma tühjuses ja lakoonilisuses.

Täna on peaaegu pilves, aga endiselt väga soe. Lapsed said rannapoest endale lainelauad ja tegid esimese harjutustunni täiesti pööraste lainetega. Ma olin ikka täiega hirmul seal ranna peal, kollane lipp oli ka püsti, aga lastel oli väga lõbus.

Pildid: lapsed ja Vahemeri

Täna olid nad juba mõlemad suurema osa ajast vees ... Kusjuures vesi ei ole minu arust üldse soe. Aga ma tean küll, et see tunne, et kui soe on vesi, sõltub sellest, kas sa oled keskealine või varateismeline. :)) Nii et ma lasen neil seal olla üsna nii palju, kui tahavad. Poiss tuleb niikuinii aeg-ajalt ise välja, Tüdrukut peab küll kamandama, et ta vahepeal natuke kuivaks ja soojeneks.

Pildid: tšikid ja jalgpall

Preili fotograafi tabab enamasti pidude ajal ohjeldamatu pildistamishoog ja seekord kasutas ta vahepeal ka minu kaamerat, v.a muidugi selle pildi puhul, kus ta ise peal on. :))

Naistega jalgpalli vaatamas

Ohh! Päris hull õhtu oli eile. Tegime teoks E idee, et me peaksime käima kõrtsis jalgpalli vaatamas, kui Hispaania mängib. (Valencias jäi see meil ajapuuduse tõttu ära, vaatasime jalkat E ja A-M juures kodus.)

Nüüd aga siis käisime ja vaatasime Hispaania-Itaalia veerandfinaali, siinsamas nurga taga Sardenya tänaval ühes kõrtsis, mille me alles paar päeva varem avastasime. Ja käisime koos „tšikkidega“ – M ei tulnud, aga L, L ja A olid kohal, ning meiega liitusid veel M ja H – Tüdruk sai jälle H kõrval istuda ning nüüd julges isegi juttu ajada natuke. :))

Veidra kamba moodustasime tolles kõrtsis, kus suurem osa ülejäänud rahvast muidugi mehed, õnneks mitte päris kõik. Kui me L, L ja A-ga kõrtsi sisenesime (dr R ja lapsed olid juba varem tulnud, et pikka lauda haarata), tervitasid meid aplaus ja vilekoor, olé ja guapas jm säärased hüüded. :))

Aga õhtu edenedes nad ilmselt harjusid meiega ning Hispaania võidujoovastuses karglesid ja karjusid mõned meist sama kõvasti nagu kohalikud mehed. :))

Tõsi, veini sai pisut liiga palju joodud, lapsed kurjustasid minuga täna. :(( Aga muidu oli väga lahe.

Tänaseid pilte

Puhkusetšikk kuumas linnas. :))



Kolumbuse mälestusmärk - käisime liftiga üleval - Kolumbuse jalge all oleva krooni moodi muna sees. Sinna mahtus korraga kümmekond inimest, natuke õudne ja kitsas oli küll ...

19. sajandi allveelaeva koopia meremuuseumi õuel.

Taas paadisadam, seekord Port Vell ehk vana sadam, taamal paistab IMAX-kino.

Moll de la Fusta nimelise kai ääres seisab Santa Eulalia, 1918. aastast pärit kuunar. Meremuuseumi pileti hinna sees on sissepääs sinna ja päris huvitav oli.

Eileõhtuseid pilte

Mul on mingi eriline nõrkus jahisadamate vastu ... See siin on Port Olimpic ehk Olümpiasadam, käisin seal eile esimest korda, kuigi see on meil umbes siinsamas, korteri juurest pool kilomeetrit otse alla.

Ja eile õnnestus mul lõpuks osta endale kirju maksikleit, mille otsinguid ma alustasin mullu juuni algul Londonis ... :))

Üleeilseid pilte

Palau Nacional (Kataloonia Rahvuslik Kunstimuuseum) ja selle ees asuv Font Magica, imeline purskkaev. Pildid ei anna õieti midagi edasi, pealegi olin ma laste pealekäimisel juba ülevalt alla tulnud, kui tõeline värvide mäng pihta hakkas, ja lähedalt tehtud piltidest ei tulnud midagi välja.

Veel katalaani keelest

Meie korterist kaks tänavavahet alla ehk mere poole asub üks restoran, mille uksel on ainult katalaanikeelne menüü. Esimesel nädalal püüdsime mitmel õhtul sinna minna, aga koht oli alati kinni mis kinni. Tegime järelduse, et see resto töötab ainult lõuna ajal (selliseid on siin palju).

Täna aga läksime alla mere äärde õhtust sööma – et no mis Vahemere-puhkus see on, kui kordagi üheski turistilõksus ei käi! :)) Ja juba minnes (kl 20.30 paiku) vaatasime, et seal katalaani kõrtsus tõstavad laudu kohale ja pesevad põrandat – et täna õhtul teevad küll lahti, aga ilmselt siis alates kl 21.

Nüüd, kui me tagasi tulime, töötas restoran nagu kõik teised ja ma ärgitasin dr R-t, et võta oma katalaani keel kokku ning mine ja küsi, mis graafiku järgi nad siis töötavad.

„Ma kuulsin küll, et sa rääkisid inglise keeles,“ kiusasin ma teda, kui ta tagasi tuli. „Ma püüdsin katalaani keeles,“ oli tema päris õnnetu. „Aga see vend ei saanud mitte kui midagi aru.“

Asi ei ole dr R häälduses. Need, kes katalaani keelt oskavad, saavad temast ka aru, on küll üllatunud, aga kiidavad. Asi on selles, et katalaani kõrtse peavad … näiteks horvaadid. Meie ei tee ju neil näo järgi vahet, ühesugused ilusad tumedad poisid kõik. :)) Kas või meie sõber P (eestlane), kes on juuksed tumedamaks tooninud ja teeb Rootsi turistidele nägu, et ta inglise keelt ei mõista. On leti taga selline tõeliselt karm katalaan. :)))

Meie naabruse „katalaani kõrts“ töötab õhtul ainult N, R ja L. Nii et võib-olla me läheme sinna veel. Aga ilma illusioonideta. Teisalt jällegi – kui menüü on ainult katalaani keeles ja tüübid tegelikult sellest keelest aru ei saa …? Veider igal juhul, eks ole.

Higised turistid

Eile oli tõeline turistipäev. Hommikupoolikul käisime lastega kolmekesi linna ajaloo muuseumis (Museu d’Historia de la Ciutat) – väga vinge koht! Kuskilt lugesin, et seal on Euroopa suurim selline arheoloogiliste väljakaevamiste ekspositsioon, ja seda ma tõesti usun. Sõidad liftiga keldrisse ning jalutad 2000 aasta vanuste majade ja töökodade vahel!

Õhtul aga sõitsime kõik koos Placa Espanyale ja vaatasime Font Magicat – imeline purskkaev, vee ja värvide mäng. Ma oleksin seda veel ja veel vaadanud, aga lapsed kibelesid minema. Õigupoolest me jõudsime sinna liiga vara, oleks võinud enne söömas käia ja siis alles pimedas Font Magica juurde sõita – soovitan sellist järjekorda kõigile teistele.

Täna saatsin dr R koos lastega CosmoCaixasse, selline Heureka-tüüpi koht. Et tema füüsika- jms teadmised on oluliselt paremad kui minu omad. Ja teiseks, et ma sain rahulikult üksinda poodides käia. :))

Jube palav ilm on – CosmoCaixa asub üleval mäe peal ja seal oli 40 kraadi olnud! Ma arvasin, et Tüdruk liialdab, aga dr R oli ise seal ühte termomeetrit näinud. Siin all pole muidugi nii hull, aga El Corte Inglesi konditsioneeritud õhus oli täna muidugi mõnusam kui kuskil mujal. :))

Ainult see jama on nüüd, et kavatsesin lapsed esmaspäeval Tibidabo lõbustusparki viia, too aga asub sealsamas üleval, CosmoCaixa lähedal. Poiss ei ole lõbustuspargist niikuinii eriti huvitatud, Tüdruk muidu oli, aga kui nüüd kuulis, et seal on ilmselt sama palav nagu täna CosmoCaixa aias, siis tõmbas nina vingu … Oleks pidanud seal Tibidabos ära käima varem, kuu algul, kui veel nii palav ei olnud.

Nägin täna öösel unes, et dr R oli korteri ukse kõrvale suusad valmis sättinud ning ütles, et ta läheb ja teeb ühe väikese ringi. Ilmselt hakkab palavus mind lihtsalt lolliks ajama. :)))

Casa Battlo pildid

Casa Battló asub aadressil Passeig de Gracia 43, Catalunya väljakult natuke maad n-ö ülespoole. Ja kindlasti tasub ka sisse minna, 90% võlu on seal sees!

Gracia pildid

See oli eraldi linnake, aga Barcelona kasvas niimoodi, et nagu neelas Gracia alla ... Kuskilt lugesin, et kohalikud elanikud selle üle väga õnnelikud ei olnud ... Ilusamas osas (kust pärit ka esimesed kolm pilti) meenutas Gracia mulle millegipoolest Pariisi.

Tore õhtu Barcelonetas

Eile õhtul siis kohtusime nelja värskelt Tallinnast tulnud tšikiga :)) ning käisime koos Barceloneta piirkonnas õhtust söömas, väga mõnus oli. Restoran Can Ramonet, mille sloganiks on „the oldest tavern of the port“ – ning alles väljudes taipasime, et me sõime seal ju ka eelmisel Barcelona-korral, aga tookord istusime väljas nurga taga, kõik oli nagu teistmoodi. Välja arvatud see, et toit oli endiselt väga hea!

Tüdruku jaoks saabus ilmselt üks Barcelona-kuu tipphetki siis, kui meie 8-liikmelise seltskonnaga liitusid veel neli inimest: HP ja kolm DJ-d – viimased ei ole nimetähed. :)) Ja H istus Tüdruku kõrvale ning L tegi neist koos pilti.

Väga tore õhtu kujunes sellest – Barceloneta näitas oma parimat palet ja seltskond oli ülihea.

Rannast veel

Nagu juba öeldud, me käime Bogatelli rannas. See on Olümpiasadamast ja Mapfre tornist teine rand ida poole.

Olin varem lugenud, et Barcelonetas on kõige rohkem rahvast – mis on ka loogiline, sest see on otse kesklinna „all“. Ja seda ütleb ka dr R, kes Torre Mapfre 21. korruselt alla vaatab. :))

Esimene rand tornist ida poole on Nova Icaria – sealt me käisime läbi esimesel päeval, aga seal tundus jälle vesi nagu must, või vähemalt Bogatelli rannas tundus märksa puhtam. Muidu asukoha mõttes oleks meil Nova Icarias lähem käia.

Üks põhjus veel, miks me Bogatelli eelistame – seal on alati suuremad lained kui Nova Icarias. Meie lastele meeldib lainetes mängida. :))

Rannatooli üür on viis eurot ja Bogatellis kasutavad seda teenust väga vähesed. Aga mina olen ikka võtnud, sest esiteks olen ma Kreeka-puhkustel kuidagi rannatoolidega harjunud (vanem inimene juba ka, eks!) ja teiseks – meil on rannas kaasas kolm kotti rätikute ja muuga, ma sätin kõik need kotid rannatooli jalgade külge. Noh, torkan toolijalad kotisangadest või seljakoti rihmadest läbi liiva sisse, nii et kotid on tooli küljes. Natuke nagu rahulikum tunne, ei pea kogu aeg valvama.

Ma olen ju kõigi kindlustusfirmade lemmikklient, hirmus pabistaja. :)) Ma parem maksan natuke, et mul süda rahulikum oleks.

Rannas käia on mõnus

Ma ei ole tegelikult kunagi niimoodi regulaarselt ja süstemaatiliselt rannas käinud nagu nüüd siin. Seni vist viis-kuus-seitse päeva nende kolme nädala jooksul (ei mäletagi enam täpselt), aga kindlasti käime paar-kolm korda veel. „Päris“ puhkusel ei saa me sellist asja kunagi teha, sest dr R ei elaks seda üle. :)) Tema peab alati ja igal pool ringi sõitma. Aga nüüd on ta jumala abiga argipäeviti tööl ja meie saame rannas mõnuleda. :))

Alguses läksime ikka jala ja tulime tagasi bussiga, või vastupidi, aga nüüd on nii palav, et sõitsime nii eile kui ka täna mõlemad otsad bussiga. Praegu on sellised päevad, et kolm korda tuleb duši all käia ja eile panime korteris esimest korda ka konditsioneeri käima.

Tüdruku puhul ei saa enam rääkida sellest, mitu korda ta päeva jooksul ujumas käib, pigem võiks üritada kokku lugeda, mitu korda ta vahepeal veest välja tuleb. :)) Sellest hoolimata on ta nahk juba omandamas mustjaspruuni varjundit.

Aru ma ei saa, kuidas mu kummalgi lapsel on nii hea nahk, et nad ei lähe üldse punaseks, vaid kohe ilusaks pruuniks. Ise olen ma enamasti nagu punane pudru. Hetkel olen küll enda kohta väga pruun, aga täna õnnestus ikka kõht tumeroosaks keevitada.

Poiss võib muidu tundide kaupa liivalosse jms ehitada, aga eile ja täna ta rannas põhiliselt luges. Põnev raamat oli pooleli ning see pälvis kogu tähelepanu.

Mina võtan enamasti ajakirja kaasa, aga väga harva loen seda. :)) Täna küll natuke lugesin. Ma võin lõputult merd vaadata. Ning ujuvaid või mängivaid lapsi. Ja võõraid inimesi. Rannas käimine on nii suurepärane ettekääne, et mõnikord – mitu tundi järjest – mitte kui midagi teha …

Kaks asja, mille järele ma igatsen

Üks on Valio Alma rasvatu kodujuust. :)) Ja teine on vaikus. Siin on permanentne lärm – liiklus, paugutamine (lapsed lõbustavad ennast mingite imelike asjadega), jne, jne.

Marina tänav, mille ääres meie korter asub, on hästi suur ja elava liiklusega. Ning elutoa ja meie magamistoa aknad on tänava poole. Luugid käivad ette, aga ma magan ikka ainult kõrvatroppide ja igaõhtuse veinidoosiga. Ning väga hästi ei maga ka nõnda.

Lootsin, et A-M juures on vaiksem, et saan vähemalt kaks ööd vahepeal rahu, aga ka seal läks mingi maantee üsna maja tagant läbi – ja ma ei saa aru, need hispaanlased sõidavad ringi täitsa 24/7! :)) Nii et vaiksem seal küll ei olnud.

Aga muud nagu ei oska öelda, et ma millestki puudust tunneksin. Inimestega suhelda saab siit ka ja kassike on T-ga ilmselt juba täiesti ära harjunud. :))

Casa Battló ja kuum ilm

Nüüd siis hakkab tõesti hullult palavaks minema … Läksime lastega täna hommikul kodust välja siira kavatsusega teha paarikilomeetrine matk mööda modernista-arhitektuuri pärleid. Paraku oli juba neljas vaadatav maja Casa Battló, kuhu me läksime ka sisse … ja see oli super, uskumatu – nüüd lõpuks saan ma sellest Gaudí-vaimustusest päriselt aru! – ja tõepoolest väärt seda (paljude teiste kohtadega võrreldes imelikult kõrget) piletihinda.

Aga muidugi vaatasime me siis kõike juba korralikult ja rahvast oli seal palju ning samal ajal läks üha palavamaks … nii et kui me taas välja tulime ja veidi eemal pingi peal jalgu puhkasime, siis leidsime, et sellise ilmaga tuleb ikka randa minna. Mida me ka tegime. :))

Dr R on natuke õnnetu, et tema tahaks ka kõiki neid põnevaid kohti näha, mida meie vaatamas käime … et tuleb siia linna ikka ükskord turistina ka tulla. No mina ei tea, ma saan küll sellest linnast vist parema pildi kui ükskõik millisest teisest (välja arvatud ehk Vaduz, mis on lihtsalt nii väike). Aga eks ma võin siis šopata, kui dr R siia veel turistina tulla tahab. :))

Muide, kui juba Vaduzi mainisin – homses Ekspressis peaks ilmuma mu Liechtensteini-lugu, huvi korral palun lahkesti lugeda. :))

Praktilisi nõuandeid

1) Lõuna ajal tasub kõht menu del dia või buffet lliure abil täis süüa. Esimene variant siis komplektlõuna, enamasti kolm käiku, tihti ka jook hinna sees, 8–10 eurot. Teine variant nn Rootsi laud, „all you can eat“, meie senine lemmik Fresc Co nimeline kett (8.50 incl kõik, ka kohv jne), aga on ka teisi, olen linna peal näinud.

Selle lõuna võib süüa kl 14–15 paiku, mis tähendab enamasti seda, et õhtul võib piirduda tapade või mingi väiksema praega. Sest õhtul pakutakse sellist soodsat komplekti väga vähestes kohtades, selle peale ei tasu loota.

Seni on meil lõunamenüüsid ka jagada lastud, kui oleme soovinud (et võtame lastega kolme peale kaks menüükomplekti), aga täna sattusime vanalinnas restorani, kus seda ei lubatud. No eriti vahet pole tegelikult – Tüdruk alguses rääkis, et tal ei ole isu, aga pärast sõi ikka. :))

2) Taksod on siin linnas üsna soodsad. Käisime täna õhtul Gracia piirkonnas jalutamas ja söömas ning tulime taksoga koju, 7.50 vms. See oli ikka päris pikk sõit! Poiste restoranist siia oli mingi 4 eurot kopikatega. Täna olevat Eesti lehtedes olnud lugu Tallinna taksojuhist, kes küsis turistilt 70 eurot. Siin linnas saaks 70 euro eest mitu ringi ümber linna teha!

3) P andis mulle kolm Barcelona Card’i, millega saab soodustusi paljudes muuseumides ja ühistranspordis tasuta sõita. Tähendab, need on viiepäevased kaardid ja P & Co ostsid need millalgi mais, aga kuupäevi peal ei ole. Ma olen neid juba üsna mitmes kohas kasutanud (täna näiteks Picasso muuseumis -50% ehk 9 euro asemel 4.50) ja seni pole keegi kuupäeva kohta küsinud. Ühistranspordis ei ole ma julgenud seda nalja teha, ostsin endale kohe kuukaardi. Kui keegi kavatseb tänavu alates juulist veel Barcat külastada, võin ma need kaardid lahkesti edasi anda.

4) Hästi kasulik sait on http://www.tmb.net/en_US/home.jsp – ma vaatan pea igal hommikul järele, mis variante see meile ringiliikumiseks pakub. Valige „I want to go to…“ ja siis sisestage aadressid ning ta annab variandid metroo ja/või bussiga. Ma olen üritanud viimasel ajal rohkem bussidega liikuda. Esiteks on meil mitu bussipeatust täitsa maja ümber ja kaks metroojaama ikka natuke kaugemal, teiseks – teadagi, bussist näeb välja. Lastel on ka see hull metroovaimustus õnneks üle läinud, mis neid näiteks Viinis kummitas.

Loomaaias, koos nunnumeetriga :))

Paabulinnud kõndisid vabalt ringi kogu loomaaias ja tegid suhteliselt vastikut kassihäält. Üks konkreetselt nõudis endale palukese Tüdruku võileivast, mille peale sai Tüdruk muidugi Poisi käest hirmsasti riielda, sest "loomaaias ei tohi ju loomi toita, sa ju nägid neid silte, nüüd kohe tuleb kuri onu" jne, jne. :))

Poiss on meil väga range. Täna lõuna ajal käsutas ka Tüdrukut, et "sa pead oma liha enne ära sööma kui friikartulid", aga siis kasutasin ma oma autoriteeti ja ütlesin, et pidagu suu ja et Tüdruk võib süüa ükskõik mis järjekorras ta soovib. :))

Eilseid pilte Ciutadella pargist

... mis asub meie korterist kahe tänavavahe kaugusel.

Ootamatu kingitus Picasso muuseumis

Seljakott tuli kohustuslikus korras ära anda, seekord oli see eraldi ruum, kus üks tädi neid kotte leti taga vastu võttis. Läksime sisse ja Poiss (kelle seljas see kott tegelikult oli) jäi klaasukse juurde kohmitsema, pani ukse ilusasti kinni. Tädi oli nii rõõmus, ütles „Muy bueno“ ja veel midagi. No umbes, et tubli poiss, et ukse kinni panid, vms.

Käisime siis muuseumis ära ja poekeses ka, istusin korraks sinna kotihoiu ette pingile, andsin Poisile numbri ja ütlesin, et mine võta ise kott välja. Poiss tuli tagasi, lisaks kotile käes suur ilus raamat. Ja tädi naeratab mulle läbi klaasi, näitab, et kõik on hästi. Ma siis tänasin omakorda žestidega. Poiss ise ei taibanud vist üldse aitäh öelda, oli nii jahmunud sellest ootamatust kingitusest.

Fotoalbum Picassost tööhoos, must-valged pildid, väga ilus asi. Aru ma ei saa. Aga oli muidugi võimalik kasutada pedagoogiliselt, et ikka on vaja viisakas olla jne. :))

Muidu ka tore muuseum. Armsad väikesed õlimaalid tuttavatest paikadest Barcelonas, 14–15aastase Picasso maalitud. Lapsi huvitasid vist kõige rohkem need pildid, mis Picasso joonistas umbes nendevanusena – seal on tema töid alates 9. eluaastast. Tüdrukule ei meeldinud „sinise perioodi“ tööd. „Need pole üldse ilusad.“ :))

Mind üllatas põnev keraamika – nagu Miró muuseumis põnevad vaibad. Teine võimalus, et mul on lihtsalt mingi tarbekunstiga seotud kriuks … :))

Ah soo, ja täna

Kõige veidramal kombel oli ka täna imeline päev.

Ma tegelikult ei võta seda endastmõistetavalt ja tänan kõiki jumalaid iga jumala päev (siin lauses olid nüüd küll kõik usundid jaburalt korraga koos ...)

Ehk siis ma olen metsikult õnnelik nende kokkusattumuste üle, mis meid niimoodi siia on toonud selleks imeliseks kuuks ajaks, ja tänulik kõigile, kes on kaasa aidanud sellele, et see on teoks saanud.

Täna käisime põhjalikumalt Ciutadella pargis, mis on meil siin kodust enam-vähem kahe sammu kaugusel, ja Barcelona loomaaias, mis ei ole kindlasti maailma parim, aga lastele ja loomaaia-huvilistele igal juhul väga tore.

Riisipõllud, paadisild ja brunch Valencia lähistel :))