Saturday, January 5, 2013

Vietnam vs Tai

Teadsin, et see küsimus hakkab mind kummitama, sestap mõtlesin selle peale Vietnamis tihti. Mitte et ma julgeksin mingeid suurejoonelisi järeldusi teha, olen ju mõlemast maast nii väikest nurgakest näinud. Loodust ja ajalugu ja kultuuri jagub mõlemas, toit on ka super, nii et vist ikka kaadrid otsustavad kõik, nagu alati.

Tais oli mul tihti tunne, et kohalikud esinevad lihtsalt teenindajatena, et nad tegelikult väga ei salli meid. Või siis, et nad on natuke ülbed, peavad end paremaks, kipuvad kantseldama - korraldama asju nii, nagu meil nende meelest parem oleks (või nagu nende arvates mingil muul põhjusel vaja oleks).

Vietnamis esines aga väga mitmel korral täiesti üllatavat ja minu arust siirast sõbralikkust, osavõtlikkust,  abivalmidust. Giid Lot oli absoluutselt superlahe inimene, aga mulle jääb kindlasti meelde ka Grand Hotelli katusebaari vana baarmen, kes meie esimesel sealkäigul võttis vaevaks meile näidata, mis paistab ühelt või teiselt poolt, juhtida meie tähelepanu jõealusele tunnelile jne. Minu sünnipäevakoogike hotellis - jaa, ma saan aru, et see on tõenäoliselt süsteem, aga ikkagi, see oli üliarmas nende poolt, eks ju. Seal ühes pisikeses söögikohas (kuhu me maandusime sellepärast, et meil Tüdrukuga oli vaja vetsu minna) see tädi, kellel menüüs tegelikult ei olnud taimetoitu, aga ta lihtsalt valmistas Tüdrukule mingeid vilju ja riisi. No ja muidugi see päris taimetoidurestorani-tädi, kes oli nii ülirõõmus, et me sinna üldse tulnud olime.

Saigonis hotelli lähedal asunud noolemängubaari peremees, kes tuli juttu ajama ja nõudis, et ta peab meile ühe ringi jooke välja tegema. My Spa pisike perenaine, kes mu helesiniseid küüsi kaks päeva hiljem mäletas. Mui Ne hotelli kõik töötajad, väga armsad ja tublid ja kogu aeg naeratavad.

Kuskilt olin lugenud, et Vietnam on alles arengumaa ja teeninduskultuur pole ikka päris see, jne, jne, aga see jutt on küll jama. Saigonis toimis teenindus igal pool nii hästi, et ma polnud isegi veel jõudnud mõelda, et ma midagi tahaksin, kui juba tuldi ja pakuti seda. :)) Minu sünnipäevaõhtu restoran Temple Club oli parim näide, absoluutselt täiusliku teenindusega koht, aga ka mujal sujus kõik ülihästi, kusjuures käisime ju ka väga lihtsates kohtades. Mui Ne keskmine teenindustase jäi Saigoni omale selgelt alla, aga ega seal ka viga polnud. Restodest jäid hea teenindusega meelde Bamboo Bamboo, Hoang Vu, meie hotelli vastast väikeste koerakestega koht, Kochi Kalju teisik jt.

Kokkuvõttes mulle praegu tundub, et Vietnami inimesed meeldisid mulle rohkem kui tailased... Ladina tähtedega siltidest oli muidugi abi, inglise keelt osati päris hästi. Saigon meeldis mulle väga-väga-väga, eile õhtul teel lennujaama linnast läbi sõites tundsin eriti selgesti, et sellesse linna tahan ma kindlasti veel tulla.

Lõuna-Vietnami liiklusest


P ütles eile - pärast ühte jalgrattal ja ühte rolleril veedetud päeva -, et nii hullumeelse liiklusega maad pole tema veel näinud. Ma olin natuke üllatunud, aga jah, eriti Saigonis liiklemine oli ikka täitsa kummaline kogemus. Olime lugenud umbes seda, et ole õnnelik, kui sul õnnestub Saigonis mõni suur tänav ületada ja sealjuures ellu jääda, aga tegelikult oli see päris lõbus ja ühtegi reaalset ohuolukorda minu arust ei tekkinud.

Ühesõnaga, selleks, et üle tänava minna, tuleb lihtsalt tasakesi minema hakata. Ühemõttelisi jalakäijafoore on väga vähe ja ega need foorituled kedagi väga ei takista ka. Lihtsalt lähed ja rollerid sõidavad su eest ja ümber läbi. Äkilisi liigutusi ei tohi teha, samas tempos lähed. Kaks korda juhtus seda, et mingis mundris või vormis tegelane teatas meile: "Follow me!" ja tegi meile vile abil üle tänava teed. Korra aitas meid üks mundrikandja rolleri seljas, aga see oli juba meie viies päev Saigonis ning mu perekonnaliikmed ei saanud arugi, et meil vahepeal mingi abiline oli.

Taksos istudes on ausalt öeldes isegi hullem vaadata, kuidas kõik need miljonid rollerid auto ümber parvlevad, kogu aeg on tunne, et mõni neist saab otsekohe viga. Eriti too kord, kui me tulime Cu Chi tunnelite ja Cao Dai templi tripilt, siis sattusime keset Saigoni tipptundi ja see oli päris õudne.

Giid Lot rääkis meile, et kuigi ametlikult on Saigonis 8-9 miljonit elanikku, elab seal tegelikult ca 11 miljonit inimest ning rollereid on linnas umbes poole vähem, ehk siis 5,5 miljonit.

Tagasisõit, veel

Hongkong võttis meid vastu 11 kraadiga. "Miks nii külm?" küsis Poiss täpselt sellise näoga, nagu minu käes oleks see masin, mis ilma teeb. Ema vastutab kõige eest, alati.

Lennujaamas köitis minu ja P tähelepanu kõigepealt Cafe Deco nimeline asutus. Praegu vaatan netist, et  see polnud lihtsalt suvaline kohvik, vaid tegu on Hongkongi "leading and most successful restaurant group'iga". Nad küll hoiatasid meid, et hakkavad varsti kinni panema, aga meil õnnestus sellegipoolest seal kaks ringi jooke naha vahele ajada - mina valget veini ja P juba viskit. Kõrvallauas istus soomlanna, kes näägutas täiesti nonstop oma umbes 10-aastase tütre kallal, miks see midagi ei söö ja lennukis ka ei kavatse süüa. Ma imestan, et see laps tal üldse midagi sööb, kui ta kogu aeg niimoodi räägib.

Varsti selgus, et meie lapsed tahavad küll midagi süüa, ja me suundusime üles food courti, kus aga samuti juba vähemalt pooled kohad kinni olid. Ainsana lubas 24/7 töötada - yes, you guessed it: McDonalds. Poiss sai teist korda päeva jooksul burksi (Saigoni lennujaamas oli Burger King) ja ma tunnistan üles, et võtsin endale ka sealt friikartulid. :))) Kumbki mu Visa kaart ei töötanud, aga õnneks võeti seal vastu ka sularahadollareid, mida mul veel oli. Ja vahetusrahaks sain Hongkongi dollareid, nii lahe!

Kui me oma väravasse jõudsime, sattusime sabas kahe eesti mehe järele ja üks neist asus kohe rõõmsalt juttu ajama. Nemad olid neli nädalat mööda Taid ringi reisinud ja nüüd ka koduteel. Jutukas tüüp oli ilmselge tore geimees (mitte väga noor, aga meist ikka vist noorem), teine aga pigem selline, kes natuke häbenes, et ta kaasmaalastele n-ö vahele jäi. Niisugune, keda eales geiks ei peaks, kui ei kohtaks teda kahekesi teise kutiga niisuguses kohas ja olukorras. Nad istusid lennukis otse meie taga ja ajasime veel sealgi natuke juttu ja soovisime hommikul head kojujõudmist - nemad pidid Vantaalt sadamasse minema ja laevaga Tallinna sõitma.

Lounge on täitsa tore, varustatuse astmelt suht keskmine. Nendest, kus ma käinud olen, on kõige paremad ikka Riia ja Frankfurdi omad, vist (st Frankfurdis see, kus me Taist tulles kaks korda olnud oleme). Tallinna lounge, Berliini oma ja Frankfurdis see üks teine (kus ma pressireisilt tulles käisin), need on kindlasti viletsamad kui see siin.

Saigoni ja Hongkongi kaudu tagasi

Aasiasse sõiduga on see nali, et minnes kaob üks päev nagu vahelt ära, tagasi tulles tekib aga kaks ülipikka päeva järjest. Kui sellega ilusasti teadlikult tegeleda (ning võtta kasutusele alkoholi ja muid abinõusid), õnnestub ajavööndite vaheline liikumine päris kergesti - igal juhul lihtsamini kui Ameerika poole sõites.

Praegu istun Helsingi-Vantaa lennujaamas, kell on 10 hommikul ja teine ülipikk päev on juba mõnda aega kestnud. Nüüd tuleb lihtsalt õhtuni vastu pidada.

Eile hommikul ootasid mind Mui Nes kaks uudist. Esimene ja hea uudis oli see, et teksad läksid endiselt jalga. Teine ja halb aga oli see, et lubatud mikrobussi asemel ootas meid džiip, mis tähendas, et P pidi istuma juhi kõrval eesistmel, meie ülejäänud aga kolmekesi tahaistmele pressitult. Püüdsin natuke õiendada, aga ei midagi. High season jne. Ilmselt oleksime pidanud ka tagasisõidu varem broneerima, kas või sealtsamast firmast, mis meid Saigonist Mui Nesse viis. Aga mul ei jätkunud Mui Nes selliste praktiliste asjade jaoks üldse mõttejõudu.

Kokkuvõttes ei olnudki see sõit nii õudne, nagu alguses tundus. Sööma viidi meid jälle sellisse spetsiaalsesse teeäärsesse "valgete inimeste kohta", mis oli aga palju meeldivam kui samasugune asutus sinnasõidul. Naljaka vahejuhtumina õnnestus meil tolleks viimaseks lunchiks ära kulutada täpselt see dongi-cash, mis meil veel alles oli, nii et sealt jäi omakorda järele ainult 1500 dongi ehk 6 eurosenti.

Sõit kestis seekord 5 1/4 tundi - meie jaoks oli see väga hea tulemus, kui arvestada, et vastupidine sõit oli 6 tundi. Juht aga oli üsna närvis, sest ta oli lubanud 4 1/2 tunniga sõita ning vist arvas, et me jääme lennukile hiljaks. Which was not the case, me olime endale paraja ajavaru jätnud.

Jõudsime veel Saigoni pisikeses lennujaamas ringi vaadata, süüa ja veinitada, enne kui läksime Cathay Pacificu lennukile, mis viis meid Hongkongi. Oh jah. Toit oli neil üllatavalt vilets, aga eesistme seljas paiknenud meelelahutuskeskus täiesti võrratu. Ma jõudsin läbi kuulata Lana del Rey plaadi ning osa Emeli Sande plaadist, Tüdruk vaatas mingit Chelsea vana mängu ja küsis, kas ta võiks sellesse lennukisse elama jääda. :))

Thursday, January 3, 2013

Mui Ne, viimane päev

Ma ei mäleta, et ma oleksin iial, kuskil nii laisk olnud nagu siin, aga ilmselt oli mul seda vaja. Veetsin sisuliselt terve päeva mereäärsel lamamistoolil, isegi rannas jalutamas ei käinud, ainult vahepeal paar korda meres. Mängisin küll mõttega, et läheks massaaži või kuhugi, aga ei viitsinud. Hommikupoolikul lugesin 3-4 ajakirja läbi, õhtupoolikul jätkasin "Mina, Claudiusega", mida vist üleeile alustasin.

Lantši sõime siinsamas lähedal - "selles kohas, kus töötab vanamees, kes on Kochi Kalju moodi". Sõime kolmekesi, sest P oli täna saanud oma rolleri ning käinud sellega ligi 100 km tripil Phan Thietis ja kaugemalgi. 10 dollarit maksis päevane rent, kütuse eest tuli veel midagi lisaks, kokku 12 eurot.

Õhtusöögiks kõndisime Hoang Vu'sse, kus käisime juba vana-aastaõhtul. Ega see ei ole mingi super-super koht, aga toimib hästi, selline kindla peale minek. Oleme viimasel ajal siin tellinud P-ga kahe peale kolm toitu, täna siis suht tavaline morning glory küüslauguga, 10 kammkarpi (jumalikud!) ja vahelduseks ometi ka kala, terve red snapper, mis maksis koos riisi ja salati ja kastmega kõvad 4 eurot 35 senti. Pärast veel Joe kohvikus magustoidul ja lisadrinkidel. Seda peab küll ütlema, et siin maal on väga lihtne ennast hästi tunda.

Wednesday, January 2, 2013

Hindadest veel natuke

Need mõlemad numbrid on siin blogis olemas, aga ma lihtsalt toon nad võrdluseks kokku. Esimesel päeval Saigonis maksime tänaval armsale vanatädile 0,5-liitrise vee + ühe kookospähkli eest 140 000 dongi (issand jumal, sa nägid seda, kuid ei müristanud?!). Eile kõndisime Mui Nes ühest vabaõhurestost minema, sest nägime, et nende teenindus ei toimi, juues ära või võttes kaasa oma joogid: ühe õlle, ühe suure vee, mingi värske mahla ja 375 ml pudeli kohalikku valget veini. Ja need maksid kokku 120 000 dongi.

Vahe ei ole tegelikult nii suur, nagu see dongides tundub (5.08 vs 4.35 eurot), aga no sisu on ikka veidi erinev, eks. Ja ma kinnitan teile, kookospähklid on siin maal peaaegu tasuta. Isegi tuleb ettevaatlik olla, et need puu otsast pähe ei kukuks. :))

Mui Nes söömine

Millegipärast oli mulle kuskilt jäänud mulje, et Mui Nes on kallim kui Saigonis. Aga see tähendas ilmselt midagi muud (suveniiride hindu?), kindlasti mitte väljas söömist. See viimane, tuleb tunnistada, on siin häbematult odav.

Nelja inimese lantši koguhind on üldiselt alanud 2-ga, mis tähendab, et see teeb kokku 10 euro kandis, pigem alla selle. Ja need lantšid sisaldavad alati vähemalt ühe õlle, enamasti kaks. Õhtusöögid on ehk olnud pisut kallimad, aga ma pakun, et kõige kallim - vana-aastaõhtu Hoang Vu's - maksis mingi 780 tonni ehk 28 eurot.

Ja me ei ole mitte kunagi, mitte kusagil niimoodi tellinud kaalu järgi värsket kala, krabisid, kammkarpe, krevette jm nagu siin. Euroopas on see väga kallis. Siin on see tegelikult ka kallis, kõige muuga võrreldes, aga absoluutarvus siiski üsna odav. See Hoang Vu 28-eurone (nelja peale) õhtusöök sisaldas vist 10 kammkarpi (6000 dongi ehk 22 senti tükk) ja kuus prisket krevetti, alla poole kilo, äkki 450 000 d oli see kilohind? No ja palju muud muidugi ka, seal olid need maitsestatud koolad ja muud toredad joogid, millega lapsed möllasid. :)) Ühesõnaga, soodne mis soodne.

Söögi tase on seevastu olnud üsna vahelduv ja sõltunud jube palju ka sellest, kuidas kellelgi on õnnestunud tellida. Mingis kohas said lapsed kevadrullid, mis neile kummalegi ei meeldinud, ja see on juba tõeline kunst - teha sama söök nii, et nad kumbki ei taha. Minu esimese õhtu aurutatud angerjas oli täiesti mõttetu söök. P on saanud korra vale toitu. Aga samuti oleme me söönud suurepäraseid mereannisalateid, lõputult morning glory't igat moodi valmistatult, absoluutselt jumalikke kammkarpe mitmel korral, krabi, kala ja kõike muud. Kusjuures mina olen ju seni olnud kalasõber, aga siin olen fännanud põhiliselt krevette ja kammkarpe. Kurta oleks tänamatus, tõesti.

Grace Boutique Resort

Ma leidsin selle hotelli puhtalt Tripadvisorist, kus see troonib Mui Ne / Ham Tieni hotellide edetabelis sõna otseses mõttes suveräänse liidrina. Ning jah, väga tore väike hotell on, aga mind isiklikult ei ole ta suutnud kuidagi positiivselt üllatada - ilmselt seetõttu, et ma lugesin liiga palju ülistavaid review'sid ja nendes öeldi tõesti kõik ära.

Kenad toad, aga mitte midagi erilist, piltidel nägid muidugi paremad välja. Iga päev toas värsked lilled ja puuviljad. Avar vannituba (kodus võiks ka nii suur olla). Duši veesurve madal ja dušši ei saa seina küljest ära võtta, see mulle ei meeldi. Kena rõdu vaatega basseinile, aga me oleme vist ainult kaks korda seal istunud, seal on üks selline kitsavõitu diivan, mitte väga mugav. Hua Hinis, Tulumis ja mitmel pool mujalgi on meil olnud paremad rõdud...

Hommikusöögil saab valida 9 variandi vahel (scrambled eggs, härjasilm, piimaga krõbinad, omlett, kahte moodi pho, banaanipannkoogid, mingid saiad...) pluss kohv või tee. Valikust hoolimata saad värskelt pressitud mahla ja saiakese ja jogurti ja puuviljataldriku. Väga armas kõik, aga esimesel hommikul läks kohutavalt palju aega ja vaene P on kaks korda pho tellinud ja pole kummalgi korral saanud värsket rohelist sinna kõrvale, esimesel korral ei saanud ka kastmeid. Mina tellisin ühe korra ja sain nii rohelise kui ka kastmed. :))

Basseinibaar on tore, ehkki korra õnnestus mul nende džinn otsa juua, aga järgmiseks õhtuks olid nad uue pudeli hankinud. Täiesti normaalse hinnaga joogid, paned toa arvele ja siis lõpuks maksad ära. (Ka minibaari joogid suht hea hinnaga, aga me oleme sealt kasutanud ainult vett ja Coke'i.) Iga päev tuuakse sulle lamamistoolile üks "tasuta" puuviljamahl, väga kosutav (ehkki Tüdruk vingub, et nad panevad liiga palju suhkrut). Ja kohalejõudmise puhul pakuti igaühele üks kookospähklijook, ning üks lantš hotelli kulul pidi ka standard olema, seekord siis 31.12 saime seda maitsta. Ma ütleksin, et inimesed, kes seda Tripadvisoris taevani kiidavad, pole päriselt head sööki ilmselt saanud. Aga see oli täitsa okei, loomulikult.

Üks hästi hea asi, mida ma ei ole kuskil teha saanud ja mida keegi ei ole taibanud ka Tripadvisoris mainida... ma käin siin paljajalu päev otsa. Hommikusöögile lähen paljajalu ja oma lamamistoolile mere äärde (oleme eelistanud mereäärset osa, sest basseini ümber on lihtsalt liiga palju lärmakaid väikelapsi...) ja isegi pre-dinner dringile lähen paljajalu. Mulle hullult meeldib paljajalu käia ja siin on nii väike territoorium ja kõik on hästi puhas, plaadikestega rajad ümber basseini jne, jne.


Mui Ne, 2. jaanuar

Eileõhtune ilmateade hirmutas, et täna on pilves, aga sellest hoolimata siras ka täna päike nagu kõigil teistel hommikutel, v.a esimesel päeval. P kavatses minna rolleritripile, aga mingi segadus oli selle rolleriga, igatahes ta ei saanud seda. Tegid siis hoopis Poisiga pika-pika jalutuskäigu mööda Mui Ne sisuliselt ainsat tänavat, eesmärgiks-ettekäändeks Tartu vanaisale postkaardi postitamine.

Meie Tüdrukuga päevitasime, lugesime, ujusime, jalutasime... Lantši sõime neljakesi koos siin lähedal ühes kohas, kus me varem polnud käinud, aga väga maitsev oli. Pärast lantši maniküürid Tigon Spas, Tüdruk lasi endale Prantsuse variandi teha, see oli 7 dollarit, minu oma 6. Kümme protsenti soodukat sai ka veel, nii et kahe peale kokku 8.80 eurot.

Pärast seda veel natuke mere ääres lamamistoolidel, õhtusöögieelsed dringid hotelli basseinibaaris sealsamas kõrval. Õhtusöögiks kõndisime kohta nimega Bamboo Bamboo, mis sai Tripadvisoris päris head reitingud. Veidi teist tüüpi koht, kui me siin seni külastanud oleme - selgelt turistidele orienteeritud, proovis olla ilus, natuke kallim kui enamik teisi, aga samas väike, ilmselt perekond pidas seda, kusjuures perekonda kuulusid ka väga nunnu ca 8-aastane tüdruk ja kõige geilikum gei, keda ma Aasias iial näinud olen. Pluss (last not least) väike valge, natuke põrsa moodi koer, sale ja must kass, keda nad ketis hoidsid, ja imeväike ja kõhn lühikese sabaga valge kassipoeg, kelle puhul me peaaegu tõsimeeli arutasime, kas see on üldse kass või hoopis... ahv? või mingi muu imelik elukas??? palju nalja ja jutuainet pakkus see loomake meile igal juhul.

Natuke kurb on mu tuju ka, sest tundub kahtlaselt sedamoodi, et see on meie viimane selline ühine puhkus. Tüdruk tahab küll reisida ja puhkusel käia, aga aastavahetuseks tahab järgmine kord koju jääda. Poiss on veetnud suurema osa Mui Ne puhkusest toas lugedes ja ütleb (täiesti põhjendatult), et sama hästi võib ta lugeda oma toas kodus. Veel eelmisel aastal tahtis ta päevitada, aga tänavu enam mitte. Bassein, mis teda veel kolm aastat tagasi vaimustas, ei paku nüüd enam mingit huvi. Samas kui Tüdruk tahab nüüd käia lihtsates söögikohtades, isegi tänavaköökides, mille peale ta varem igal juhul mossitama oleks hakanud. Nad muutuvad, aga mind ikka üllatab, kui kiiresti nad muutuvad.

Tuesday, January 1, 2013

Mui Ne, 1. jaanuar

No põhimõtteliselt jälle samasugune päev... Hommikul saime natuke hiljem üles, muidugi. Hommikupoolik lamamistoolidel ja jalutuskäik rannas ja mina käisin massaažis kõrvalhotelli (ranna poole vaadates vasakule) territooriumil, kus üks sõna otseses mõttes eidekõbi mudis mind kolmveerand tundi 6 USD eest. Eesti keeles on see 4,5 eurot ehk sulaselge röövimine. Aga see toimus täiesti vabas õhus, umbes põõsa all, räpase madratsi peal... ta käed olid nii krobelised, et see läks pooleldi koorimisena kirja... aga ta masseeris hästi ja kasutas mingit väga lahedat kohvilõhnalist õli ja pärast veel aloe verat vms, igatahes mökerdas mu mingite viljadega kokku. Nii et kui ma nüüd mingit jubedat haigust ei saa, siis oli see kogemusena väga põnev. Aga tema innukale "tomorrow, tomorrow?" lunimisele ei suutnud ma siiski sama innukalt vastata.

Lantši sõime jälle selles väikeste armsate koerakeste ja patsidega tüdruku kohas enam-vähem hotelli vastas, aga millegipärast olen mina ainus selle koha fänn siin perekonnas, nii et kahtlen, kas me sinna veel lähme.

Õhtupoolikul läks taevas kergelt pilve, nii et ma sain varem tuppa ja natuke kirjutada. Ja õhtusöögiks otsustasime valida ühe Bo Ke kohtadest (peaksin siinsetest restodest eraldi kirjutama), aga esimeses läks nii, et kui me olime joogid kätte saanud, ei toimunud enam mitte kui midagi. St, midagi toimus, aga meie laua ääres küll mitte, keegi ei tulnud isegi söögitellimusi võtma. Me ootasime, kuni P ja Poiss olid oma vastavalt õlle ja sidrunimahla lõpetanud, ning arvutasime summa kokku (lisaks nimetatule veel väike pudel kohalikku veini ja suur vesi), saime 120 000 d ehk 4,35 e, toppisime raha ühele tšikile pihku ja tegime minekut. Paar kohta keskuse poole oli rahvast vähem, jälle Bo Ke, aga asi toimis paremini, seal saime suht kenasti söönuks ning tõime väikese veini ja suure vee veel koju kaasa kah.