Kui ma tagantjärele tarkuse paistel midagi teisiti teeksin, siis seda: õpiksin katalaani keeles selgeks ainult sõnad tere, head aega, aitäh, palun. Ega kuulaks üldse dr R seletusi, mismoodi mingi asi katalaani keeles on. Sest kahe keele korraga õppida üritamine on mul juhtme kohati täitsa kokku jooksutanud.
Näide, tänasest lõunasöögist. Arbuus on hisp keeles sandía, katalaani keeles sindria. Ma panen need kaks kokku ja ütlen sandría. :)) Isegi vedas, et mulle ei toodud seepeale sangríat, mis on teadagi hoopis üks jook! :))))
Ehk siis: ei oska öelda, kuidas Kataloonia maapiirkondades, aga Barcelonas saab hispaania keelega igati hakkama. Kui sa näed põhjamaa inimese ehk ilmselge võõra moodi välja, siis ütlevad kassapidajad, kelnerid ja kõik teised sulle hindu ja muud hispaania keeles. Ka siis, kui nende nimesildil seisab Montserrat, Eduard või mõni teine ühemõtteliselt katalaani nimi. Nad lihtsalt ei eelda, et sa midagigi katalaani keelest teaksid või aru saaksid!
Ometi on nad rõõmsad, kui sa neid siis üllatad väljendiga moltes gracies või adeu (katalaani keeles vastavalt palju tänu ja head aega). Nende silmis oled sa tubli juba seepärast, et sa oled teadlik katalaani keele olemasolust ja võtnud vaevaks paar sõna selgeks õppida. Üks vaene, mahatambitud rahvas, mul on neist loomulikult väga kahju. Aga nende keele õppimine (ise sellises kõrges vanuses olles) jäägu tõeliste ekstsentrikute pärusmaaks. :))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment