Ajalooline õhtu

Eelkõige Hispaania jaoks, ja täna õhtul on vist ka kõik katalaanid hispaanlased – vähemalt nii nad laulsid selles kõrtsis, Sardenya tänava Chaticos, kus me käisime nädal tagasi „tšikkidega“, ja neljapäeval poolfinaali ajal uuesti, ja täna muidugi ka.

Nii et me olime kohal, pesuehtsas kohalike jalkafännide kõrtsis enda korterist kahe nurga taga, juba natuke tuttavad nii kõrtsmike kui ka teiste kundedega, ja vaatasime eurojalgpalli finaali, ja mul oli nutt kurgus pea terve mängu, et kas me tõesti näeme ka nüüd võitu, nagu olime näinud mitu korda varem.

Ja natuke ka sellepärast, et see oli – vähemalt selleks korraks – meie viimane õhtu Barcelonas, viimane õhtu tapade ja seepiaga, ehkki neli eurot pudel maksvat roosat majaveini me seekord ei võtnud, jõime õlut ja clarat.

Ja me nägimegi seda, olime selle melu sees, ja Tüdruk lubas sellest kunagi oma lastele jutustada, aga Poiss oli praktilisem ja leidis, et sellest õhtust kõlbab juba sügisel klassivendadelegi rääkida. :))

Sest ausalt, mul oli tegelikult see tunne, et kui juba on sattunud nii, et meie viimasel Barca-õhtul on see jalkafinaal, siis … et siis peab ka nii minema, nagu see läks. Praegu autod tuututavad meie akna taga tänaval ja need pagana paugutajad kärtsutavad jälle nagu jaanilaupäeva õhtul. Et millal siin magama saab, see on ise küsimus. :))