Kaks tobu käisid turul

… ja otsisid mööda turgu peterselli taga ja imestasid, miks seda teiste maitsetaimede ja köögiviljade juures pole. Aga kui siis lõpuks kalalettide juurde jõudsid, sai asi selgeks – peterselli müüdi kalaletis. Et oleks lihtsam kohe koos kalaga kaasa võtta, muidugi.

Turg oli Santa Caterina, mille kohta ma olin palju kiidusõnu lugenud, ja oli väga mõnus koht kah. Vanalinna meiepoolses otsas. Põhiliselt kohalikud, aga oli muidugi turiste ka, ehkki mitte nii palju nagu maailmakuulsal La Boquerial.

Läksime sinna kahekesi, jättes lapsed koju filmi vaatama. Mööda Ciutadella pargi põhjakülge, veidi vanalinna kitsaid tänavaid ja olimegi kohal. Mingi 1 km meie juurest, võib-olla natuke rohkem. Kõlbas jala minna küll, aga lastega koos ikka ei käiks, eriti kui pärast tahad veel linna peal ekskursioonitada.

Ausalt öeldes lausa nutt tuli mul seal turul peale kõiki neid ilusaid värskeid ja samas küpseid vilju vaadates, pluss kalad ja mereelukad ja oliivid ja muu. Kõik lõhnas nii hästi, nii meeldiv oli seal sisseoste teha. Ma kujutan ette, et kui ma elaksin päriselt linnas, kus on sellised turud, hakkaksin tõesti pidevalt turgudel käima ja võib-olla isegi süüa tegema. :))

Ostsime kirsse, kahte sorti oliive, kahte sorti salatit, tomateid, maitsetaimi, lenguado filee (ingl k sole, eesti k merikeel, vahel tõlgitakse ekslikult lestaks), kalmaari, krevette ja mingeid karploomi. Dr R tahab teha suquet-nimelist toitu, mis on umbes nagu prantslaste bouillabasse, vähemalt retsepti järgi tundub nii. Kirjutatakse suquet, aga ei hääldata ’sükee’, nagu võiks prantsuse keele järgi arvata, hääldatakse hoopis ’sukvet’ vms.

Värsked krevetid on hallid, sain ma teada. Need roosad, mida kõik teavad, on keedetud.

Nägin, kuidas müüdi homaari, mis oli veel täiesti elus, liigutas kaalu peal. Päris õudne nägi välja, sõrad kinni seotud. Ma ei ole mingi eriline loomaõiguslane, aga ka minul oli seda vastik vaadata. Et kas see homaar peab siis just nii värske olema … aga kohalike meelest ilmselt peab.