Viimane hommikusöök Grand Hotelli lookas laudade ääres, asjade pakkimine ja siis tund-poolteist vaba aega. Poiss luges toas, Tüdruk tšillis basseini ääres, P läks jalutama (ja nagu pärast selgus, tänavakaubitseja nuudlisuppi maitsma), mina keerasin arvuti kilekoti sisse ja suundusin Saigon Cornerisse, lihtsasse söögikohta hotellist üle tee. "Teil on palju parem internet kui hotellis," selgitasin ma sealsele sõbralikule vanamehele. "Jaa, ma tean," vastas tema.
Tegutsesin natuke FBs, aga kõike ei jõudnud ikka teha, mis vaja oleks olnud, inimestele vastata jne.
Siis kolisime toast välja, maksime katusebaaris ja toateeninduse kaudu võetud söögid-joogid, ja täpselt keskpäeval saabuski Lee, järjekordne korrektne ja väga hästi inglise keelt rääkiv vietnamlane. Seekord mikrobussiga, et viia meid Mui Ne'sse, 210 km kaugusele.
Kuigi me ei saanud algul aru, kuidas on võimalik sellist teed 6 tundi sõita, siis täpselt nii kaua see kestiski. Üks väike vetsu- ja näksiostmispaus, üks kiire lunch. Täiesti uskumatu liiklus on siin maal. Miljonid ja miljonid motikad, mopeedid ja jalgrattad, mille vahel üksikud vaesed autod endale teed rajama peavad. Tee peal lugesin Graham Greene'i "Vaikset ameeriklast" ja nagu FBs juba kirjutasin, jõudsin ka natuke tönnida. See mõjub ikka palju rohkem, kui oled just Saigonist lahkunud, samadel tänavatel-väljakutel kõndinud jne.
Siinne hotell on väga armas ja kena, aga Mui Ne kohta ei julgeks ma esialgu seisukohta võtta. Meeletult palju venekeelseid silte, mõned ingliskeelsetega paralleelselt, mõned puhta vene keeles. Ja päris palju venelasi ka, muidugi. Aga palmid ja meri ja hästi soe, ja parem internet kui Grandis, aga FB jälle ei tööta. Õhtusöök hotelli lähedal lihtsas ja odavas kohas, mis aga paraku ei osutunud kvaliteedi garantiiks. Mehed olid enda söökidega rahul, Poiss veel eriti, mina ja Tüdruk üldse mitte.
Homme üritame lihtsalt tšillida, ja lasta kuskil pesu pesta, ja uurida paremaid restorane, ja et kus võiks vana-aastaõhtut veeta.
Tegutsesin natuke FBs, aga kõike ei jõudnud ikka teha, mis vaja oleks olnud, inimestele vastata jne.
Siis kolisime toast välja, maksime katusebaaris ja toateeninduse kaudu võetud söögid-joogid, ja täpselt keskpäeval saabuski Lee, järjekordne korrektne ja väga hästi inglise keelt rääkiv vietnamlane. Seekord mikrobussiga, et viia meid Mui Ne'sse, 210 km kaugusele.
Kuigi me ei saanud algul aru, kuidas on võimalik sellist teed 6 tundi sõita, siis täpselt nii kaua see kestiski. Üks väike vetsu- ja näksiostmispaus, üks kiire lunch. Täiesti uskumatu liiklus on siin maal. Miljonid ja miljonid motikad, mopeedid ja jalgrattad, mille vahel üksikud vaesed autod endale teed rajama peavad. Tee peal lugesin Graham Greene'i "Vaikset ameeriklast" ja nagu FBs juba kirjutasin, jõudsin ka natuke tönnida. See mõjub ikka palju rohkem, kui oled just Saigonist lahkunud, samadel tänavatel-väljakutel kõndinud jne.
Siinne hotell on väga armas ja kena, aga Mui Ne kohta ei julgeks ma esialgu seisukohta võtta. Meeletult palju venekeelseid silte, mõned ingliskeelsetega paralleelselt, mõned puhta vene keeles. Ja päris palju venelasi ka, muidugi. Aga palmid ja meri ja hästi soe, ja parem internet kui Grandis, aga FB jälle ei tööta. Õhtusöök hotelli lähedal lihtsas ja odavas kohas, mis aga paraku ei osutunud kvaliteedi garantiiks. Mehed olid enda söökidega rahul, Poiss veel eriti, mina ja Tüdruk üldse mitte.
Homme üritame lihtsalt tšillida, ja lasta kuskil pesu pesta, ja uurida paremaid restorane, ja et kus võiks vana-aastaõhtut veeta.
No comments:
Post a Comment