Üheksas päev: kummaline aastavahetus ja kurvad loomakesed

Vana-aasta viimasel hommikul läksime randa - kõigepealt Puerta del cielo nimelisse rannaklubisse, aga see ei meeldinud meile. Kas ma juba ütlesin, et inimene harjub heade asjadega nii kiiresti? Miks ma peaksin lebama paljal puu- või plasttoolil, kui mujal on nahkmadratsid või 30 cm paksused lumivalged diivanid?

Sõitsime natuke maad edasi uude kohta, mille nimi oli Ziggy Beach. Väga armas, väga kena. Väga aeglane teenindus, aga muidu kõik toimis. Seal käis asi nii, et muidu oleks pidanud lamamistoolide eest midagi maksma, aga kui vähemalt 400 peeso eest sõid või jõid, siis olid toolid tasuta. Ühesõnaga, need olid tasuta. :))

Õhtuks panime kinni laua restoranis El Tabano, kuhu olime proovinud juba enne minna, aga see oli tookord reserveeritud. Uhh, kui šikid poisid seal kelneriteks olid... vähemalt kaks tükki nägid välja nagu minu sõbra U endine elukaaslane vbl 10 aastat tagasi... Tõelised silmarõõmud. :)) Menüü oli seal natuke teistsugune kui mujal või olime meie lihtsalt eksperimenteerivamas tujus ja tellisime erilisemaid asju: lavendlisoolaga tehtud krevette, täidetud jalapenosid, mina pearoaks mingi erilise pipra kastme ja apelsinimoosiga kala...

Kuna seitsmeks läksime sööma, siis poole kümneks olime valmis mis valmis. Olime ise just otsustanud, et ei jaksa siin keskööni istuda, kui kena administraatoriproua tuli kah uurima, et kui kaua te siin palun olla kavatsete. :))

Suundusime siis randa, mis minu hämmastuseks oli inimestest peaaegu tühi. Üsna kummaline kogemus: neljakesi tühjal ja pimedal rannal, ainult kuu andis valgust, me olime taskulambi kah maha unustanud. Kõndisime päris kaugele, vaatan ma praegu kaardilt, ning keerasime lõpuks sisse Los Arrecifese nimelisse kohta, kus baar oli lahti ja seal istus ainult üks neljane seltskond. Mossis näoga baarmen soostus meile ühed joogid tooma, istusime seal verandal laternate valgel, meri kohises (päris kõva tuul oli), hästi kena.

Meie P-ga oleksime seal kauemgi olnud, aga Poisile ei meeldi tuul, tema tahtis linna tagasi. Natuke oli mul mure, et kas me takso saame, miks peaks vana-aastaõhtul nii kaugel rannateel tühje taksosid tiirutama, aga... nii kui me teele astusime, oli enam-vähem kohe kohal ka takso, in the middle of nowhere. Nii hästi taksodega varustatud linna ei ole mina veel oma elus näinud.

Sõitsime linna keskväljakule, kus oli palju rahvast ja suhteliselt jabur kontsert. Aga nüüd oli kell juba peaaegu üksteist, nii et ikka üritasime kesköö ära oodata. Sealsamas kõrval asus too Balche, kus me olime eelmisel õhtul söönud, nii et võtsime seal ühed joogid (ja Tüdruk järjekordse magustoidu). Vahetult enne aastavahetust läksime platsile tagasi, üks tädi pidas rõdult kõnet (kas tõesti on siin naissoost linnapea?), ja siis tuli tõeliselt emotsionaalne count-down, nagu oleks tegu vähemalt sajandivahetusega... ja Põlva mõõtu asula kohta tõepoolest suurejooneline, efektne ja elegantne ilutulestik. Muidugi, mulle hullult meeldivad ilutulestikud. Ma kardan, et kõik selle blogi lugejad teavad seda juba. :))

Aga me jaks oli otsas ka, nii et kell veerand üks võtsime järjekordse takso ja tulime sellega koju. P lisas õhtu lõpule vürtsi elu esimeste omatehtud margariitadega. 7 osa tequilat, 4 osa apelsinilikööri, 3 osa laimimahla. Kanguse reguleerimise ainus vahend on jää hulk. :))

Kusjuures postitus sai juba praegu nii pikk, et kurvad loomakesed siia ei mahtunudki, neist siis loodetavasti kunagi hiljem.