Neid mahtus eilsesse päeva lausa kolm tükki või komplekti ja esimene oli kõige kurvem. Sõitsime õhtupoolikul rannast koju, see rannatee on suht vastik, kitsas, seda ümbritsevad kõikvõimalikud poed, söögikohad, hotellikesed, beach clubide sissepääsud jne. Ja seal kakerdab inimesi, kes on võib-olla paar õlut või margariitat liiga palju võtnud või siis päikesest uimased, või nende kahe asja kombinatsioonis, või veel midagi. Kõnniteid seal pole üldse ja no igal juhul on seal vastik sõita.
Igatahes oli see üks pisike imearmas koerake, kes jooksis sõiduteele seal rannatänaval, mitte meie poolt, vaid vastassuuna poolt. Mina häälitsesin, P pidurdas, koer tuli täpselt nii, et ta jõuab meie auto ette. P sai pidama, aga vastassuunast tulnud džiip ei saanud ja vaene armas kutsu sai tollelt džiibilt löögi... liipas minema, üks jalg selgelt viga saanud... väike totukene, ma ei tunne koeratõuge, aga tõesti selline hästi väike ja kena koer. Niiii kahju, nii kurb.
Teine juhtum oli seal Los Arrecifeses, kus me õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel dringid tegime. Seal oli selline pisikese basseini moodi asi, kus ujusid ringi väikesed kilpkonnad, ilmselt söögikoha pidajad olid nad sinna toonud, et inimestel huvitav vaadata oleks. Ja me kohtasime ühte (ameeriklastest?) noorpaari, kes väitsid, et "we think they are dying here", ja tõid mingi kausiga merest vett juurde, et väikesed kilbikud paremini vastu peaksid, ja arutasid, kas peaks loomakaitsesse teatama... Meist jäid nad sinna maha, kilpkonnadega asjatama.
Kolmas juhtum jäi mulle silma tund aega hiljem juba Tulumi peatänaval, kui me Balches aastavahetust ootasime. Meie kõrvallauas istusid kaks daami, ilmselt ema ja tütar. Viimane oli, ma arvan, umbes minu vanune, brünett, pikk ja sale, väga heas vormis naine, hästi päevitunud, hästi üles löödud, vinge meik, palju ehteid. Valge maikasärk - ja kui ta püsti tõusis, siis selgus, et ka valged mikrošortsid, mis talle kahtlemata igati sobisid.
Aga kõik see kokku tundus mulle nii hale, nii kurb: selline vinge, üles löödud, ilgelt pingutanud šeff naine, kelle välimuse kõik detailid karjuvad: "Vaadake mind, ma olen nii äge, ma olen nii seksikas!"... aastavahetuse õhtusöögil oma emaga... Tulumi-suguses linnas ja täiesti keskpärases turistirestos.
Ja kui nad lahkusid, võttis see naine oma tooli seljatoe küljest (te ei usu mind, aga nii see oli) sellised liblikatiivad, nagu meil olid lasteaias, liblikatantsu puhul, ainult et need sädelesid ja läikisid, ja ta kinnitas need endale selga, valge maika peale, ja kõndis niimoodi mööda Tulumi peatänavat minema. Ma vaatasin talle järele ja siis vaatasin oma perekonda, tol hetkel üsna tülpinud tegelasi, ja tänasin jumalat. Ausalt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment