Saigon, kolmas päev: erinevad huvid

Vanasti tegin ma reisidel pahatihti nii, et lasin ennast vedada kohtadesse, mis mind üldse ei huvitanud, vaid hoopis väsitasid, ja pärast olin õnnetu. Nüüd aga oleme P-ga mõlemad õppinud, et ei pea tingimata igal pool koos käima – ja ammu on selge, et tema tahab rohkem ringi käia kui mina, kes ma eelistan tihti rannas või basseini ääres vedeleda ja mõtteid korrastada. Mediteerida, kui see peaks olla parem ettekääne kui lihtsalt logelemine.

Igaks juhuks hoiatasin ma juba eile õhtul ette, et täitsa võimalik, et ma täna hommikul turule ei tulegi. Ega läinud ka, nad käisid seal kolmekesi (imekiiresti) ära. Mina pikutasin sel ajal natuke toas, üritasin Facebookis õnnitlustele vastata, aga FB ei võtnud eriti toru, ja siis kolisin basseini äärde. Ning siis nad juba tulidki tagasi.

Olime natuke aega koos basseini ääres ja siis läksime ning sõime lunchi hotelli kõrval Saigon Corneri kõrval lihtsas söögikohas – no imemaitsev pho oli seal, vist seni parim! Seejärel läksid P ja Poiss Vietnami sõja koledusi tutvustavasse muuseumi, aga no miks ma peaksin sellisesse minema?! Meie Tüdrukuga jalutasime My Spa poole, mida Trip Advisoris hullult soovitati. Tee peal käisime mõnes poes, muu hulgas karismaatilise kašmiirlase juures, kes üritas mulle (üldse mitte liiga pealetükkivalt) superkaunist käsitsi tikitud seinavaipa maha müüa.

My Spa oli tõesti väga kena, saime kohe mugavale diivanile istuma ja tüdrukud nokkisid me küünekesed korda. 110 000 dongi maksis maniküür, 4 eurot.

Üritasime meestega suhelda, aga väga vaevaliselt käib see ikka (mitte meeste, vaid tehnika pärast). Minu telefon ei toimi siin üldse, avastasime täna, st kella saab vaadata ja vahepeal isegi meili ja Facebooki, aga vaat helistada ega sõnumeid saata küll ei saa. Nii et kohtusime siiski alles hotellis, aga läksime üsna varsti jälle välja, nüüd juba neljakesi koos. Võtsime hotelli eest takso ja lasime end Jade Emperori pagoodi juurde viia – mis oli väga hea mõte, elu sees ei oleks me seda ise üles leidnud. Väike hoone, tihedalt kõrgemate majade vahele surutud. (Takso maksis midagi 70 000 või natuke rohkem, alla 3 euro igatahes.)

Ja pagood oli superelamus, vähemalt mulle, täiesti eriline pühakoda! Tumedad suured kujud – mingid vuntsidega onud ja hobused muu hulgas... Ma oleksin tahtnud seal märksa kauem olla, see probleem on meil väga tihti. Muidugi segas natuke ka see, et seal inimesed konkreetselt palvetasid, süütasid oma küünlaid ja viirukeid, ei taha neile tüli teha, eks ju.

Kuna lunch oli olnud varajane ja kerge, siis mõtlesime, et sööks kõigepealt (mingi poole kuue paiku) kerged eelroad ja millalgi hiljem siis päriselt. Sisenesime täiesti suvalisse söögikohta: linoleumpõrandad, värvitud seinad, hulk lärmakaid kohalikke. Minu ja P mereannisalatid oleks veel võinud eelroogade alla lugeda, aga Tüdruk sai täiesti korraliku nuudliroa ja Poisi „eelroaks“ osutus keskmise suurusega vaagen riisinuudleid + potitäis liha, vilju ja suppi. Nii et seda sõime lõpuks kolmekesi, ja rohkem polnudki vaja, ainult nurgapealselt tädilt oma hotelli lähedal võtsime natuke (sealsamas nurga peal küpsetatud) vahvleid, küpsiseid ja banaanipannkooke. Just for the record, eine neljale, incl 4 õlut, maksis ligi pool milli ehk 17 eurot, hilisem süsivesikuhunnik 100 tonni ehk 3 eurot kopikatega.