Ohh, no see oli mu senise elu parim day-trip. Meie giid Lot oli täiesti uskumatult säravate silmadega miniatuurne ja pikajuukseline noor tüdruk, kes mitte ainult et lõbustas meid terve päeva, vaid esitas ka kogu aeg küsimusi Eesti ja meie kohta, nähes välja tõepoolest nii, et see kõik teda huvitas. Rahvaarv, pealinn, usk, ilm, riigipühad, kuidas teil geide olukord on, kuidas te oma juuksed nii heledaks saate, you name it. Ise oli ta pärit kaheksalapselisest perest, noorim, aga kaksikute paarist, tal on kaksikvend. Ja inglise keelt rääkis väga hästi ja kogu aeg kontrollis, kas me aru saame.
Tripp ise... superhuvitav, ehkki ujuv turg (?) oli natuke pettumus. Kõigepealt 2,5 tundi mikrobussiga Cai Be'sse, kus vaatasime - noh, turistide jaoks ehitatud - suures töökojas, kuidas tehti riisipaberit, kookosekomme, plaksuriisi, napsi... Ja muidugi sai sealt kõike kaasa osta, aga seda ei aetud mitte kuidagi peale (nagu sellistes kohtades tihti tehakse). Ai, sinna juba sõitsime suure paadiga, buss jäi kuhugi kaldale maha, ja pärast sama paadiga edasi läbi Cai Be veeturu, floating market, mis see eesti keeles on?
Seejärel pisikestesse paatidesse, sampan on nende nimi vist. P ja Tüdruk ühte paati, koos tädikesega, kes sõudis ja juhtis, mina, Poiss ja Lot teise paati koos oma tädikesega. See oli absoluutselt maagiline, kui nad jõe pealt ära pisikesse kanalisse või jõekesse pöörasid - täielik vaikus, ainult mingi troopiline lind siristab kuskil põõsastes ja tädide mõlade hääled, kuskil Mekongi delta pärapõrgus... Minu jaoks oli see päeva tipphetk.
Siis jõudsime kuhugi kaldasse, ronisime maale ja tegime pika jalutuskäigu mööda An Binhi saart: majapidamised, aiad (ehkki eraldamata), kõikvõimalikud taimed ja viljad. No vist nägime looduses kõiki puuvilju, mida siin söönud oleme, pluss veel igasuguseid taimi. Nagu pikk-pikk botaanikatund. Lõpuks ühes majapidamises ootasid meid joogid ja puuviljad, aga minu teatud üllatuseks mitte veel lunch. Küll aga oli nagu imeväel kohe selle "talu" taha paadisillale ilmunud meie suur paat, millega sõitsime siis üle Mekongi teise kohta, kus oli tõesti lihtsa resto moodi asi, sellest ma juba kirjutasin. Elephant fish ja teised ülimaitsvad söögid.
Sealt siis paadiga bussi juurde tagasi ning koduteele, algul tukkusime-uimerdasime, aga siis hakkasime jälle Lotiga juttu ajama, jube huvitav! Kõige lõpuks tuli talt teade, et ma olen väga-väga ühe kuulsa Vietnami näitlejanna moodi (mängib nii teatris kui ka filmis), nii et ta oli algul lausa ehmatanud, kui mind nägi. Staari nime ei suutnud ta mulle küll produtseerida, küll aga pani ta Kirke jaoks kirja kaks head taimetoidukohta (etteruttavalt: ühte neist täna ka kontrollisime).
Lõpuks kallistasime ja puha, väga armas, tõesti. 50 000 dongi tippi, ja ma juba tunnen, et oleks pidanud rohkem andma. Samas - vbl ma olen naiivne, aga Lot tundus tõesti selline inimene, kes ei teinud seda kõike tipi pärast, vaid ta lihtsalt nautis oma tööd ja uute inimestega kohtumist (muidugi olime tal esimesed eestlased) ja teda huvitasid kõik asjad.
Eilsest õhtusöögist juba kirjutasin, siinsamas hotelli kõrval, väidetavalt kohalike rikkurite natuke naljakas, heledalt valgustatud koht. Pärast õhtusööki saatsime lapsed tuppa ja käisime ise veel selles noolemängukohas, kus me minu sünnipäeva õhtul dringitasime, seekord lühemalt. :))
Tripp ise... superhuvitav, ehkki ujuv turg (?) oli natuke pettumus. Kõigepealt 2,5 tundi mikrobussiga Cai Be'sse, kus vaatasime - noh, turistide jaoks ehitatud - suures töökojas, kuidas tehti riisipaberit, kookosekomme, plaksuriisi, napsi... Ja muidugi sai sealt kõike kaasa osta, aga seda ei aetud mitte kuidagi peale (nagu sellistes kohtades tihti tehakse). Ai, sinna juba sõitsime suure paadiga, buss jäi kuhugi kaldale maha, ja pärast sama paadiga edasi läbi Cai Be veeturu, floating market, mis see eesti keeles on?
Seejärel pisikestesse paatidesse, sampan on nende nimi vist. P ja Tüdruk ühte paati, koos tädikesega, kes sõudis ja juhtis, mina, Poiss ja Lot teise paati koos oma tädikesega. See oli absoluutselt maagiline, kui nad jõe pealt ära pisikesse kanalisse või jõekesse pöörasid - täielik vaikus, ainult mingi troopiline lind siristab kuskil põõsastes ja tädide mõlade hääled, kuskil Mekongi delta pärapõrgus... Minu jaoks oli see päeva tipphetk.
Siis jõudsime kuhugi kaldasse, ronisime maale ja tegime pika jalutuskäigu mööda An Binhi saart: majapidamised, aiad (ehkki eraldamata), kõikvõimalikud taimed ja viljad. No vist nägime looduses kõiki puuvilju, mida siin söönud oleme, pluss veel igasuguseid taimi. Nagu pikk-pikk botaanikatund. Lõpuks ühes majapidamises ootasid meid joogid ja puuviljad, aga minu teatud üllatuseks mitte veel lunch. Küll aga oli nagu imeväel kohe selle "talu" taha paadisillale ilmunud meie suur paat, millega sõitsime siis üle Mekongi teise kohta, kus oli tõesti lihtsa resto moodi asi, sellest ma juba kirjutasin. Elephant fish ja teised ülimaitsvad söögid.
Sealt siis paadiga bussi juurde tagasi ning koduteele, algul tukkusime-uimerdasime, aga siis hakkasime jälle Lotiga juttu ajama, jube huvitav! Kõige lõpuks tuli talt teade, et ma olen väga-väga ühe kuulsa Vietnami näitlejanna moodi (mängib nii teatris kui ka filmis), nii et ta oli algul lausa ehmatanud, kui mind nägi. Staari nime ei suutnud ta mulle küll produtseerida, küll aga pani ta Kirke jaoks kirja kaks head taimetoidukohta (etteruttavalt: ühte neist täna ka kontrollisime).
Lõpuks kallistasime ja puha, väga armas, tõesti. 50 000 dongi tippi, ja ma juba tunnen, et oleks pidanud rohkem andma. Samas - vbl ma olen naiivne, aga Lot tundus tõesti selline inimene, kes ei teinud seda kõike tipi pärast, vaid ta lihtsalt nautis oma tööd ja uute inimestega kohtumist (muidugi olime tal esimesed eestlased) ja teda huvitasid kõik asjad.
Eilsest õhtusöögist juba kirjutasin, siinsamas hotelli kõrval, väidetavalt kohalike rikkurite natuke naljakas, heledalt valgustatud koht. Pärast õhtusööki saatsime lapsed tuppa ja käisime ise veel selles noolemängukohas, kus me minu sünnipäeva õhtul dringitasime, seekord lühemalt. :))
No comments:
Post a Comment