Ega ei tahakski sellest eriti kirjutada, sest natuke piinlik on ka, aga teiselt poolt ikka täielik elamus. Neljatärnihotell, mis vist on varem olnud viietärnihotell, selline kaduv hiilgus. Töötab aastast 1930. Asub Saigoni peatänava Dong Khoi (endine kuulus Rue Catinat) jõepoolses otsas, aga mitte päris jõe ääres, vaid kvartali jagu sissepoole. Ümberringi teised kuulsad ja nimekad hotellid: Majestic, Renaissance Riverside, Sheraton, Caravelle jne. Samas: otse meie hotelli peasissekäigu vastas asub väike 24/7 poeke, kust saab odavat veini ja veel odavamat õlut, samuti limpasid, krõpse jms. Pole vist vaja mainidagi, et me käime seal iga päev. Mõni päev mitu korda.
Tripadvisoris sai see hotell nii ja naa hinnanguid, teenindust ikka laideti ka ja et toad on väikesed ja mis kõik veel ja basseini ääres vähe ruumi. Meil on sviit ja siin on ruumi täiesti piisavalt. :)) Ehkki ausalt öeldes ma arvasin ka, et see on avaram, aga see pole mulle nii oluline. Kaks magamistuba, kaks vannituba ja pisike esik-elutuba-salong, kus ma praegu vedelen. Bassein on meil otse toaukse taga, mis teeb väikesed spontaansed ujumised eriti mugavaks. Jah, lamamistoole on basseini ümber tõesti vähe, aga hallo, kui sa päevitada tahad, mine kuhugi rannakuurorti, eks! Poiss oli totally impressed isegi sellest, et sellises kesklinnahotellis üldse on korralik bassein, ja veel meil ukse taga (mis on muidugi täielik juhus).
Teenindus... noh, mulle tundub, et need on mingid eriti vingus britid või täiesti teistsuguse tasemega harjunud ameeriklased, kes siinse teeninduse üle hädaldavad. Nii suure hotelli kohta on siin minu arust ülipüüdlik, superviisakas ja lausa uskumatult personaalne teenindus. Ma tooksin ainult kaks näidet. 1) Minu sünnipäeva hommikusöögil, kui ma olin ühe taldrikutäie juba hävitanud ja teist alustamas, ligines meie lauale ühest härrast ja kolmest daamist koosnev delegatsioon, ja härra (no tõesti, tume ülikond ja valge särk jne) küsis, et kas mina olen see ja see ja kas mul on täna sünnipäev. Jaatava vastuse peale oli tal mulle üle anda taldrik, mille keskmes troonis tükk šokolaaditorti, ümber paar lilleõit ja šokolaadiga kirjutatud "Happy Birthday" ja minu nimi, ilma ühegi veata kirjutatud. Ausõna, ma tegin pilti ka. Ja ma olin ikka täiesti pahv.
2) Täna hommikul tulime (juba poole seitsme paiku) suht uduste nägudega alla, et hommikust süüa, ja mainisime mingile samasugusele (aga mitte samale) ülemuse tüüpi härrale, et me läheme Mekongi delta tripile - ta vist küsis, kuidas me magasime, vms. Ja kui me siis pool tundi hiljem söögisaalist lahkusime, soovis ta meile head päeva ja head trippi, me olime tal meeles. Ehkki teada ju on, et valged inimesed on neile samamoodi ühte nägu nagu meile asiaadid. On the second thought, meie poeg jääb muidugi meelde. Aga ikkagi, aga ikkagi.
Tripadvisoris sai see hotell nii ja naa hinnanguid, teenindust ikka laideti ka ja et toad on väikesed ja mis kõik veel ja basseini ääres vähe ruumi. Meil on sviit ja siin on ruumi täiesti piisavalt. :)) Ehkki ausalt öeldes ma arvasin ka, et see on avaram, aga see pole mulle nii oluline. Kaks magamistuba, kaks vannituba ja pisike esik-elutuba-salong, kus ma praegu vedelen. Bassein on meil otse toaukse taga, mis teeb väikesed spontaansed ujumised eriti mugavaks. Jah, lamamistoole on basseini ümber tõesti vähe, aga hallo, kui sa päevitada tahad, mine kuhugi rannakuurorti, eks! Poiss oli totally impressed isegi sellest, et sellises kesklinnahotellis üldse on korralik bassein, ja veel meil ukse taga (mis on muidugi täielik juhus).
Teenindus... noh, mulle tundub, et need on mingid eriti vingus britid või täiesti teistsuguse tasemega harjunud ameeriklased, kes siinse teeninduse üle hädaldavad. Nii suure hotelli kohta on siin minu arust ülipüüdlik, superviisakas ja lausa uskumatult personaalne teenindus. Ma tooksin ainult kaks näidet. 1) Minu sünnipäeva hommikusöögil, kui ma olin ühe taldrikutäie juba hävitanud ja teist alustamas, ligines meie lauale ühest härrast ja kolmest daamist koosnev delegatsioon, ja härra (no tõesti, tume ülikond ja valge särk jne) küsis, et kas mina olen see ja see ja kas mul on täna sünnipäev. Jaatava vastuse peale oli tal mulle üle anda taldrik, mille keskmes troonis tükk šokolaaditorti, ümber paar lilleõit ja šokolaadiga kirjutatud "Happy Birthday" ja minu nimi, ilma ühegi veata kirjutatud. Ausõna, ma tegin pilti ka. Ja ma olin ikka täiesti pahv.
2) Täna hommikul tulime (juba poole seitsme paiku) suht uduste nägudega alla, et hommikust süüa, ja mainisime mingile samasugusele (aga mitte samale) ülemuse tüüpi härrale, et me läheme Mekongi delta tripile - ta vist küsis, kuidas me magasime, vms. Ja kui me siis pool tundi hiljem söögisaalist lahkusime, soovis ta meile head päeva ja head trippi, me olime tal meeles. Ehkki teada ju on, et valged inimesed on neile samamoodi ühte nägu nagu meile asiaadid. On the second thought, meie poeg jääb muidugi meelde. Aga ikkagi, aga ikkagi.
No comments:
Post a Comment