Nagu P tabavalt mainis, omal käel reisimisel-matkamisel tuleb alati ette mingeid viperusi või ootamatusi - näiteks ei leia sa mõnda kohta üles või osutub mingi asi hoopis teistsuguseks, kui sa lootsid. 1. jaanuari hommikupoolik läks meil ausalt öeldes selliste asjade nahka.
Üritasime minna Sian Ka'ani looduskaitsealale siinsamas lähedal. Ron oli soovitanud meile paadituuri, meie juurest 17 km sõita ja siis ühte väikest teed pidi ära keerata. Kõigepealt keerasime ära valest kohast (no seal oli ka muidugi huvitav käia), siis leidsime küll üles õige koha (mis oli 20 km kaugusel, mitte 17) ja samuti paadimehed, aga neist ei osanud mitte keegi inglise keelt... Ja mõte kahetunnisest hispaaniakeelsest ekskursioonist-paadisõidust (nelja inimese peale 2000 peesot, seega üldse mitte odav lõbu) ei tundunud piisavalt paeluv. Kusjuures laguun nägi välja täpselt nagu mingi Lõuna-Eesti järv, roostikuga ja puha.
Siis proovisime looduskaitsealale läheneda teistkaudu, rannateelt. Ja muudkui sõitsime ja sõitsime, jõudsime jälle nende territooriumile sisse... aga tee muutus nii auklikuks ja P-l tuli meelde, et kui sellisel teel rendiauto esisild laiali lendab, siis seda kindlustus ilmselt ei kata. Nii et keerasime tagasi. Ühelt poolt nagu looduskaitsealal käidud, koguni kolmest kohast, aga teisalt ega midagi eriti ei näinud. Ja hommikupoolik kaotsis.
Läksime siis randa, kavatsesime minna OMi, aga seal olid kõik lamamistoolid täis. Asutasime end selle kõrvale Casa Violetasse, millest jäi mulje, et kas nad olid umbes nädal tagasi seda kohta pidama hakanud või siis olid kõik töötajad veel aastavahetuspeost pohmellis. Aga no saime lamada ja saime süüa, ja kokkuvõttes polnud viga, ehkki päris tuuline oli ja vees me ei käinudki ja nende ceviche oli häbematult väike ja kallis, teiste kohtadega võrreldes. :))
Õhtul jalutasime linnas ja tegime mõned sisseostud, P sai endale rahakoti, mille leidmine-ostmine on alati üks tüütus, ning Poiss sai t-särgi, millele ta juba varem pilgu peale oli pannud. Sõime peatänavast eemal La Siesta nimelises kohas, mis oli osaliselt pizzeria, aga pakkus ka muud. Turistikoht, aga selline meeldiv. Väga sümpaatne Mexico Cityst pärit omanik, me pidasime teda eurooplaseks, aga ma küsisin üle. :)) Nende koer Fiona tuli meie laua juurde ning sõbrustas P ja Tüdrukuga, kes seda täiega kaifisid.
Ma sõin mango- ja tequila-kastmega kala, mis ei olnud otseselt halb, aga ma peaksin pidama meeles, et mulle meeldivad lihtsad maitsed (nagu küüslaugu- või sidruni- või tomatikaste) kala puhul alati rohkem.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment