Eelviimane päev: Coba

Nii, nüüd on 84 pilti Facebookis üleval, kuues albumis, ning kaks lisapilti siin blogis, ja sellega ma loen oma kohustused piltide sektoris täidetuks.

Kahest viimasest päevast pole ma üldse kirjutanud, ega tagasisõidust. 2. jaanuar oli me eelviimane päev kohapeal ning minul oli plaan jääda randa ja lasta teistel ilma minuta Cobas käia (ehkki eelmisel õhtul otsustas ka Tüdruk, et tema eelistaks randa). Kuid 2.01 hommikul oli taevas pigem pilves, nii et sõitsime kõik koos Cobasse. Seega kahel päeval 12 hulgast rikkus ilm me plaane.

Coba oli lahe, ma mingil juhul ei kahetse sinnaminekut. Olnud kunagi palju suurem kui Chichen Itza, aga enamjaolt välja kaevamata. Siiski oli väga äge ronida nende kõige kõrgema püramiidi Nohoch Muli otsa ja sealt kaugele üle džungli vaadata.

Cobas renditakse soovijaile jalgrattaid, võimalik on ka palgata selline rikša moodi asi, istud kahekesi peale ja väike mehhiklane muudkui väntab. Meie võtsime jalgrattad ja see oli kindlasti hea mõte. Coba püramiidide jm ehitiste vahed on suht suured, ühe juurest teise juurde jalutamine võtab hullult aega, ja ega seal midagi vaadata ei ole, ainult mets ja teised turistid.

Pärast varemete ammendamist käisime vaatamas krokodilli, kes elas järves ja keda toideti kanalihaga, et ta jumala eest sealt silla alt minema ei läheks ning et saaks ikka küsida inimestelt 20 peesot per nägu krokodilli vaatamise eest. Ma ausalt öeldes kahtlustan, et nad on teda ka kuidagi uimastanud. Äge oli näha krokodilli vabas looduses, aga... üldiselt mulle need loomadega trikid ei meeldi.

Siis sõime ühes pisikeses lihtsas kõrtsis, ma võtsin teist korda sopa de limat, jumalik, jumalik. Hästi noor poiss teenindas meid, minu arust tõesti mu laste vanune...

Parklast välja sõites jõudsime just mõelda, et ei tea, kuspool need kolm cenotet siis on, aga muidugi oli olnud õigus Ronil, kes oli öelnud umbes nii, et "küll teile öeldakse, kus need on". "Noh, kas olete cenotede juurde minekuks valmis?" küsis parklavaht ja müüs meile otsekohe cenotede piletid, 40 dollarit neli inimest kõik kolm cenotet. Ähh, muidugi oleks need piletid peesode eest odavamalt saanud, aga olgu peale.

Coba-tagused cenoted olid väga, väga ägedad! Hoopis teistmoodi kui need, mida me enne näinud olime. Täitsa kinnised, nagu koopas oled! P ja Tüdruk käisid kahes ka ujumas, meie Poisiga mitte. Mina ei saa nii vahetult pärast sööki ujuda, pealegi oli Tüdruk oma ujumisriided maha unustanud ning emalikus lahkuses laenasin ma talle enda trikoo (mis ei olnud talle üldse üle mõistuse suur, nagu ta ise alguses arvas).

Õhtust sõime Tulumi peatänaval Diazi taquerias, jälle väga lihtsas kohas, aga seal olid suurepärased tacod. Ainult lihaga küll, aga supermaitsvad. Võtsime kõik eri täidistega tacod ning ma vahetasin Poisi ja P-ga neid nii, et sain kolm erinevat (mida täpselt, seda ma praegu enam ei mäleta). Mõlemad tolle päeva söögikorrad maksid napilt üle 300 peeso ehk siis mingi 17 eurot nelja peale kokku.