Viimane päev Saigonis algas nii, et hommikusöögilauas sai igaüks öelda, mida ta tingimata siin linnas veel teha tahaks. Mehed olid suht indiferentsed, Tüdruk teatas, et tema prioriteet "nomer odin" on süüa spetsiaalses taimetoidurestoranis, mina tahtsin tingimata ära käia Bitexco torni vaateplatvormil siinsamas hotelli kõrval (48. korrusel).
Tulime tuppa tagasi, guugeldasime Loti kirja pandud taimekaid ning tegime päevaks täitsa kena plaani. Kell 10.30 paiku läksime "kodust" välja ning kl kolme paiku jõudsime tagasi. Kõigepealt seesamunegi torn ja vaateplatvorm (piletid 4 x 200 000 dongi ehk kokku 29 eurot, aga ausalt, see oli seda väärt). Sealt Dan Sinhi turule, kus pidi olema kõikvõimalikku sõjateemalist kraami ja oli ka, aga Poiss, kelle pärast me sinna põhiliselt läksime, suhtus sellesse kuidagi leigelt ega soovinud midagi.
Siis linna backpackerite piirkonda (ettevalmistusi hilisemaks pikaks Aasia-reisiks), mida olime näinud bussi aknast eile hommikul, kui Mekongi tripi eest nende reisibüroo kontoris maksmas käisime. Tegime ühed külmad joogid, jalutasime, vaatasime natuke poode, kuid ei ostnud midagi.
Teel taimetoidurestorani sattusime kogemata ka Thai Bini turule, ilmselgelt päris turg, kus käivad kohalikud. Ja siis see taimekas, Phap Hoa, aadressil Nguyen Trai 200, uhhh! :)) Plekklauad ja miljon kohalikku, just selline koht, mis Tüdrukule muidu üldse ei meeldi, aga ta oli vapper! :)) Seal pidi minema ette leti äärde ja näitama, milliseid toite tahad oma riisile lisaks, ja Tüdruk hankis endale veel supi, ja see kõik-kõik oli täiesti vege. Jumala abiga oli seal üks eriti rõõmus ja sõbralik vanem tädi, kes rääkis üllatavalt hästi inglise keelt ja oli ilmselt ka veendunud taimetoitlane (vabandust, aga see on natuke nagu mingi usulahk...) ja kes meid aitas ja juhendas ja käis kontrollimas, kas kõik maitseb, ja küsis, kas me oleme esimest korda siin, ja ütles, et ta on nii rõõmus, et me tulime. Oh jah.
Ma pean paraku tunnistama, et kõik maitses väga hästi ja huvitavalt, ja kuigi ma olin arvanud, et mu kõht on tunni aja pärast uuesti tühi, ei olnud see seda üldse mitte. Ja lunch nelja peale kokku maksis ei rohkem ega vähem kui 121 000 dongi, mis võib kõlada suure summana, aga on tegelikult 4 eurot ja 38 senti. Umbes sama palju kui üks kokteil meie hotelli katusebaaris.
Lõõskava päikese käes vantsisime siis tagasi, kõigepealt linna kuulsaimale, Ben Thanhi turule, kus teised juba korra varem käinud olid. Ostsime natuke puuvilju, natuke teesid jms kraami koju viimiseks. Vähemalt minu jaoks oli see tagasitee ilge pingutus, jalad oli niiiiii väsinud... Loomulikult oleks olnud sada korda võimalik takso võtta, aga... ma olin tubli. :)) Hotellist helistasin peaaegu kohe My Spasse ja panin kella neljaks massaaži aja, ja no muidugi oli see super. Aru ma ei saa, kuidas ma alles viiendal päeval Vietnamis esimest korda massaažis käisin! :)) 320 000 dongi, 11.60 eurot, kusjuures see ei ole mingi odav koht siinses kontekstis.
Enne õhtusööki tegime P-ga ühed pre-dinner dringid hotelli katusebaaris, õhtust sõime eile õhtul kogemata leitud Quan Anis siinsamas lähedal - ka Tripadvisor andis väga head arvustused, ja oli ka super, tõeline pidusöök! Imeline valge kala jälle... Tellisime liiga palju, arve oli poolteist milli ehk 53 eurot ning tagasiteel tundsin ma esimest korda siin linnas vajadust kerjusele natuke raha anda.
Pärast veel kord katusebaaris, nüüd juba koos lastega. Jõulumuusika oli õnneks Madonna, Boney Mi ja Andy Williamsi vastu vahetatud.
Tulime tuppa tagasi, guugeldasime Loti kirja pandud taimekaid ning tegime päevaks täitsa kena plaani. Kell 10.30 paiku läksime "kodust" välja ning kl kolme paiku jõudsime tagasi. Kõigepealt seesamunegi torn ja vaateplatvorm (piletid 4 x 200 000 dongi ehk kokku 29 eurot, aga ausalt, see oli seda väärt). Sealt Dan Sinhi turule, kus pidi olema kõikvõimalikku sõjateemalist kraami ja oli ka, aga Poiss, kelle pärast me sinna põhiliselt läksime, suhtus sellesse kuidagi leigelt ega soovinud midagi.
Siis linna backpackerite piirkonda (ettevalmistusi hilisemaks pikaks Aasia-reisiks), mida olime näinud bussi aknast eile hommikul, kui Mekongi tripi eest nende reisibüroo kontoris maksmas käisime. Tegime ühed külmad joogid, jalutasime, vaatasime natuke poode, kuid ei ostnud midagi.
Teel taimetoidurestorani sattusime kogemata ka Thai Bini turule, ilmselgelt päris turg, kus käivad kohalikud. Ja siis see taimekas, Phap Hoa, aadressil Nguyen Trai 200, uhhh! :)) Plekklauad ja miljon kohalikku, just selline koht, mis Tüdrukule muidu üldse ei meeldi, aga ta oli vapper! :)) Seal pidi minema ette leti äärde ja näitama, milliseid toite tahad oma riisile lisaks, ja Tüdruk hankis endale veel supi, ja see kõik-kõik oli täiesti vege. Jumala abiga oli seal üks eriti rõõmus ja sõbralik vanem tädi, kes rääkis üllatavalt hästi inglise keelt ja oli ilmselt ka veendunud taimetoitlane (vabandust, aga see on natuke nagu mingi usulahk...) ja kes meid aitas ja juhendas ja käis kontrollimas, kas kõik maitseb, ja küsis, kas me oleme esimest korda siin, ja ütles, et ta on nii rõõmus, et me tulime. Oh jah.
Ma pean paraku tunnistama, et kõik maitses väga hästi ja huvitavalt, ja kuigi ma olin arvanud, et mu kõht on tunni aja pärast uuesti tühi, ei olnud see seda üldse mitte. Ja lunch nelja peale kokku maksis ei rohkem ega vähem kui 121 000 dongi, mis võib kõlada suure summana, aga on tegelikult 4 eurot ja 38 senti. Umbes sama palju kui üks kokteil meie hotelli katusebaaris.
Lõõskava päikese käes vantsisime siis tagasi, kõigepealt linna kuulsaimale, Ben Thanhi turule, kus teised juba korra varem käinud olid. Ostsime natuke puuvilju, natuke teesid jms kraami koju viimiseks. Vähemalt minu jaoks oli see tagasitee ilge pingutus, jalad oli niiiiii väsinud... Loomulikult oleks olnud sada korda võimalik takso võtta, aga... ma olin tubli. :)) Hotellist helistasin peaaegu kohe My Spasse ja panin kella neljaks massaaži aja, ja no muidugi oli see super. Aru ma ei saa, kuidas ma alles viiendal päeval Vietnamis esimest korda massaažis käisin! :)) 320 000 dongi, 11.60 eurot, kusjuures see ei ole mingi odav koht siinses kontekstis.
Enne õhtusööki tegime P-ga ühed pre-dinner dringid hotelli katusebaaris, õhtust sõime eile õhtul kogemata leitud Quan Anis siinsamas lähedal - ka Tripadvisor andis väga head arvustused, ja oli ka super, tõeline pidusöök! Imeline valge kala jälle... Tellisime liiga palju, arve oli poolteist milli ehk 53 eurot ning tagasiteel tundsin ma esimest korda siin linnas vajadust kerjusele natuke raha anda.
Pärast veel kord katusebaaris, nüüd juba koos lastega. Jõulumuusika oli õnneks Madonna, Boney Mi ja Andy Williamsi vastu vahetatud.
No comments:
Post a Comment