Bob Marley ja Christina Aguilera

Hüüetega "Heei! Bob Marley!" oleme mina ja mu poeg juba harjunud. Mitte et see Poisile nii väga meeldiks. "Aga mis sa siis arvasid, selle soenguga?" üritasin ma teda täna lohutada. Minu arust on need hüüded sõbralikud ja naerusuised.

Täna Playa del Carmenis lisandus uus ja üllatavam - Tüdrukule hüüti: "Heei! Christina Aguilera!" Mida, mida, mida? olin ma algul üsna pahv. Aga jah, muidugi, nende vaatevinklist võib mingi sarnasus täiesti olemas olla.

Üks asi, millega mul on üllatavalt lihtne harjuda: minu lapsed on (või vähemalt näevad paari meetri kauguselt välja) nii suured, et nendega flirditakse väga aktiivselt. See algas Houstoni lennuväljal, ma ei viitsi praegu detailidesse laskuda. Möödasõitvad veoautojuhid tuututavad ja lehvitavad ja P lehvitab vastu ning ma saan teda kiusata: "Miks sa arvad, et nad sulle lehvitavad, muidugi lehvitavad nad Tüdrukule!" (kes kõnnib 4-5 meetrit eespool, pikad blondid juuksed, valge pluus, lühikesed teksad, päevitunud sääred, halloo? kes üldse lehvitaks 4-5 m tagapool kõndivale keskealisele mehele??? Ainult pimedad, aga ma loodan, et neil ei ole siin pimedaid veoautojuhte! :)))

Täna, kui õhtusöögilt tagasi tulime, Tüdruk ostis jäätist, enne takso peale istumist oli tore hetk. Meist kõndis mööda noor naine, sellises imelühikeses kombinesoonis, põlvini saapad, täismeik, väga seksikas, ja tahtis torgata meie taga kõndivale Poisile pihku flaierit "please, come to a party, tomorrow", ja vaene kallis Poiss muidugi ei võtnud, ja muidugi sain ma teda siis tükk aega narrida: "Selline tšikk kutsub sind peole ja sina ei lähe?" :)))

ABBAl on see laul "Slipping through my fingers" ja eks nad varsti lähevadki, nii erilised, nii erinevad teineteisest. Ja ometi minu kehast tulnud mõlemad. Täiesti uskumatu.