Esimesed 24 tundi

Mehhiko võttis meid eile õhtul vastu paduvihma ja äikesega. Me kõik olime pööraselt väsinud, hommikul Frankfurdi lennujaama Park Innis kell 6.30 ärganud, ligi 11 tundi Frankfurdist Houstonisse lennanud, siis poolteist tundi USA piirivalveni pääsemiseks sabas seisnud (kusjuures, mind you, meil polnud mingit soovi Ühendriikidesse siseneda). Veel mitu totrat kontrolli ja järjekorda ning Houston-Cancuni lend hilines umbes tunni, mis ajas mind juba täiega marru. Jumal tänatud, et meil polnud hetkekski tulnud lolli mõtet ise rendiautoga Cancunist Tulumi sõita (nagu soovitas Ron, kellelt me maja üürime), nii et me saime kõik tukkuda minivanis, mis läbi öise paduvihma Tulumi poole keevitas.

Ron osutus peaaegu nii muhedaks, nagu ta meilide ja interneti järgi tundus. Me ei hakanud öösel midagi pikalt seletama, kell oli lõppude lõpuks peaaegu üks, kui me siia jõudsime. Ise istusime pärast veel rõdul (ja jõime ära Roni pooliku pudeli džinni, tuleb tunnistada, sest katse Cancuni lennujaamast endale mingi pudelike osta kukkus haledalt läbi).

Hommikul näitas ta meile siis pesumasinat, basseini, lukke, rattaid ja muid värke, sealhulgas ka omaenda kolmanda korruse korterit, kus nad naisega pesitsevad sel ajal, kui ülejäänud majas elavad üürilised, praegu siis meie. Maja on super, köök on lausa uskumatult vinge, ma pole nii suurt pliiti vist varem näinudki. Kena ja stiilne ka, mulle meeldib. Seni ainsad vead on viletsavõitu veesurve ning see, et rõdu lamamistoolid on kõike muud kui mugavad. Tõin praegu õuekapist rannatooli üles rõdule, see on natuke parem. (Aga siiski igatsen Baan Chaitalay lamamistoole ning seda, et akna all on hoolitsetud aed ja bassein, mitte tükike džunglit ja selle taga maantee.)

Hommikul käisime kõigepealt siin lähedal bensujaama poes hommikusöögi jaoks asju toomas, siis sõime ja sekeldasime (vahepeal jälle sadas päris hullult) ning siis läksime linna jalutama. Kõndisime pika peatänava teise otsa välja, vaatasime söögikohti ja poekesi teel. Keskosa on päris turistlik, aga meiepoolne ots... hästi lihtne. :)) Otsisime seda ühte ülihead taco-kohta, mis pidi asuma linna ainsa valgusfooriga ristmiku lähedal, kuid ei leidnudki... ma arvan, et me oleksime lihtsalt pidanud natuke edasi minema. Aga läksime siis linna suurimasse supermarketisse ning kuhjasime käru tõesti hullult täis... Sõitsime taksoga koju ning ma maksin takso eest sada peesot sel lihtsal põhjusel, et mul ei olnud väiksemat raha (muidu 40 peesot küsiti) ning mul ei tulnud meelde, et mul on viiedollarilisi (mis oleks võrdunud 50 peesoga).

Aga kodune lunch oli siis mõnus: meie sõime ceviche'i salatiga ning lapsed said tortillad kanatäidisega. Ceviche'i olime ostnud supermarketist umbes sellisest kulinaarialetist, nagu meilgi on, kus müüakse oliive jms. Ja mis seal salata, eks see ceviche võttis mu Tai-igatsust natuke vähemaks. :)) Pärast lunchi olime natuke basseinis ja selle ääres ning vedelesime, kes luges, kes kuulas muusikat, kes istus Facebookis ja võttis sünnipäevaõnnitlusi vastu. :))

Õhtust sõime täiesti jaburas ja lihtsas kohalike kohas El Tacoquieto, peatänaval Subway vastas. Seal polnud isegi õlut, nii et meie jõime vett, aga lapsed said värskelt pressitud mahlad. Menüüd seal ka ei olnud, tuli minna leti äärde ja vaadata seitse potti üle ning öelda, mida sa süüa tahad. 280 peesot maksis see kokku, 15 eurot. Kui muidu on enamasti see, et esimene õhtusöök maksab kõige rohkem, sest sa ei ole veel linnaga tuttav jne, siis siin läks ilmselt vastupidi.

Nüüd on hirmus raske ärkvel püsida, sest Eesti aja järgi on ju sügav öö, pool viis. Tegelikult mul hakkab vist kõige hullem uni juba üle minema. Suht raske on see ajavahe värk küll...