Pikka juttu tegemata: USA passikontroll oli jube kogemus ja ma sain sellest ilmselge psühhotrauma. Järjekord oli nii pikk ja liikus algul niivõrd aeglaselt, et ma hakkasin juba kartma, et me jääme Houston-Cancuni lennust maha (kuigi kahe lennu vahe oli algselt 4 tundi, aga Frankfurdist tulnud lend hilines ka mingi kolmveerand tundi). Õnneks taipasid need tobud lõpuks rohkem kontrollpunkte lahti teha, nii et saba hakkas kiiremini liikuma.
Kui meie kord kätte jõudis, siis lasti Poisil kõigepealt kõik sõrmejäljed anda ja üldse läks tema kontrollimisega kõige rohkem aega. Siis oli minu kord, ka mina pidin andma kõik sõrmejäljed. P pääses ainult nimetissõrmedega ja Tüdruk ei pidanud üldse sõrmejälgi andma! Arumaisaa!
Sellele järgnes eriti totter atraktsioon, nimelt pidime me oma kohvrid pagasilindilt ära võtma (kuigi need olid kuni Cancunini sisse tšekitud) ja ise teise kohta lindile viima. Jällegi, arumaisaa! Vahemärkusena kivike Tallinna lennujaama töötajate kapsaaeda, kellest üks ütles meile, et me peame oma kohvrid vahepeal välja võtma, et neid ei saa Houstonist edasi tšekkida, ja teine ütles, et saab küll otse Cancuni tšekkida, ei pea vahepeal välja võtma. Tegelikult vastas siis tõele mingi vahepealne variant.
Edasi tuli meie enda (transiit-)check-in ja turvakontroll (kuskohast ma oleksin vahepeal mingi pommi saanud?) ja siis väravas enne boardingut veel üks passikontroll, kus meie passid üsna kahtlustavat tähelepanu äratasid. Kui kuskil kõigi nende kontrollide ja sabade vahepeal ei oleks leidunud söögikoht nimega Ruby's Diner - ketikas, nagu internet mulle pärast ütles, levinud põhiliselt Californias -, kus sai ilmselt maailma parimat hamburgerit ja suure klaasi valget veini, siis ma oleksin täiesti pissed-off olnud.
Ah jaa, Continental Airlines. Noh, pärast Lufthansat oli see täielik odavlennufirma. Mul läheb meel üsna mõruks mõeldes, et me peame sellega üle ookeani tagasi tulema. Juba too kahetunnine Houston-Cancun oli täiega jube ning muidugi ei aidanud kaasa ka see, et lend hilines ligi tunni, ma olin üle igasuguse piiri väsinud ning pidin hispaaniakeelsetele blankettidele kõigi nelja pereliikme eest Mehhikosse sissesõidu dokumente täitma.
"It should better be worth it," oli üks mõte, mis mul seal Houston-Cancuni lennul peast läbi käis, ja teine oli: "Äkki peaks ikka käima Egiptuses, päike ja soe vesi, ilma selliste vintsutusteta?" Noh, oli väärt ikka, tundub mulle praegu, pärast järjekordset jumalikku rannapäeva Kariibi mere ääres. Aga päris kindlasti üritan ma edaspidi leida selliseid puhkusevõimalusi, mis ei eeldaks läbi USA sõitmist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment