Võrreldes meie kahe ja kolme aasta taguste Tai-reisidega oli Lufthansa oma toiduteeninduse taset selgelt allapoole lasknud. Tallinn-Frankfurdi lennul moodustas kogu "toitlustuse" kana-korma-pirukas, väga maitsev, aga siiski mitte võrreldav kunagiste karpidega. Ka Frankfurt-Houstoni lennu kaks söögikorda olid lahjemad, kui ma varasemast mäletasin, vahepeal läks mul ikka suisa kõht tühjaks.
Teenindus ise oli see-eest sama nunnu nagu ikka, meil oli teiste seas täiesti uskumatult vana, ca 60aastane mees-stjuuard, kes meenutas äravahetamiseni prints Philipit (kes päev või paar hiljem haiglasse sattus). Ja joogikärud liikusid endiselt uskumatu sagedusega, kui inimene tahaks ennast purju juua, siis paremat varianti kui Lufthansa lend selleks pole. Meie ei tahtnud.
Frankfurdis ööbisime lennujaama Park Innis, kus olime Estraveli kaudu bukkinud double'i ja twini. Kohapeal selgus rõõmsa üllatusena, et need olid vaheuksega ühendatud toad. Ja ilmselgelt olen ma pressireiside neljatärnidest ära hellitatud, aga Park Inni toad tundusid mulle... lahjad. :)) Hommikusöögilaud see-eest oli super, seisad ega oska valida, mida võtta, mida jätta. Seal oleks tahtnud vähemalt kolm päeva hommikust süüa, ausalt.
Aa, ja Lufthansast veel. Midagi oli ikka paremaks ka läinud. Nüüd oli igaühel oma ekraan, eesistuja seljatoes, ja sealt sai tasuta vaadata ca 20 filmi + muusikakanalid + igal hetkel käepärast info, kus me parasjagu lendame ja kui kaua me seda veel peame tegema. Minusugusele pimedale, kes neid overhead ekraane iial ei näe, oli see nagu taeva õnnistus! Ma vaatasin lennu jooksul kahte filmi: "Friends with Benefits" Justin Timberlake'iga ja "Crazy, Stupid, Love" vms Julianne Moore'iga ning see lend läks poole kiiremini ja valutumalt, kui ma olin eeldanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
väga hästi kirjutatud arvustus, kohe rõõm oli lugeda! :)
Post a Comment