Kolmas päev ehk esimene jõulupüha

Üks terve päev sai juba rannas veedetud, täna oli kindlasti vaja mingil retkel käia. Ma ei olnud tegelikult veel moraalselt valmis mingiteks retkedeks, aga ikka üritasin. Sõitsime siis taksoga Tulumi varemete juurde, umbes kell üheksa olime seal. Noh, äge muidugi, aga ma olin sellest enne nii palju ülivõrdeid kuulnud-lugenud, et see koht mind tegelikult ei üllatanud. Küll aga üllatasid iguaanid - üsna jäledad elukad, kes seal varemete peal peesitasid. Umbes miljon pilti tegin neist ja ma arvan, et mõned päris õnnestusid.

Varemetest läksime otse randa, siis teispoolsesse otsa eelmise päevaga võrreldes. Kõndisime päris tükk aega (sealpool oli rand laiem ja äkki isegi veel heledam liiv), kuni jäime peatuma La Vita e Bella nimelisse kohta (restoran-hotell-beach club), mida Ron ja Catherine oma kaustas olid soovitanud. Staffi särki kandev mees teatas meile külmalt, et üks lamamistool maksab 100 peesot, ja kui me olime juba jah öelnud, siis langes hind äkki poole võrra, neli tooli 200 peeso (10 euro) eest. Aru ma ei saa sellest äriloogikast.

Varemetes ja pärast neid ringikõmpimine oli minu kõhu igatahes tühjaks teinud, nii et varsti läksimegi sööma, aga algul P-ga kahekesi, lapsed veel ei tahtnud. Mina oleksin söönud jälle lamamistoolil nagu eelmisel päeval, aga P nõudis laua äärde, no okei (ma tunnen, et ma olen jube järeleandlik viimasel ajal). Muidugi jäid meile mõlemale silma krevetitacod ja jälle ma olin järeleandlik ning valisin endale uue toidu, kalafilee mingit moodi, mida ma praegu enam ei mäleta.

Toitu pidi päris tükk aega ootama, aga see oli täitsa kindlasti kõige parem asi, mida ma nende kolme päeva jooksul söönud olen!!! See oli täiesti imeliselt värske ja mahlane valge kala tomati, valge veini ja küüslaugu (ja vbl veel millegi) kastmes. Võimalik, et kaasa mängisid tühi kõht, Kariibi mere valge liiv ning türkiissinine meri ise, aga tol hetkel tundus mulle, et paremat valget kala ma üldse elus söönud ei ole (ja jumal teab, et ma olen söönud päris palju valget kala).

Selle aja peale olid laste kõhud ka tühjaks läinud, nii et nad sõid quesadillasid ja olid ka väga rahul, ning see maksis kokku jälle mingi 900 peesot ehk alla 50 euro, P kolm õlut ning meie ülejäänute kuus muud jooki seal hulgas (ma olin tubli ega hakanud poolest päevast jooma).

Õhtul jalutasime pikalt mööda peatänavat ning proovisime vähemalt viit sularahaautomaati, kuni lõpuks Scotiabanki juures õnnestus - mitte ilma Roni abita, kes ilmus oma Subaruga äkki nagu hea haldjas või nagu välk selgest taevast ja tutvustas P-le siinsete ATMide hingeelu, samal ajal kui mina lobisesin Catherine'iga, kes oli millegipärast arvanud, et me oleme prantslased (mmm, see kõlab nagu kompliment!), aga pidas Estoniat selgelt põnevamaks variandiks. :))

Õhtust sõime El Mariachi nimelises kohas pueblo peatänaval. no toit ei olnud midagi erilist (C oli öelnud ka, et see pole väga hea koht, aga võite proovida, samas Tripadvisoris sai häid hinnanguid). Aga minu krevetid küüslaugukastmes olid siiski... pehmelt öeldes täiesti söödavad. 600 millegagi peesot kokku, ca 35 eurot, sh 2 margariitat ja 3 õlut. :)) Ja ma olin jälle järeleandlik ning valisin endale needsamusedki krevetid pärast seda, kui P ja minupilgud olid loomulikult jälle kreveti-cevichele peatuma jäänud.

Homme hommikul peaksime siis auto kätte saama.