Viiendast päevast veidi rohkem

Kuigi panime endale äratuskellad ja puha, jõudsime Chichen Itzasse ikkagi alles veidi enne keskpäeva. Kodus oli vaja veel pesumasinaga võidelda ja kui me CI lähedale jõudsime, oli vaja natuke süüa. Ilma mingit gurmeed otsimata sattusime teeäärsesse söögikohta, kus pakuti käsitsi valmistatud tortillasid - me lausa nägime, kuidas tädi "köögi" (läbipaistvate roigasseintega onnikese) nurgas istus ja neid kätega plätserdas.

2 tundi ja 10-15 minutit tuli meie juurest puhast sõiduaega CIsse ühes suunas ning nagu me õhtul tagasi jõudes üksmeelselt leidsime, ega pikemat day-trippi ei viitsiks ette võtta kah.

Noh, seal oli muidugi miljon inimest. Pärast CI territooriumil sees hajusid need inimesed kuidagi ära, aga piletikassa ees looklev saba veidi enne keskpäeva oli tõeliselt ehmatav. Kuna me olime niikuinii mõelnud, et peaks võtma giidi (seda soovitas Ron ja eriti nõudis Poiss), siis läksin ma asja uurima ja muidugi tekkis võimalus, et giid ostab meile siis ka piletid väljaspool järjekorda ära. Tüdrukule see üldse ei meeldinud. "Sa oled nii isekas," kurjustas ta minuga. "Kõik need inimesed seisavad sabas, aga sina ei taha seista." No tõesti, me oleksime seal vähemalt tund aega seisnud ja pärast Houstoni lennujaama passikontrolli oli minu sabade limiit mõneks ajaks täis.

Piletid olid mingi 160 tugrikut tükk, parkimine 22 vms ning kuigi algul oli teise giidiga päris kindlasti juttu 600 peesost, selgus lõpuks maksmisel, et giid tahtis 60 dollarit, aga me olime temaga väga-väga rahul (ja üldse ma ei viitsi enam selliste asjade üle tüli kiskuda), nii et läks nõnda. Kokku siis ca 1500 peesot ehk umbes 83 eurot läks see lõbu maksma (pluss bensiin, mis etteruttavalt öeldes on siin hullult odav, 54 eurosenti liiter).

Meie giid oli väike punaste silmadega vanamees ja temast oli tõesti meeletult kasu, no okei, kõik see maiade matemaatika ja geomeetria ja mütoloogia ja jumalused, see selleks, üht-teist olime sellest juba niikuinii lugenud, aga ise ei oskaks elu sees vaadelda mingit ehitist ühe nurga alt ja siis teise nurga alt, nii et saaks täpselt aru, kui kavalalt maiad selle ikka planeerinud on. Ja siis viis ta meid mingi templi juurde ja näitas, kuidas selle ussikujulised trepikäsipuud on täpselt ühel joonel mitusada meetrit eemal asuva teise templi trepiga - ja kuidas üks kuju ei ole mingilt kauguselt üldse näha ja siis vahepeal on ja kui sa lähemale lähed, siis jälle ei ole... uhh! Väga äge oli ja me saime tema inglise keelest ka päris hästi aru, isegi lapsed. Ta seletas parajalt aeglaselt, vahepeal teiste sõnadega üle, tõi mõnusaid paralleele Kreeka, Rooma, Egiptuse jt ehitiste ja nähtustega, nagu ülihea ajalooõpetaja.

Umbes kaks tundi kestis see jalutuskäik giidiga või isegi natsa rohkem ning selle aja jooksul nägime ära kõik ehitised ja kohad, välja arvatud püha cenote'i (järve), mille ääres käisime siis pärast ise. Ja kus kohtasime jälle ühte iguaani, krt, minule ei meeldi need elukad üldse ja mu perekond narrib mind sellepärast. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik neid mitte karta, eriti kui sa istud parasjagu rahulikult umbes Kaali järve meenutava veekogu ääres ja siis selline elukas su selja tagant mööda jalutab.

Üks asi, mida ma varem iial kuskil näinud pole - suveniirimüüjad olid lastud otse sinna CI alale, nii et kõik ühe templi juurest teise juurde viivad teed olid nende lette täis ja mõned neist jalutasid veel ringi ka ja pakkusid oma kaupa, õnneks mitte liiga pealetükkivalt. Aga praegu on küll tunne, et ühtegi Mehhiko suveniiri ma enam elus näha ei taha.

Tagasiteel sattusime kogemata Valladolidi, sõitsime linnast läbi, sinna tahan kindlasti minna.

Ja õhtusöögiks valisime lähima võimaliku variandi, siinsamas mõnesaja meetri kaugusel on üks koht Los Aguadrilles või midagi sellist, lihtne, marisqueria cantina, plasttoolid, ainult hisp keelne menüü, ainult kala ja mereelukad jälle (lapsed on õppinud neid sööma, tänu jumalale). Ma võtsin jälle ceviche mixto, ma olen täiesti vabalt võimeline kord päevas seda sööma, iga päev. Aga nende margariita!!! Esimene klaasitäis oli nii kange, et ma ei olnud midagi sellist varem maitsnud! Ma ei tea, kas see üldse midagi peale tequila ja jää sisaldas, no ilmselt moe ja maitse pärast midagi natuke veel. See tegi mu nii kotkaks, et ma pidin teise klaasi ka võtma (absoluutselt ebavajaliku klaasi). :))) Siis tulime koju ja ma läksin peaaegu kohe magama, kell üheksa õhtul. Ütleme nii, et see Chichen Itzas käik väsitas mu ikka väga ära. :)))