Neljas päev, imelik vahepäev

Eile õhtul autorendi detaile üle vaadates tekkis mul kahtlane tunne, et midagi on metsas, aga ma lootsin, et sain valesti aru. Kuid siiski-siiski: Europcari Tulumi esindus, kuhu mina enda arust auto olin broneerinud, oli tegelikult aasta või poolteist tagasi kinni pandud. Auto ootas P-t küll, aga "Tulumi esinduses", mis asus poolel teel Tulumi ja Playa del Carmeni vahel, mingis lukshotellis. P sõitis sinna collectivoga, mis on umbes nagu meie marsa, aga mõistlikum.

Kuna me olime oletanud, et P on hiljemalt kl 11 autoga ukse ees, aga tegelikult jõudis ta kohale umbes poolteist tundi hiljem, siis muidugi muutusid kõik plaanid. Ootamatult tekkis hommikupoolik basseini ääres, mille vastu ei ole minul kunagi midagi. :)) Suutsin isegi raamatut lugema hakata, David Nichollsi "Üks päev", aluseks ka samanimelisele filmile, mille peaosas Anne Hathaway (ja mida ma pole näinud). Hästi armas raamat juba esimesest peatükist peale, sain naerda ja nutta mõlemat, enne 100. lk peale jõudmist.

Kui P autoga tagasi jõudis, käisime El Camellos lunchil (see oli üks mu must-visit kohtadest, siinsamas lähedal, esimesel õhtul tahtsime seal süüa, aga see oli mitte ainult täis, vaid seal oli ka saba). Täna saime lunchiks löögile, mina sõin ceviche mixtot, P sõi mingit muud mereeluka-kokteilsalatit, lapsed sõid kalafileesid erineval moel, kokku 425 peesot ehk 24 eurot, aga no meeletult hea, ja mina oleksin oma keskmise suurusega ceviche'i asemel võinud vabalt väikese võtta.

Siis käisime veel supermarketis ja varusime külmi jooke (San Francisco supermarket, linna teiseks suurim, mitte nii hea valikuga nagu Chedraui, või mis ta nüüd ongi, see suurim). Siis väike siesta kodus, sain lõpuks ometi kõik meilid jm vastatud, ja siis läksime linna peale kõndima, ka peatänavalt kõrvale, ja appi, küll see oli põnev! Inimesed elavad ikka täitsa kuurides! Seinad paistavad läbi! Ja seal vahel on väikesed naljakad ärid: juuksur, autopesula jne.

Ja võib-olla ma olen naiivne blond, aga ma tundsin ennast täiesti turvaliselt koos perega väikese tolmuse Mehhiko linna pimedatel kõrvaltänavatel! Kusjuures isegi Poiss ütles, et nüüd lõpuks leidis ta selle Mehhiko, mida kogu aeg oodanud-otsinud oli.

Uued ujumispüksid ostsime Poisile ikkagi peatänavalt ja need maksid rohkem kui meie nelja inimese lunch kokku. Aga sellel lapsel on nii harva üldse midagi vaja ning aeg maksab ka jne, jne. Ja õhtust sõime pärast ringitiirutamist ka peatänaval, Infynito või Infinyto nimelises kummalises restoranis, kus pakuti nii Tai toitu kui ka "vana Mehhiko kööki" ja kus ma lõpuks ometi nägin menüüs toite a la pibil ja relleno negro ja mis iganes, millest ma olin lugenud, aga mida tegelikult kuskil ei tehta.

Resto oli küll täiesti tühi, aga me olime valmis riskima, ja toidud olid väga huvitavad, Tüdruk sõi minu näägutamisest hoolimata Tai toitu, aga me ülejäänud jagasime need erikastmed omavahel ära, nii et kõik said kõiki asju maitsta, väga põnev, kõhud sai täis ning maksis see lõbu kokku 700 millegagi, 40 euro kandis, sh 2 klaasi veini ja 2 õlut. Aa, jah, olin ju lugenud, et vein on siin jube kallis, ja ega üldiselt kuskil menüüdes veini polegi, aga siin oli, klaas majaveini 50 peesot. Ilmselgelt ei ole need inimesed, kes seda kalliks nimetavad, kunagi Tallinna restoranides söömas käinud. 2.75 teeb see eurodes.