Täna oli siis esimene kord, kui ilm rikkus me plaanid ära. Plaanis oli muidugi rannapäev, aga hommikul sadas nagu oavarrest, nii et vedelesime natuke kodus ja vaatasime, mis saab. Kl 10.30 paiku enam eriti ei sadanud, aga rannailma kah polnud, täitsa selgelt. Kuna me järelejäänud must-do tripid eeldavad kah seda, et ootamatu vihmahoog pähe ei sajaks, otsustasime võtta käiku varuvariandi: Playa del Carmeni.
See on siis puhas kuurortlinn, siit ca 60 km Cancuni poole. Täpselt kolm tundi veetsime seal, parkimiskella järgi. Ja ohhissand, kuidas selline koht mind väsitab ja tüütab! Muidugi oli seal meeletult šopata ja me ostsime õige mitu hilbukest endale ja väikestele sõpradele (ma ei tea, miks mulle meeldib titeriideid osta...), ning muidugi oli seal soodne rannarestoranis süüa (suur konkurents surub ilmselt hinnad alla) ja muidugi oli seal tore Tjorveni stiilis hetk "kus on siin see koht, kus on mänguasjapood ja kommipood teineteise vastas?", kus mainitud poode esitasid Häagen-Dazs ja Starbucks, aga ikkagi, aga ikkagi, aga ikkagi. Üle 3 tunni ma sellises kohas tõesti veeta ei tahaks, kusjuures selle kolme tunni sisse mahtusid lunch Club Nautico Tarrayas (oi, kuidas mulle meeldib nagu muuseas öelda: "Ma tean siin nurga taga ühte mõnusat kohta") ning külaskäik Wal-Marti.
Kella viie ajal tulime koju ning koristaja oli käinud ja maja läikis. 250 peesot maksis see, 14 eurot. Vähem kui pool sellest, mis ma kodus maksan... Okei, maja on väiksem ka, muidugi.
Oleksime tahtnud minna rannatänavale õhtust sööma, aga ma ei julge sinna ilma reserveerimata sõita. Ühe variandi saime telefoni teel kätte ja see oli täna kinni, teist ei õnnestunud telefoniga tabada. Nii et kõndisime lihtsalt mööda oma linnakese peatänavat kuni kohani, mille nimi oli Balche, ja sõime seal ja oli täitsa okei. Inimene harjub heade asjadega liiga kiiresti, eks, Tallinnas ma kiunuksin vaimustusest, kui keegi mulle sellist kala pakuks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment