Seitsmes päev: Valladolid ja nohu

Me üritame reisidel alati käia ka mõnes sellises "päris" linnas, mille olemasolu peamine põhjus ei oleks turism, ja seekord oli selleks Valladolid, Yucatani poolsaare kolmandaks suurim linn, sisemaal, siit umbes 100 km. 46 000 elanikku, ütleb Lonely Planet, ehkki ausalt öeldes see tundus väiksem.

Parkisime auto turu lähedale ja turg oligi me esimene eesmärk - tõsi, natuke pettumus. Liiga palju häid turge oleme maailmas ilmselt näinud juba. :)) Ma küll üritasin seal mingeid lasteriideid vaadata, aga ülejäänud perekonna tülpinud näod ei andnud selleks palju võimalusi. Nii et me ei ostnud sealt muud kui ühe tamalese, banaanilehe sees küpsetatud piruka. Ah jaa, ning ma oleksin peaaegu kalkunile peale astunud.

Järgmine vaatamisväärsus oli Zaci cenote, mis asus pargis otse keset linna. Sissepääs maksis 15 peesot, päris hea vahe Tulumi-lähedase Grand Cenote'i 100 peesoga. Ujuma me seal ei läinud, aga inimesed ujusid küll, ehkki minu arust see ei olnud väga kutsuv, suht tolmune-prügine. Huvitav vaadata siiski, seni on kõik kolm külastatud cenote'i täiesti erinevad välja näinud.

Suveniirilette vaatasime seal ees ja suhtlesime lõbusate müüjatega. Põhja-Euroopa on ilmselt kõige mõistlikum vastus, mida siin anda ikka ja jälle korduvale küsimusele, kust me pärit oleme.

Teel peaväljakule vaatasime veel poekesi ning ostsime Tüdrukuga endale pluusid ühest sellisest vähe peenemast Mehhiko käsitöö butiigikesest. Meeste tülpinud nägude saatel jälle muidugi. :))

Peaväljakule jõudes viskusime esimesse söögikohta, kus oli maailma kõige naljakam tellimis- ja teenindussüsteem. Nimelt anti meile kätte menüüd ja tellimiskviitung, mis tuli ise ära täita. Kirjutasin siis hoolikalt pikki hispaaniakeelseid toidunimesid, a la "soe võileib kana, singi ja juustuga, pluss friikartulid", keel suust väljas. :)) Kviitungi äärele tuli kirjutada ka oma nimi (P esitab sellistel puhkudel ikka enda nime inglispärase variandi), siis paberike ühe (minu arust) umbes meie laste vanuse poisi kätte viia ning ootusärevalt istuma jääda.

Varsti hakkaski kostma: "Piitö! Piitö!", kui meie toidud ja joogid ükshaaval valmis said. Siis tuli neil ise leti ääres järel käia. Mina võtsin sopa de lima, Yucatani poolsaare kuulsaima supi, mida ma millegipärast veel kuskil menüüs näinud polnud. Nime poolest laimisupp, aga tegelikult kanasupp, jube hea! Veel saime ära proovida cochinita pibili ja poc chuciga võileiva, nii et kogemuse mõttes läks eriti asja ette see lõunasöök ning muidugi oli ka väga odav, 10-11 eurot nelja peale.

Peaväljaku teisel nurgal seisvasse San Gervasio katedraali sisse ei saanud, aga siis jalutasime umbes kilomeetri edasi, Sisali linnaossa, mis oli varem eraldi linn, kus elasid ainult indiaanlased. Tee peal sattusime suht ootamatult šokolaadimuuseumi/-poodi, kus ma andsin küsimusele "kas te hispaania keelest aru saate?" pahaaimamatult vastuse "natuke jah", mille tulemuseks oli hispaaniakeelne ekskursioon. Kõige kummalisem on see, et me saame sellest tõepoolest aru, no mitte kõigest muidugi, aga ikka väga paljust. Ma ei ole isegi kindel, kas me nende inglise keelest rohkem aru saaksime. Muidugi tuli siis ka natuke šokolaadi sealt osta. :))

Tripi viimane punkt oli Sisali klooster koos San Bernardino kirikuga, mõlemasse saime sisse. Kirik ei jätnud mulle suuremat muljet, aga järjekordse cenote'i peale ehitatud klooster ja selle aed olid tõesti väga armsad. Jalutuskäik läbi terve linna tagasi auto juurde oli suht väsitav, aga samuti huvitav, läbi "päris inimeste" igapäevaelu, meie ja pisikesed tumedad maiad. Ma olen siin Väga Pikk Valge Naine, täitsa ilmselgelt. :))

Kuidagi on mul õnnestunud endale nohu hankida, ilmselt kõigi nende konditsioneeride, ventilaatorite ja märja peaga välja minekute koosmõjul. Nii et eile õhtul me ei läinudki välja sööma, P ja Poiss käisid linnas ning tõid koju hunniku kana, riisi, salateid, krevette, kastmeid ja tortillasid ning me sõime õhtust all patiol, veranda ja sisehoovi vahepealsel asjal. :)) Ning pärast vaatasime kolmekesi "Quantum of Solace'it", viimast bondikat, mida meie Poisiga käisime kunagi kinos vaatamas, aga P ei olnudki näinud. Ronil on hästi suur telekas ja päris korralik filmikogu - kuna teadsime seda ette, siis oma filme seekord kaasa ei võtnudki, need kõik niikuinii vaadatud juba.