Kuna me oleme elanud peaaegu 15 aastat sõna otseses mõttes puu taga, siis meeldib meile puhata kohtades, kus saab õhtust sööma ja tagasi kas jalgsi või lühikese (odava) taksosõidu abil. Viimati suvel Sitsiilias panime sellega suht puusse (mis puu-teemalised kõnekäänud mul siia kogu aeg tükivad...?), nimelt polnud Castellamares mitte ühtegi taksot, null, kuigi tegu oli kena väikese kuurordiga. Ja meie majake asus täpselt sellises kohas, et väga hea tahtmise korral võis õhtusöögile jalutada, aga tagasi küll mitte mingil juhul (2,5 km kesklinna, valgustamata, ilma kõnniteedeta).
Tulumis on 400 taksot, nii meile öeldi. Kõnnid tänaval ja nad sõidavad mööda ja törtsutavad kogu aeg ja pakuvad oma teenust. Meie juurest kesklinna maksab 30-50 peesot (2 euro ümber), randa 70-120 peesot (4-6 e), sõltuvalt kaugusest ja kellaajast.
Praegu tulime õhtusöögilt 30-peesose taksoga koju, tegelikult nii lähedalt, et oleks võinud ka jala tulla, aga noh, oli täna juba kõnnitud ka ja nii. Meie ees keeras sissesõiduteele meie majaperemees Ron oma Subaruga. "Appi, mis asja te taksoga sõidate, endal on rendiauto olemas?" pahandas ta kerges joobes inimese bravuuriga. "Kas ma ei öelnud teile, et Mehhikos võib sõita ükskõik millise promilliga, maksad lihtsalt 500 peesot trahviks ja ongi kõik?"
Päris kindlasti oli autoga koju sõitnud Ron rohkem purjus kui kahe õlle peale ühe tequila-shoti võtnud ja taksoga koju sõitnud P, aga no mis seal ikka. :))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment