Kuues päev: Grand Cenote ja jälle rand

Eile hommikul otsustasime teha ühe pisikese tripi (nende jaoks, kelle meelest ei kõlba lihtsalt hommikul randa minna) ning hea valik oli siinsamas, ma ei tea, 3 või 5 km Tulumist asuv Grand Cenote - maa-alune järv, milletaoliste poolest Yucatani poolsaar on kuulus ja millest võib lugeda ka ajakirja Intelligent Life eestikeelse versiooni praegu müügil olevast, Tõnis Mägi kaanepildiga numbrist.

Käisime kõik seal ujumas, isegi Poiss, hämmastav. Ja Tüdruku jaoks rentisime sellesamusegi snorkeldamis(snorgeldamis-???)maski, ma proovisin seda ka korra, aga oleksin peaaegu ära uppunud, võeh, vastik. :)) Koht oli iseenesest väga ilus, 100 tugrikut inimese kohta maksis sissepääs, aga mis iganes, selle raha abil nad hoiavad neid järvi korras.

No ja sealt otse randa!!! :))) Seekord läksime rannaklubisse, mida peavad (loodetavasti) Ana ja Jose ning see oli selline koht, et kui ma kena valge nahkmadratsiga lamamistoolile pikali viskasin, ühel pool ikka sõna otseses mõttes türkiissinine meri ja lumivalge liiv ning teisel pool palmid, mitut sorti mõnusad pikutamiskohad ning värvilisi jooke laiali kandvad kelnerid, siis ausalt, ma mõtlesin küll, et selline koht ei saa lihtsalt olla võimalik ja veel vähem see, et mina siin praegu olen.

Hiljem läks seal muidugi pisut rahvarohkeks, nagu ikka juhtub imeilusates kohtades, ja kuna me jõudsime kohale vara ning saime lamamistoolid merepoolseimas reas, siis nüüd ma ilmselt figureerin paljude võõraste inimeste puhkusepiltidel (loodetavasti neid mitte täiesti ära rikkudes), aga tore oli ikka. Seal kehtis siis ka selline kord, et need imelised asemed ei maksnud midagi, aga oma sööki-jooki seal tarvitada ei tohtinud. Ja me sõime seal lõunat, mis mõnele meist meeldis rohkem kui mujal, aga minule vähem (mitte et ma söandaksin öelda mõnda paha sõna suurepäraselt värske valge kala kohta), ning ma jõin kõrgest pokaalist maasikajooki (ilma alkoholita) ainult selle pärast, et see nägi nii kuradima hea välja. :))

Õhtul kõndisime linnas teisel (lõuna ehk mere) pool peatänavat, vaatasime kohalike enda poekesi. Mingi teine elu paikneb täiesti eraldi, peatänava taga, "päris inimeste" elu, kui tsiteerida Tüdruku mõttekest aastatetaguselt Rhodose-reisilt.

Ja sõime õhtust Roni ja Catherine'i soovitatud restoranis Altamar ("just off the main street, behind Bronco Chicken"). See oli selline ülikorralik koht, kõik toimis hiilgavalt, uhke snäkivaagen maja poolt koos seletustega (muu hulgas maitsesin ühte väga huvitavat vilja, mille nime ma praegu ei mäleta...), meeldiv veinikaart, gurmeetasemele pretendeerivad toidud, tühja õllepudelit märgati ja küsiti, kas juurde vaja, isegi elav muusika oli seal... Never ever ei ole selline koht minu ega P ega Poisi toiduelamus number üks ühelgi reisil, aga Tüdruku tuju hoidmiseks on mõistlik vahel ka niisugustes süüa. :))

Mul õnnestus kuidagi tellida taignas küpsetatud kala, ja ausalt, kui ma seda krõbedat koorikut kala ümbert ära koukisin ja taldriku äärele kuhjasin, endal juba kõht nelja peale jagatud eelroast ja maja snäkivaagnast täiesti täis, siis mul tuli küll meelde, et Aafrikas lapsed nälgivad.

Kuna mõned mu lugejad tahavad selle ilusa elu maksumust teada, siis umbes 1000 peesot läks kummaski kohas, nii päevane lunch + hulk jooke Ana ja Jose juures kui ka Tulumi kohta üsna peen õhtusöök. 50-55 eurot nelja peale.