Mui Ne, 29. ja 30. detsember

Kolm esimest päeva Mui Nes olid omavahel üsna sarnased: vedelemine ja lugemine basseini ääres või sealt natuke eemale mere äärde asetatud rannatoolidel, või siis rõdul, või toas, lahtise rõduukse all, kolmekäigulised hommikusöögid katuseterrassil, mõnusad lõuna- ja veel mõnusamad õhtusöögid eri kohtades, vahepeal jalutuskäigud mererannas, ujumine basseinis ja enda merre kastmine, õhtusöögieelsed dringid hotelli baaris basseini nurga ääres, kus me peagi võtsime „enda kohaks“ puust diivani vaatega merele ja päikeseloojangule. Igas kohas on oma plussid ja miinused, ning sellist peaaegu-rannabaari ja päikeseloojangu-värki pole meil olnud ei Hua Hinis ega Tulumis, teistest kohtadest rääkimata.

Esimene päev oli üsna pilves, nii et siis päriselt päevitada ei saanudki. Ma käisin massaažis siin lähedal Hoang Spa's (tund aega 13 dollarit ehk 9.80 eurot) ja Tüdruk käis pediküüris (92 000 dongi ehk 3.34 e). Lantši sõime ühes hotelliomaniku soovitatud kohas – kas selle nimi oli Lap Thao? Mul ei ole hetkel jälle internetti... Igatahes läks seal hullult aega ja lõpuks olin ainult mina oma söögiga rahul. Pesu andsime pesta, kaks suurt kilekotti ehk 5,5 kg läks kokku maksma 165 000 dongi, 6 eurot. Õhtusöök restoranis Vietnam Home, kuhu me läksime seetõttu, et ei suutnud leida teist kohta, mida Van Allen soovitas. Turistikas, aga töötas jumala hästi, olime rahul. P võttis kaaluga... mis need eesti keeles ongi? Itaalia keeles on vongole'd. :))

Teisel päeval mõnus päike... käisin jälle massaažis, samas kohas, aga teine tüdruk, ja esimese päeva „lõõgastava Vietnami massaaži“ asemel (mis sisaldas muu hulgas seda, et tütarlaps mul sõna otseses mõttes jalgadega seljas tallus) võtsin ma nüüd „tavalise“, Rootsi massaaži. Meeldis märksa rohkem! Lõunat kavatsesime süüa kalurikülas, kuhu sõitsime taksoga (8 km), aga no ei leidnud sealt ühtegi kohta, kus oleks süüa saanud! Ainult pisikesed ja mõnusalt vürtsikad kevadrullid tänavakaubitsejalt, 5000 dongi (18 senti) tükk. Tulime tagasi ja sõime hotelli vastas ühes kohas, kus on väikesed naljakad koerad (niisama vaatamiseks, mitte söögiks). Väga head mereannisalatid olid seal ka!

Õhtusöök ühes hästi-hästi kohalike kohas, kus ei mõistetud inglise keelt üldse, aga krabid ja muud elukad sulistasid neil vannides ning maksid märksa vähem kui „kenamates“ restoranides. Nt krabid 300 000 dongi kilo, mujal on 450 000 ja nii. Võtsime kaks krabi (kokku 700 g) ja vist pool kilo kammkarpe, no super! Mulle tuli muidugi jälle meelde, et mulle üldse ei meeldi krabisid süüa, see urgitsemine on nii tüütu. Aga maitsev oli ja väga lõbus! Ühe krabi hind tuli 3.80 seal eurodes seal siis.