Aasiasse sõiduga on see nali, et minnes kaob üks päev nagu vahelt ära, tagasi tulles tekib aga kaks ülipikka päeva järjest. Kui sellega ilusasti teadlikult tegeleda (ning võtta kasutusele alkoholi ja muid abinõusid), õnnestub ajavööndite vaheline liikumine päris kergesti - igal juhul lihtsamini kui Ameerika poole sõites.
Praegu istun Helsingi-Vantaa lennujaamas, kell on 10 hommikul ja teine ülipikk päev on juba mõnda aega kestnud. Nüüd tuleb lihtsalt õhtuni vastu pidada.
Eile hommikul ootasid mind Mui Nes kaks uudist. Esimene ja hea uudis oli see, et teksad läksid endiselt jalga. Teine ja halb aga oli see, et lubatud mikrobussi asemel ootas meid džiip, mis tähendas, et P pidi istuma juhi kõrval eesistmel, meie ülejäänud aga kolmekesi tahaistmele pressitult. Püüdsin natuke õiendada, aga ei midagi. High season jne. Ilmselt oleksime pidanud ka tagasisõidu varem broneerima, kas või sealtsamast firmast, mis meid Saigonist Mui Nesse viis. Aga mul ei jätkunud Mui Nes selliste praktiliste asjade jaoks üldse mõttejõudu.
Kokkuvõttes ei olnudki see sõit nii õudne, nagu alguses tundus. Sööma viidi meid jälle sellisse spetsiaalsesse teeäärsesse "valgete inimeste kohta", mis oli aga palju meeldivam kui samasugune asutus sinnasõidul. Naljaka vahejuhtumina õnnestus meil tolleks viimaseks lunchiks ära kulutada täpselt see dongi-cash, mis meil veel alles oli, nii et sealt jäi omakorda järele ainult 1500 dongi ehk 6 eurosenti.
Sõit kestis seekord 5 1/4 tundi - meie jaoks oli see väga hea tulemus, kui arvestada, et vastupidine sõit oli 6 tundi. Juht aga oli üsna närvis, sest ta oli lubanud 4 1/2 tunniga sõita ning vist arvas, et me jääme lennukile hiljaks. Which was not the case, me olime endale paraja ajavaru jätnud.
Jõudsime veel Saigoni pisikeses lennujaamas ringi vaadata, süüa ja veinitada, enne kui läksime Cathay Pacificu lennukile, mis viis meid Hongkongi. Oh jah. Toit oli neil üllatavalt vilets, aga eesistme seljas paiknenud meelelahutuskeskus täiesti võrratu. Ma jõudsin läbi kuulata Lana del Rey plaadi ning osa Emeli Sande plaadist, Tüdruk vaatas mingit Chelsea vana mängu ja küsis, kas ta võiks sellesse lennukisse elama jääda. :))
Praegu istun Helsingi-Vantaa lennujaamas, kell on 10 hommikul ja teine ülipikk päev on juba mõnda aega kestnud. Nüüd tuleb lihtsalt õhtuni vastu pidada.
Eile hommikul ootasid mind Mui Nes kaks uudist. Esimene ja hea uudis oli see, et teksad läksid endiselt jalga. Teine ja halb aga oli see, et lubatud mikrobussi asemel ootas meid džiip, mis tähendas, et P pidi istuma juhi kõrval eesistmel, meie ülejäänud aga kolmekesi tahaistmele pressitult. Püüdsin natuke õiendada, aga ei midagi. High season jne. Ilmselt oleksime pidanud ka tagasisõidu varem broneerima, kas või sealtsamast firmast, mis meid Saigonist Mui Nesse viis. Aga mul ei jätkunud Mui Nes selliste praktiliste asjade jaoks üldse mõttejõudu.
Kokkuvõttes ei olnudki see sõit nii õudne, nagu alguses tundus. Sööma viidi meid jälle sellisse spetsiaalsesse teeäärsesse "valgete inimeste kohta", mis oli aga palju meeldivam kui samasugune asutus sinnasõidul. Naljaka vahejuhtumina õnnestus meil tolleks viimaseks lunchiks ära kulutada täpselt see dongi-cash, mis meil veel alles oli, nii et sealt jäi omakorda järele ainult 1500 dongi ehk 6 eurosenti.
Sõit kestis seekord 5 1/4 tundi - meie jaoks oli see väga hea tulemus, kui arvestada, et vastupidine sõit oli 6 tundi. Juht aga oli üsna närvis, sest ta oli lubanud 4 1/2 tunniga sõita ning vist arvas, et me jääme lennukile hiljaks. Which was not the case, me olime endale paraja ajavaru jätnud.
Jõudsime veel Saigoni pisikeses lennujaamas ringi vaadata, süüa ja veinitada, enne kui läksime Cathay Pacificu lennukile, mis viis meid Hongkongi. Oh jah. Toit oli neil üllatavalt vilets, aga eesistme seljas paiknenud meelelahutuskeskus täiesti võrratu. Ma jõudsin läbi kuulata Lana del Rey plaadi ning osa Emeli Sande plaadist, Tüdruk vaatas mingit Chelsea vana mängu ja küsis, kas ta võiks sellesse lennukisse elama jääda. :))
No comments:
Post a Comment