Lõuna-Vietnami liiklusest

P ütles eile - pärast ühte jalgrattal ja ühte rolleril veedetud päeva -, et nii hullumeelse liiklusega maad pole tema veel näinud. Ma olin natuke üllatunud, aga jah, eriti Saigonis liiklemine oli ikka täitsa kummaline kogemus. Olime lugenud umbes seda, et ole õnnelik, kui sul õnnestub Saigonis mõni suur tänav ületada ja sealjuures ellu jääda, aga tegelikult oli see päris lõbus ja ühtegi reaalset ohuolukorda minu arust ei tekkinud.

Ühesõnaga, selleks, et üle tänava minna, tuleb lihtsalt tasakesi minema hakata. Ühemõttelisi jalakäijafoore on väga vähe ja ega need foorituled kedagi väga ei takista ka. Lihtsalt lähed ja rollerid sõidavad su eest ja ümber läbi. Äkilisi liigutusi ei tohi teha, samas tempos lähed. Kaks korda juhtus seda, et mingis mundris või vormis tegelane teatas meile: "Follow me!" ja tegi meile vile abil üle tänava teed. Korra aitas meid üks mundrikandja rolleri seljas, aga see oli juba meie viies päev Saigonis ning mu perekonnaliikmed ei saanud arugi, et meil vahepeal mingi abiline oli.

Taksos istudes on ausalt öeldes isegi hullem vaadata, kuidas kõik need miljonid rollerid auto ümber parvlevad, kogu aeg on tunne, et mõni neist saab otsekohe viga. Eriti too kord, kui me tulime Cu Chi tunnelite ja Cao Dai templi tripilt, siis sattusime keset Saigoni tipptundi ja see oli päris õudne.

Giid Lot rääkis meile, et kuigi ametlikult on Saigonis 8-9 miljonit elanikku, elab seal tegelikult ca 11 miljonit inimest ning rollereid on linnas umbes poole vähem, ehk siis 5,5 miljonit.