Tuleb vist kinni panna see blogi. Elu läheb edasi ning toob loodetavasti veel selliseid mõnusaid seiklusi ja puhkusi.
Kuna tagasitulekule järgnes minu puhul Londoni reisijuhi toimetamine, siis tekkis mul vastupandamatu soov korrata samalaadset relocationit ehk ümberpaiknemist ka seal, ning miks mitte ka Pariisis või kus iganes.
„Tead, miks ma tahan suureks saada,“ küsis Poiss minult täna, kui me soojas vihmas läbi mõisapargi kodu poole jalutasime. „Mitte ainult sellepärast, et siis saan ma teha, mis ma tahan. Või noh … see ongi umbes see. Et siis saan ma minna Prantsusmaale ja seal on palju parem ilm.“
Jah, Eesti viimase aja kliima viskab üle isegi lapsel, kelle tujus mängivad palju suuremat rolli hoopis teised tegurid. Aga ma ise olen ju ammune depressioonik-melanhoolik, kelle meeleolu ilm uskumatult palju mõjutab.
Üks mu sõpru tahab sügisel-talvel alati Eestist ära, sest ta vihkab külma. Tal hakkab külm juba septembris, kui teistel pole veel midagi viga. Ma olen nüüd aru saanud, et minu puhul on kõige olulisem päike. Ma läksin Barcelonas ka tujust ära, kui ilm oli pilves – ehkki soe (no paar korda tuli ette selle kuu aja jooksul). Samas külm ja päikeseline talvepäev meeldib mulle väga – eelkõige muidugi siis, kui on lund, mida ka viimasel ajal väga tihti ei juhtu.
Ma peaksin elama kuskil, kus on palju rohkem päikest.
Oodates päeva, mil dr R ja mina oleme vabad otsustama, kus see koht võiks olla, ravin ma oma tuju õhuvahetusega – iga paari-kolme kuu tagant. Meil olid juba veebruarist saadik detsembri Tai-piletid olemas, aga juuni lõpu Barcelonast juuli alguse Eestisse jõudes tundus detsembri keskpaik väljakannatamatult kaugel. Nii et ma pidin ostma veel ühed piletid, septembri lõpuks Triestesse. :))
Viimane sissekanne on rohkem minust, ja üldse mitte Barcelonast. Aga nagu juba klassikud on öelnud, ikka iseennast otsitakse (ja parimal juhul leitakse) igal pool. Barcelonast on mul plaan kirjutada lähiajal mõned artiklid, nii et … Ning võib-olla ei olnudki küsimus nii palju Barcelonas, kui just päikeses. Ja minus endas.
Ma ei ole muidu see inimene, kes iga kirja lõpus päikest soovib, aga siinkohal – ligi kolme kuu jooksul kirjutatud kirja lõpetades – soovin seda küll kõigile. Päikest, eks ju!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Üks kaaspäikesekummardaja tahass öelda seda, et võid teda ka oma külma vihkava sõbraga ühte sahtlisse lahterdada. Minulgi hakkab juba septembris külm ja hammaste plagisemisest järeldatuna ei usu ma, et tegu on pelgalt psühholoogilise efektiga.
Kiu-kiu-kiu, eksole ... =)
Aga põnev ja tujutõstev lugemine oli see sinu blogi, ootan rõõmuga samasugust materjali järgmiste linnade kohta.
Päikest! =)
minu meelest võiks Sinul olla reisiblogi, kuhu Sa kirjutadki oma reisidest (kui Sa vahepeal muust ei viitsi). ja külje peal võiks olla menüüriba, kus saaks klikkida sihtkoha nimele ja siis avaneksid kõik selle kohaga seotud postitused. väga lahe ja kasulik oleks kindlasti! ja Sul endal oleks ka hea ülevaade (ehkki ma ei kahtle, et Sul on niigi). :)
Mul on endal ka selline mõte peast läbi käinud, aga ma kardan, et ma lühikestel reisidel ei viitsi (seda enam, et ma ei võta ju arvutit kaasa, kui 4-5 päevaks kuhugi sõidan ...)
Post a Comment