Kodus!

Aga blogi ei lähe veel kinni, sest mul on veel mõnest asjast täitsa rääkimata ja pilte ka veel üles panna viimastest päevadest - väljasõitudest ja muust.

Nagu alati välismaalt tagasi tulles, üllatasid ka täna samad asjad. Esiteks, kui halb võib ilm olla?!? Ja teiseks: kus on kõik autod ja inimesed? Tänavad on ju täiesti tühjad, liiklust polegi, vähemalt niimoodi õhtul.

Seekord olid kohvrid kõik olemas, aga laste lainelauad (kokku kiletatud kui erikujuline pagas) jäid ilmselt Barcelonasse. Aga no ehk saab kätte millalgi.

Ajalooline õhtu

Eelkõige Hispaania jaoks, ja täna õhtul on vist ka kõik katalaanid hispaanlased – vähemalt nii nad laulsid selles kõrtsis, Sardenya tänava Chaticos, kus me käisime nädal tagasi „tšikkidega“, ja neljapäeval poolfinaali ajal uuesti, ja täna muidugi ka.

Nii et me olime kohal, pesuehtsas kohalike jalkafännide kõrtsis enda korterist kahe nurga taga, juba natuke tuttavad nii kõrtsmike kui ka teiste kundedega, ja vaatasime eurojalgpalli finaali, ja mul oli nutt kurgus pea terve mängu, et kas me tõesti näeme ka nüüd võitu, nagu olime näinud mitu korda varem.

Ja natuke ka sellepärast, et see oli – vähemalt selleks korraks – meie viimane õhtu Barcelonas, viimane õhtu tapade ja seepiaga, ehkki neli eurot pudel maksvat roosat majaveini me seekord ei võtnud, jõime õlut ja clarat.

Ja me nägimegi seda, olime selle melu sees, ja Tüdruk lubas sellest kunagi oma lastele jutustada, aga Poiss oli praktilisem ja leidis, et sellest õhtust kõlbab juba sügisel klassivendadelegi rääkida. :))

Sest ausalt, mul oli tegelikult see tunne, et kui juba on sattunud nii, et meie viimasel Barca-õhtul on see jalkafinaal, siis … et siis peab ka nii minema, nagu see läks. Praegu autod tuututavad meie akna taga tänaval ja need pagana paugutajad kärtsutavad jälle nagu jaanilaupäeva õhtul. Et millal siin magama saab, see on ise küsimus. :))

Uskumatult palju lõbu ...

... võib saavutada kahe 10-eurose lainelaua abil. :)) Pildid on eri päevadest sel nädalal, teisipäev oli pilves ja meeletult suure lainega, edasi on ikka päikeseline olnud ja lained järk-järgult vähenenud. Eks ma otsisin sellised vahusemad kaadrid. :))

Üldiselt on väga vähe häid pilte, pean ma kahjutundega nentima. Rohkem sellised suvalised lainepildid, sest peanupp on parasjagu laine sisse jäänud, vms.

Rannakõrts ja kalmaarijalad

Üks meie lemmik-söögikohti siin linnas on olnud El Chiringuito de Moncho's, mis asub Nova Icaria rannal. Hästi lihtne koht, aga super teenindus ja head söögid, asukohta silmas pidades ka üsna odav. Dr R sõi seal viimati kalmaarijalgu või midagi säärast, mida ainult tema tellida suudab. :))

Vaated dr R kontorist

... või noh, sellest kontorist, kus ta nüüd 4 nädalat õppinud-töötanud on. Esimesel pildil teine rand (pärast esimest nähaolevat muuli) on "meie" rand Bogatell. Ja selle valge ümmarguse hoone juures otse sisemaa suunas on "meie" mänguväljak, mille avastasime kohe esimesel päeval ja kus tänagi käisime.

Mõned pildid nädala algusest

Jaanilaupäeva õhtu tuhandete inimeste seas Nova Icaria rannas.

Haned katedraali ristikäigus - seal elab alati 13 hane, kes sümboliseerivad linna kaitsepühaku vanust tema surma ajal ...

Viimane rannapäev

Viimane rannapäev, viimane lõunasöök rannarestoranis – laste soovil Mangos, mis mulle endale väga ei meeldi, aga mu tänane sidruni- ja tüümianimaitseline heik oli absoluutselt võrratu. Olen söönud kuu aega pea iga päev valget kala, või sardiine, või seepiat. Paar korda on vahele tulnud kana, paar korda Kataloonia vorst botifarra. Liha pole tõepoolest õieti söönudki.

Lapsed pole enam tahtnud mujale kui randa – ei mingit laevasõitu, mitte midagi. Iga päev uued mängud, aga sama mõnus päike ja soe vesi. Eile ja täna olid lained väiksemad, käisin ka ise mitu korda ujumas.

Eile õhtul käisime ära ka La Pedreras, ja tõesti, see meeldis mulle vist isegi rohkem kui Casa Battlo. Just see sisustatud korter, kus oli nii lahedalt näha, kuidas sellistes majades tegelikult elati.

Üritan varsti ka natuke pilte jälle üles panna.

Arbuusi või sangriat?

Kui ma tagantjärele tarkuse paistel midagi teisiti teeksin, siis seda: õpiksin katalaani keeles selgeks ainult sõnad tere, head aega, aitäh, palun. Ega kuulaks üldse dr R seletusi, mismoodi mingi asi katalaani keeles on. Sest kahe keele korraga õppida üritamine on mul juhtme kohati täitsa kokku jooksutanud.

Näide, tänasest lõunasöögist. Arbuus on hisp keeles sandía, katalaani keeles sindria. Ma panen need kaks kokku ja ütlen sandría. :)) Isegi vedas, et mulle ei toodud seepeale sangríat, mis on teadagi hoopis üks jook! :))))

Ehk siis: ei oska öelda, kuidas Kataloonia maapiirkondades, aga Barcelonas saab hispaania keelega igati hakkama. Kui sa näed põhjamaa inimese ehk ilmselge võõra moodi välja, siis ütlevad kassapidajad, kelnerid ja kõik teised sulle hindu ja muud hispaania keeles. Ka siis, kui nende nimesildil seisab Montserrat, Eduard või mõni teine ühemõtteliselt katalaani nimi. Nad lihtsalt ei eelda, et sa midagigi katalaani keelest teaksid või aru saaksid!

Ometi on nad rõõmsad, kui sa neid siis üllatad väljendiga moltes gracies või adeu (katalaani keeles vastavalt palju tänu ja head aega). Nende silmis oled sa tubli juba seepärast, et sa oled teadlik katalaani keele olemasolust ja võtnud vaevaks paar sõna selgeks õppida. Üks vaene, mahatambitud rahvas, mul on neist loomulikult väga kahju. Aga nende keele õppimine (ise sellises kõrges vanuses olles) jäägu tõeliste ekstsentrikute pärusmaaks. :))

Kuu on väga lühike aeg

Piia soovitas kindlasti ära käia ka La Pedreras, mis on samuti Gaudi loodud maja nagu Casa Battlo, mis mulle vägeva mulje jättis. Ja muidugi olen ma La Pedrerast teadlik, väljast oleme seda maja ka vaadanud ja juba kaks korda on olnud plaan sisse minna, aga mõlemal korral on midagi vahele tulnud …

Eile õhtupoolikul tabas mind esimest korda tõeline väsimus, ei viitsinud õhtul enam üldse välja minna, vedelesime niisama, sõime kodus, lugesime jne. Kolm ja pool nädalat vaatamisväärsusi, laste lõbustamist ja rannapäevi, pluss viimatised pühapäeva- ja esmaspäevaõhtused peod olid mu ausalt öeldes päris tümaks teinud. :))

Esialgse põhinimekirjaga oleme suuremalt jaolt ühele poole saanud, oleme käinud meremuuseumis, linna ajaloo muuseumis, Picasso ja Miro muuseumides, šokolaadimuuseumis, sõjamuuseumis, teadusmuuseumis (CosmoCaixa), loomaaias, Güelli pargis, Ciutadella pargis, akvaariumis, IMAX-kinos, Font Magicat, kirikuid ja sadamaid vaatamas, niisama jalutamas vanalinnas, Ramblal, Barcelonetas, l’Eixamples, Gracias ja mujal. Pluss üks nädalavahetus Valencias.

Nüüd, kui meil on jäänud siin veel neli täispäeva pluss tänane õhtu (ja põhiliselt pakkimiseks-koristamiseks kuluv poolik esmaspäev), on juba enam-vähem selge, et Tibidabo lõbustuspark jääb meil seekord käimata (inimene on kuu aega lastega Barcelonas, aga linna lõbustusparki ei jõua!). Aga noh, Poiss ei ole kunagi eriline lõbustusparkide fänn olnud ja Tüdrukul ka see huvi aina väheneb. Hoopis rohkem huvitavad neid kõikvõimalikud veepargid ja selles vallas meil teatud lootused veel on! :))

Täitsa selge on ka see, et Barcelonas võiks samamoodi elada kolm kuud, mitte ühe. Ja muuseume ning muud huvitavat tegevust rannapäevade vahelduseks jätkuks kõigiks nendeks kolmeks kuuks. Paljud kindlasti imestavad, et me oleme teinud nii vähe väljasõite, seni ainult Valencia (plaanis on viimane näd-vah ka välja sõita), aga tõepoolest, Barcelonas endas on nii palju teha ja vaadata!

Ja kui oled kohapeal kuu aega, siis elad natuke teises rütmis kui 4- või 5-päevasel linnapuhkusel. Ei jaksa iga päev hommikust õhtuni ringi tormata, eriti veel lastega. Meie päevad on üldiselt näinud välja sellised, et hommikul kl 10-11 paiku läheme välja ja pärastlõunal kl 15-16 paiku tuleme tagasi, peame siin väikese siesta, mis lastele tähendab filmivaatamist või arvutimänge, minule aega meilide jms-ga. Dr R tuleb töölt kl 17-18 ajal ning siis õhtul läheme uuesti välja – kui ka jalutama, siis juba kl 19 paiku, kui ainult sööma, siis kl 20-21 ajal.

Oleme üritanud lapsed kl 23 magama saada ja ise kesköö paiku, aga viimasel ajal on see harva õnnestunud. :)) Lisagem fakt, et siinne kl 23 on Eestis kesköö, ja ongi selge, et laste režiim on selleks suveks väga edukalt tuksi keeratud. :))

Jaanipäev

Jaanilaupäeva õhtu Nova Icaria rannas oli ka täiesti uskumatu elamus. Tuhanded inimesed, kõigil oma joogid kaasas, väikeste ja suuremate seltskondadena pimedal rannal. Noh, pimedal, välja arvatud tuhanded küünlad topside sees ning kõikvõimalike paugutajate, ilutulestiku rakettide jms lakkamatud sähvatused.

Lootsime, et pidu piirdub rannaga, aga tegelikult käis pidev paugutamine ka siin meie kandis. Lapsed läksid keskööst magama, ise oleksime tahtnud umbes kella ühest minna, aga leidsime, et ei ole mõtet, magama ei oleks niikuinii jäänud. Istusime edasi, ajasime juttu, jõime veel ühe pudeli veini. :))

Täna on riigipüha, dr R ei pidanud rohkem tööl käima kui ainult mingeid asju lõpetamas, mida ta eile ühe tuntud Hollandi suurfirma tehniliste probleemide tõttu teha ei saanud. Kasutasime ära, et maja oli pooltühi, külastasime selle firma kontorit, kus dr R siin õpib ja töötab – Torre Mapfre 21. korrusel! Vinged vaated muidugi!

Täna hommikul käisime vanalinnas kirikutes – katedraalis ja Santa Maria del Maris. Nii erinevad on need kaks kirikut, mulle meeldib eriti viimane oma tühjuses ja lakoonilisuses.

Täna on peaaegu pilves, aga endiselt väga soe. Lapsed said rannapoest endale lainelauad ja tegid esimese harjutustunni täiesti pööraste lainetega. Ma olin ikka täiega hirmul seal ranna peal, kollane lipp oli ka püsti, aga lastel oli väga lõbus.