Maiustavaid Lõvi-tüdrukuid

Tüdruk ja A-M ei jaga mitte ainult sünnipäeva, vaid ka magustoitu trendikas tapa-baaris Valencia vanalinnas. :))

Paella ajab naerma

Ühes anumas on Valencia paella kolmele, teises marisco- ehk mereanni-paella kolmele. Mõlemad ajavad millegipärast naerma. :))

Valencia ufokvartal

... ehk teaduste ja kunstide linnaosa, vms, A-M palun parandab mind, kui on vaja

Eelmine neljapäev Bogatelli rannas Barcelonas

VIP-weekend Valencia lähistel

Mõned kommentaarid lõppenud nädalavahetuse kohta – reedel kella kolmest saime auto kätte ja kohe-varsti asusimegi Valencia suunas teele. Kolmeteistkümnes ja reede, ning kui autorendi poole läksime, siis jooksis meil must kass üle tee (koguni vasakult paremale) ning auto ise oli ka musta värvi … aga kohale jõudsime kenasti ja kogu reis oli super, isegi lapsed olid rahul. :))

Mina olin arvanud, et tšillime niisama, ajame juttu ja joome veini, ning seda kõike ka tegime, aga lisaks sellele oli A-M korraldanud meile täieliku VIP-programmi, milles sisaldus:
* õhtusöök suurepärases Itaalia restoranis
* hommikusöök päikeselises tänavakohvikus
* jalutuskäik kohalikku randa, Tüdruk sai ujumas käia ja Poiss liivalosse ehitada
* ekskursioon Valencia nn kunstide ja teaduste linnaossa, mis oli täielik ufokvartal – midagi täiesti erilist, mida üldse ei osanud oodata
* lõunasöök viimase peal rannarestoranis, mereannipaella ja Valencia paella – üks mu unistusi, süüa lõpuks Valencia paellat Valencias endas, või noh, 8 km linnast, aga inimesed pidid spetsiaalselt käima just tolles restos paellat söömas
* telekast jalgpalli-EMi Hispaania-Rootsi mängu vaatamine elusa hispaanlase seltskonnas ja jumal tänatud ka Hispaania võiduga :))
* jalutuskäik Valencia vanalinnas
* tapa- ja joogiring sealsamas vanalinnas, ülitrendikas uues tapa-baaris
* flamencoetendus Principal-teatris, ja mitte mingi suvatrupp, kes kuskil turistidele esineb, vaid vinge staar María Pagés ja tema trupp, kes tavaliselt tantsivad Pariisis, Tokyos, NYs jne
* heas seltskonnas veinijoomine ja jutustamine kella poole viieni hommikul („Millest te OMETI nii kaua rääkisite?“ küsis E järgmisel hommikul pisut kahtlustavalt …)

Nii et kokkuvõttes imetore nädalavahetus, veel kord suur aitäh A-M-le ja E-le! Üritan varsti ka mõned pildid üles saada.

Reisilt tagasi

... ehk siis taas Barcelona-kodus, seljataga kokku 800 km reis Valencia taha ja tagasi. Supervinge nädalavahetus oli paljude elamuste, sh nii vaimu- kui ka ihutoiduga, aga ma olen hetkel nii väsinud, et ei jaksa seda veel sõnadesse panna. Jääge meie kanalile, uued teated juba homme. :))

Rambla, tursk ja pisut liiga suur jakk

Eileõhtune jalutuskäik Ramblal oli lastele isegi natuke suurem elamus, kui ma loota julgesin. Linnukaupmehed olid ka väljas, neid alati ei ole. (Poiss küll ohkis, et miks me peame siin mingeid hamstreid ja papagoisid vahtima, neid võiks ju Eestiski vaadata. :))) Aga linnukesed polnud veel tööle tulnud, kui me jalutuskäiku Rambla alumisest otsast alustasime, nii et ses mõttes läks ka hästi, ei pidanud lastele seletama, miks tädid sellised välja näevad. :))

Sõime ühes "vanas", st eelmisest korrast tuttavas kohas. Seesama koht, kus ma tookord lisaks tursale ka oma sõnu sõin. :)) Nimelt olime paar aastat varem Madeiral mitut moodi turska proovinud (seal pidavat olema igal perenaisel 365 tursaretsepti) ja jõudnud järeldusele, et tursk on ikka tursk. Barcelonas ei ole see nii, tursk on super!

Täna šoppasime täiega! Põhiliselt otsisime Poisile riideid ja leidsime ka, aga protsessi käigus tuli muidugi ka Tüdrukule üht-teist osta ning iseendalegi haarasin möödaminnes mõned kreemid ja ühed gladiaatorisandaalid. Muidu olen rahul, aga jakk sai Poisile umbes selline, nagu oleks vanem vend vangi pandud. :)) Nagu sellega alati on - pärast nägime (vist) paremat ja sobivamat, aga Poiss ei tahtnud kuuldagi võimalusest, et juba ostetu teise poodi tagasi viia ja uus jakk osta (oleks pidanud veel selga proovima jne).

Puhkus, 100%

Kui streik ja varustusprobleemid kõrvale jätta, siis näitas Vahemere-äärne suvi täna juba oma tõelist palet. Rannaäärsel promenaadil oli sedavõrd palav, et hetkeks mõtlesin, et me ei saa ju niimoodi randa minnagi. Aga veepiiril puhus väga mõnus tuul, lausa tugev tuul, mis väga hästi jahutas.

Tagasi tulles merest kaugenedes oli jälle jube palav – lapsed avaldasid arvamust, et üle 30 kraadi. Arvuti näitab 25 ja ma arvan, et see on tegelikult õige. Lihtsalt seal Olümpiaküla majade vahel õhk eriti ei liigu.

Dr R-ga koos sõime Chiringuito de Monchos lõunat, meie lastega juba kolmandat korda. Tal oli ka üks väike, kuid tore lugu rääkida. Et üks vanamees istub hommikuti meie maja ees pingil, kui dr R tööle läheb, pikk sai kõrval paberkotis, ja loeb ajalehte. Ning täna hommikul nad juba tervitasid. :))

Homme sõidame siis Valencia taha. Nii elevil oleme, täitsa nagu reisile läheks! :))

Nüüd hakkab põnevaks minema

Täna hommikul olid värskest kraamist – puu- ja köögiviljad, kala, liha jne – suht tühjad nii meie enda kvartali Caprabo supermarket kui ka kõrvalkvartali Sorli Discau. (Kui täpne olla, siis kõrvalkvartalis on kaks Sorli Discaud, aru ma ei saa, miks peetakse niimoodi ühe keti kahte poodi teineteise juurest nurga taga. No kaks minutit on ühe välisuksest teiseni kõndida.)

Et siis see veoautojuhtide streik on muidugi põhjus, miks mind nälga ja skorbuuti tahetakse jätta. :))

Ka mune polnud, ma küsisin. Aga peaaegu meie välisukse kõrval asub polleteria (vms), igatahes sõnast pollo, kana. Seda peab tädi nimega Mari Carmen – ilus nimi, eks – ning seal müüakse kanu ja mune. Ja Mari Carmenil oli veel mune, ma ostsin siis temalt. Tundsin end nagu kangelanna, kes läbi häda perele toitu hangib. :)) Õunu poleks hädasti vaja olnudki, aga ma ostsin, enne kui päris otsa saavad. Banaane ei õnnestunudki leida.

„Aga miks need streikijad siis kõik toidu ära ostavad?“ küsis Tüdruk, kui ma õunte, munade ja poole arbuusiga koju tagasi jõudsin. :))

Söögisõltlase päev

Ma tegelikult kujutan ennast väga hästi ette siin linnas elamas. Hommikul käisin paari maja kauguse supermarketi pagariletist lastele hommikusöögiks värskeid sarvesaiu toomas. Läksime suht varakult välja – vanalinna siinpoolsesse otsa šokolaadimuuseumi. See ei olnud küll päris nii vinge, nagu lootsime, aga siiski huvitav.

Seejärel turule – juba räägitud tomatid, samuti kurk, kartulid, õunad, kirsid, ploomid (viimased kaks täiesti imelised: mahlased, küpsed, magusad …). Kõik muu oli väga odav, 1-2 eurot maksin igas letis. Siis kala. Otsisin lenguado ehk merikeele fileesid, aga neid polnud. Rape ehk merikurat oli ilusate fileedena, konsulteerisin dr R-ga ja võtsin neid. Kilo maksis 16 eurot, mu arve oli 9 kopikatega. Tüdrukule võtsin vorstikesi, tema ei taha kala.

Tulime jala läbi Ciutadella pargi koju, peatudes natukeseks mänguväljakul. Lapsed vaatasid filmi, mina tegin tööd. Kella 14.45 ajal läksime uuesti välja – sõime lõunat ühe kvartali kaugusel hästi lihtsas kohas, 8.50 maksis kolmekäiguline menüü, incl joogid ja sai. Mingi viie toidu vahel sai valida iga käigu puhul. Mina sõin gazpacho-suppi ja mõõkkala (emperador). Ma ei teadnudki, et see on mõõkkala, aga seal oli valikus üksainus kalatoit ja selle ma võtsin, pärast kodus vaatasin järele.

Kuna lapsed olid ennelõunal suht vähe söönud, siis ei olnud mingit vingumist ega juttu, et siin ei ole miskit meelepärast ega midagi sellist. :)) Isegi Tüdruk oskas kohe valida ja sõi kolmekäigulise lõuna peaaegu iseseisvalt ära.

Ja nüüd hakkab dr R varsti seda merikuradit valmistama, õhtust sööme täna kodus. Ta käis just poes veini ja jäätist juurde toomas ning ütles, et värske kraami letid on ikka üsna tühjad! Meil on siin veoautojuhtide streik, kui te juhuslikult kuulnud pole! Ma loodan, et nad jõuavad varsti kokkuleppele, ma tõesti ei tahaks hakata siin umbes nuudleid ja purgilihapalle sööma … :)) vähemalt mitte eriti tihti.