Ma muudkui seletan siin: rannatee, kesklinn, taksod jne, aga teised ei pruugi selle linna ülesehitusest üldse aru saada, sestap postitan ühe suht hea ja ülevaatliku kaardi lingi, see on siin.
Rannatee, millest ma enne kirjutasin, jookseb loomulikult mööda ranna äärt, kus on kirjas kõik need hotellid jne. Meie elame Tulum Pueblos, selles osas, kus tänavad ilusasti risti jooksevad, peatänavast Avenida Tulumist põhja pool, kaardi alumisest vasakpoolsest nurgast pisut väljas.
Rannas meeldib meile käia taga- ehk kui kaarti vaadata, siis allpool, mis on meie juurest otse mere poole, aga paraku, oh häda! Sealt ei saa läbi, seal vahel on džungel, sõna otseses mõttes. Nii et randa peame sõitma ikka kõigepealt mööda peatänavat selle suure ristteeni, kus on muu hulgas San Francisco supermarket, ja siis paremale mere poole ja siis veel korra paremale mööda rannateed (või ka vasakule, tegelikult). Meie maja juurest randa on 5-10 km, sõltuvalt sellest, kuhu me läheme.
Monday, January 2, 2012
Nüüd siis kurvad loomakesed
Neid mahtus eilsesse päeva lausa kolm tükki või komplekti ja esimene oli kõige kurvem. Sõitsime õhtupoolikul rannast koju, see rannatee on suht vastik, kitsas, seda ümbritsevad kõikvõimalikud poed, söögikohad, hotellikesed, beach clubide sissepääsud jne. Ja seal kakerdab inimesi, kes on võib-olla paar õlut või margariitat liiga palju võtnud või siis päikesest uimased, või nende kahe asja kombinatsioonis, või veel midagi. Kõnniteid seal pole üldse ja no igal juhul on seal vastik sõita.
Igatahes oli see üks pisike imearmas koerake, kes jooksis sõiduteele seal rannatänaval, mitte meie poolt, vaid vastassuuna poolt. Mina häälitsesin, P pidurdas, koer tuli täpselt nii, et ta jõuab meie auto ette. P sai pidama, aga vastassuunast tulnud džiip ei saanud ja vaene armas kutsu sai tollelt džiibilt löögi... liipas minema, üks jalg selgelt viga saanud... väike totukene, ma ei tunne koeratõuge, aga tõesti selline hästi väike ja kena koer. Niiii kahju, nii kurb.
Teine juhtum oli seal Los Arrecifeses, kus me õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel dringid tegime. Seal oli selline pisikese basseini moodi asi, kus ujusid ringi väikesed kilpkonnad, ilmselt söögikoha pidajad olid nad sinna toonud, et inimestel huvitav vaadata oleks. Ja me kohtasime ühte (ameeriklastest?) noorpaari, kes väitsid, et "we think they are dying here", ja tõid mingi kausiga merest vett juurde, et väikesed kilbikud paremini vastu peaksid, ja arutasid, kas peaks loomakaitsesse teatama... Meist jäid nad sinna maha, kilpkonnadega asjatama.
Kolmas juhtum jäi mulle silma tund aega hiljem juba Tulumi peatänaval, kui me Balches aastavahetust ootasime. Meie kõrvallauas istusid kaks daami, ilmselt ema ja tütar. Viimane oli, ma arvan, umbes minu vanune, brünett, pikk ja sale, väga heas vormis naine, hästi päevitunud, hästi üles löödud, vinge meik, palju ehteid. Valge maikasärk - ja kui ta püsti tõusis, siis selgus, et ka valged mikrošortsid, mis talle kahtlemata igati sobisid.
Aga kõik see kokku tundus mulle nii hale, nii kurb: selline vinge, üles löödud, ilgelt pingutanud šeff naine, kelle välimuse kõik detailid karjuvad: "Vaadake mind, ma olen nii äge, ma olen nii seksikas!"... aastavahetuse õhtusöögil oma emaga... Tulumi-suguses linnas ja täiesti keskpärases turistirestos.
Ja kui nad lahkusid, võttis see naine oma tooli seljatoe küljest (te ei usu mind, aga nii see oli) sellised liblikatiivad, nagu meil olid lasteaias, liblikatantsu puhul, ainult et need sädelesid ja läikisid, ja ta kinnitas need endale selga, valge maika peale, ja kõndis niimoodi mööda Tulumi peatänavat minema. Ma vaatasin talle järele ja siis vaatasin oma perekonda, tol hetkel üsna tülpinud tegelasi, ja tänasin jumalat. Ausalt.
Igatahes oli see üks pisike imearmas koerake, kes jooksis sõiduteele seal rannatänaval, mitte meie poolt, vaid vastassuuna poolt. Mina häälitsesin, P pidurdas, koer tuli täpselt nii, et ta jõuab meie auto ette. P sai pidama, aga vastassuunast tulnud džiip ei saanud ja vaene armas kutsu sai tollelt džiibilt löögi... liipas minema, üks jalg selgelt viga saanud... väike totukene, ma ei tunne koeratõuge, aga tõesti selline hästi väike ja kena koer. Niiii kahju, nii kurb.
Teine juhtum oli seal Los Arrecifeses, kus me õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel dringid tegime. Seal oli selline pisikese basseini moodi asi, kus ujusid ringi väikesed kilpkonnad, ilmselt söögikoha pidajad olid nad sinna toonud, et inimestel huvitav vaadata oleks. Ja me kohtasime ühte (ameeriklastest?) noorpaari, kes väitsid, et "we think they are dying here", ja tõid mingi kausiga merest vett juurde, et väikesed kilbikud paremini vastu peaksid, ja arutasid, kas peaks loomakaitsesse teatama... Meist jäid nad sinna maha, kilpkonnadega asjatama.
Kolmas juhtum jäi mulle silma tund aega hiljem juba Tulumi peatänaval, kui me Balches aastavahetust ootasime. Meie kõrvallauas istusid kaks daami, ilmselt ema ja tütar. Viimane oli, ma arvan, umbes minu vanune, brünett, pikk ja sale, väga heas vormis naine, hästi päevitunud, hästi üles löödud, vinge meik, palju ehteid. Valge maikasärk - ja kui ta püsti tõusis, siis selgus, et ka valged mikrošortsid, mis talle kahtlemata igati sobisid.
Aga kõik see kokku tundus mulle nii hale, nii kurb: selline vinge, üles löödud, ilgelt pingutanud šeff naine, kelle välimuse kõik detailid karjuvad: "Vaadake mind, ma olen nii äge, ma olen nii seksikas!"... aastavahetuse õhtusöögil oma emaga... Tulumi-suguses linnas ja täiesti keskpärases turistirestos.
Ja kui nad lahkusid, võttis see naine oma tooli seljatoe küljest (te ei usu mind, aga nii see oli) sellised liblikatiivad, nagu meil olid lasteaias, liblikatantsu puhul, ainult et need sädelesid ja läikisid, ja ta kinnitas need endale selga, valge maika peale, ja kõndis niimoodi mööda Tulumi peatänavat minema. Ma vaatasin talle järele ja siis vaatasin oma perekonda, tol hetkel üsna tülpinud tegelasi, ja tänasin jumalat. Ausalt.
Üheksas päev: kummaline aastavahetus ja kurvad loomakesed
Vana-aasta viimasel hommikul läksime randa - kõigepealt Puerta del cielo nimelisse rannaklubisse, aga see ei meeldinud meile. Kas ma juba ütlesin, et inimene harjub heade asjadega nii kiiresti? Miks ma peaksin lebama paljal puu- või plasttoolil, kui mujal on nahkmadratsid või 30 cm paksused lumivalged diivanid?
Sõitsime natuke maad edasi uude kohta, mille nimi oli Ziggy Beach. Väga armas, väga kena. Väga aeglane teenindus, aga muidu kõik toimis. Seal käis asi nii, et muidu oleks pidanud lamamistoolide eest midagi maksma, aga kui vähemalt 400 peeso eest sõid või jõid, siis olid toolid tasuta. Ühesõnaga, need olid tasuta. :))
Õhtuks panime kinni laua restoranis El Tabano, kuhu olime proovinud juba enne minna, aga see oli tookord reserveeritud. Uhh, kui šikid poisid seal kelneriteks olid... vähemalt kaks tükki nägid välja nagu minu sõbra U endine elukaaslane vbl 10 aastat tagasi... Tõelised silmarõõmud. :)) Menüü oli seal natuke teistsugune kui mujal või olime meie lihtsalt eksperimenteerivamas tujus ja tellisime erilisemaid asju: lavendlisoolaga tehtud krevette, täidetud jalapenosid, mina pearoaks mingi erilise pipra kastme ja apelsinimoosiga kala...
Kuna seitsmeks läksime sööma, siis poole kümneks olime valmis mis valmis. Olime ise just otsustanud, et ei jaksa siin keskööni istuda, kui kena administraatoriproua tuli kah uurima, et kui kaua te siin palun olla kavatsete. :))
Suundusime siis randa, mis minu hämmastuseks oli inimestest peaaegu tühi. Üsna kummaline kogemus: neljakesi tühjal ja pimedal rannal, ainult kuu andis valgust, me olime taskulambi kah maha unustanud. Kõndisime päris kaugele, vaatan ma praegu kaardilt, ning keerasime lõpuks sisse Los Arrecifese nimelisse kohta, kus baar oli lahti ja seal istus ainult üks neljane seltskond. Mossis näoga baarmen soostus meile ühed joogid tooma, istusime seal verandal laternate valgel, meri kohises (päris kõva tuul oli), hästi kena.
Meie P-ga oleksime seal kauemgi olnud, aga Poisile ei meeldi tuul, tema tahtis linna tagasi. Natuke oli mul mure, et kas me takso saame, miks peaks vana-aastaõhtul nii kaugel rannateel tühje taksosid tiirutama, aga... nii kui me teele astusime, oli enam-vähem kohe kohal ka takso, in the middle of nowhere. Nii hästi taksodega varustatud linna ei ole mina veel oma elus näinud.
Sõitsime linna keskväljakule, kus oli palju rahvast ja suhteliselt jabur kontsert. Aga nüüd oli kell juba peaaegu üksteist, nii et ikka üritasime kesköö ära oodata. Sealsamas kõrval asus too Balche, kus me olime eelmisel õhtul söönud, nii et võtsime seal ühed joogid (ja Tüdruk järjekordse magustoidu). Vahetult enne aastavahetust läksime platsile tagasi, üks tädi pidas rõdult kõnet (kas tõesti on siin naissoost linnapea?), ja siis tuli tõeliselt emotsionaalne count-down, nagu oleks tegu vähemalt sajandivahetusega... ja Põlva mõõtu asula kohta tõepoolest suurejooneline, efektne ja elegantne ilutulestik. Muidugi, mulle hullult meeldivad ilutulestikud. Ma kardan, et kõik selle blogi lugejad teavad seda juba. :))
Aga me jaks oli otsas ka, nii et kell veerand üks võtsime järjekordse takso ja tulime sellega koju. P lisas õhtu lõpule vürtsi elu esimeste omatehtud margariitadega. 7 osa tequilat, 4 osa apelsinilikööri, 3 osa laimimahla. Kanguse reguleerimise ainus vahend on jää hulk. :))
Kusjuures postitus sai juba praegu nii pikk, et kurvad loomakesed siia ei mahtunudki, neist siis loodetavasti kunagi hiljem.
Sõitsime natuke maad edasi uude kohta, mille nimi oli Ziggy Beach. Väga armas, väga kena. Väga aeglane teenindus, aga muidu kõik toimis. Seal käis asi nii, et muidu oleks pidanud lamamistoolide eest midagi maksma, aga kui vähemalt 400 peeso eest sõid või jõid, siis olid toolid tasuta. Ühesõnaga, need olid tasuta. :))
Õhtuks panime kinni laua restoranis El Tabano, kuhu olime proovinud juba enne minna, aga see oli tookord reserveeritud. Uhh, kui šikid poisid seal kelneriteks olid... vähemalt kaks tükki nägid välja nagu minu sõbra U endine elukaaslane vbl 10 aastat tagasi... Tõelised silmarõõmud. :)) Menüü oli seal natuke teistsugune kui mujal või olime meie lihtsalt eksperimenteerivamas tujus ja tellisime erilisemaid asju: lavendlisoolaga tehtud krevette, täidetud jalapenosid, mina pearoaks mingi erilise pipra kastme ja apelsinimoosiga kala...
Kuna seitsmeks läksime sööma, siis poole kümneks olime valmis mis valmis. Olime ise just otsustanud, et ei jaksa siin keskööni istuda, kui kena administraatoriproua tuli kah uurima, et kui kaua te siin palun olla kavatsete. :))
Suundusime siis randa, mis minu hämmastuseks oli inimestest peaaegu tühi. Üsna kummaline kogemus: neljakesi tühjal ja pimedal rannal, ainult kuu andis valgust, me olime taskulambi kah maha unustanud. Kõndisime päris kaugele, vaatan ma praegu kaardilt, ning keerasime lõpuks sisse Los Arrecifese nimelisse kohta, kus baar oli lahti ja seal istus ainult üks neljane seltskond. Mossis näoga baarmen soostus meile ühed joogid tooma, istusime seal verandal laternate valgel, meri kohises (päris kõva tuul oli), hästi kena.
Meie P-ga oleksime seal kauemgi olnud, aga Poisile ei meeldi tuul, tema tahtis linna tagasi. Natuke oli mul mure, et kas me takso saame, miks peaks vana-aastaõhtul nii kaugel rannateel tühje taksosid tiirutama, aga... nii kui me teele astusime, oli enam-vähem kohe kohal ka takso, in the middle of nowhere. Nii hästi taksodega varustatud linna ei ole mina veel oma elus näinud.
Sõitsime linna keskväljakule, kus oli palju rahvast ja suhteliselt jabur kontsert. Aga nüüd oli kell juba peaaegu üksteist, nii et ikka üritasime kesköö ära oodata. Sealsamas kõrval asus too Balche, kus me olime eelmisel õhtul söönud, nii et võtsime seal ühed joogid (ja Tüdruk järjekordse magustoidu). Vahetult enne aastavahetust läksime platsile tagasi, üks tädi pidas rõdult kõnet (kas tõesti on siin naissoost linnapea?), ja siis tuli tõeliselt emotsionaalne count-down, nagu oleks tegu vähemalt sajandivahetusega... ja Põlva mõõtu asula kohta tõepoolest suurejooneline, efektne ja elegantne ilutulestik. Muidugi, mulle hullult meeldivad ilutulestikud. Ma kardan, et kõik selle blogi lugejad teavad seda juba. :))
Aga me jaks oli otsas ka, nii et kell veerand üks võtsime järjekordse takso ja tulime sellega koju. P lisas õhtu lõpule vürtsi elu esimeste omatehtud margariitadega. 7 osa tequilat, 4 osa apelsinilikööri, 3 osa laimimahla. Kanguse reguleerimise ainus vahend on jää hulk. :))
Kusjuures postitus sai juba praegu nii pikk, et kurvad loomakesed siia ei mahtunudki, neist siis loodetavasti kunagi hiljem.
Saturday, December 31, 2011
Bob Marley ja Christina Aguilera
Hüüetega "Heei! Bob Marley!" oleme mina ja mu poeg juba harjunud. Mitte et see Poisile nii väga meeldiks. "Aga mis sa siis arvasid, selle soenguga?" üritasin ma teda täna lohutada. Minu arust on need hüüded sõbralikud ja naerusuised.
Täna Playa del Carmenis lisandus uus ja üllatavam - Tüdrukule hüüti: "Heei! Christina Aguilera!" Mida, mida, mida? olin ma algul üsna pahv. Aga jah, muidugi, nende vaatevinklist võib mingi sarnasus täiesti olemas olla.
Üks asi, millega mul on üllatavalt lihtne harjuda: minu lapsed on (või vähemalt näevad paari meetri kauguselt välja) nii suured, et nendega flirditakse väga aktiivselt. See algas Houstoni lennuväljal, ma ei viitsi praegu detailidesse laskuda. Möödasõitvad veoautojuhid tuututavad ja lehvitavad ja P lehvitab vastu ning ma saan teda kiusata: "Miks sa arvad, et nad sulle lehvitavad, muidugi lehvitavad nad Tüdrukule!" (kes kõnnib 4-5 meetrit eespool, pikad blondid juuksed, valge pluus, lühikesed teksad, päevitunud sääred, halloo? kes üldse lehvitaks 4-5 m tagapool kõndivale keskealisele mehele??? Ainult pimedad, aga ma loodan, et neil ei ole siin pimedaid veoautojuhte! :)))
Täna, kui õhtusöögilt tagasi tulime, Tüdruk ostis jäätist, enne takso peale istumist oli tore hetk. Meist kõndis mööda noor naine, sellises imelühikeses kombinesoonis, põlvini saapad, täismeik, väga seksikas, ja tahtis torgata meie taga kõndivale Poisile pihku flaierit "please, come to a party, tomorrow", ja vaene kallis Poiss muidugi ei võtnud, ja muidugi sain ma teda siis tükk aega narrida: "Selline tšikk kutsub sind peole ja sina ei lähe?" :)))
ABBAl on see laul "Slipping through my fingers" ja eks nad varsti lähevadki, nii erilised, nii erinevad teineteisest. Ja ometi minu kehast tulnud mõlemad. Täiesti uskumatu.
Täna Playa del Carmenis lisandus uus ja üllatavam - Tüdrukule hüüti: "Heei! Christina Aguilera!" Mida, mida, mida? olin ma algul üsna pahv. Aga jah, muidugi, nende vaatevinklist võib mingi sarnasus täiesti olemas olla.
Üks asi, millega mul on üllatavalt lihtne harjuda: minu lapsed on (või vähemalt näevad paari meetri kauguselt välja) nii suured, et nendega flirditakse väga aktiivselt. See algas Houstoni lennuväljal, ma ei viitsi praegu detailidesse laskuda. Möödasõitvad veoautojuhid tuututavad ja lehvitavad ja P lehvitab vastu ning ma saan teda kiusata: "Miks sa arvad, et nad sulle lehvitavad, muidugi lehvitavad nad Tüdrukule!" (kes kõnnib 4-5 meetrit eespool, pikad blondid juuksed, valge pluus, lühikesed teksad, päevitunud sääred, halloo? kes üldse lehvitaks 4-5 m tagapool kõndivale keskealisele mehele??? Ainult pimedad, aga ma loodan, et neil ei ole siin pimedaid veoautojuhte! :)))
Täna, kui õhtusöögilt tagasi tulime, Tüdruk ostis jäätist, enne takso peale istumist oli tore hetk. Meist kõndis mööda noor naine, sellises imelühikeses kombinesoonis, põlvini saapad, täismeik, väga seksikas, ja tahtis torgata meie taga kõndivale Poisile pihku flaierit "please, come to a party, tomorrow", ja vaene kallis Poiss muidugi ei võtnud, ja muidugi sain ma teda siis tükk aega narrida: "Selline tšikk kutsub sind peole ja sina ei lähe?" :)))
ABBAl on see laul "Slipping through my fingers" ja eks nad varsti lähevadki, nii erilised, nii erinevad teineteisest. Ja ometi minu kehast tulnud mõlemad. Täiesti uskumatu.
Kaheksas päev: vihm ja Playa del Carmen
Täna oli siis esimene kord, kui ilm rikkus me plaanid ära. Plaanis oli muidugi rannapäev, aga hommikul sadas nagu oavarrest, nii et vedelesime natuke kodus ja vaatasime, mis saab. Kl 10.30 paiku enam eriti ei sadanud, aga rannailma kah polnud, täitsa selgelt. Kuna me järelejäänud must-do tripid eeldavad kah seda, et ootamatu vihmahoog pähe ei sajaks, otsustasime võtta käiku varuvariandi: Playa del Carmeni.
See on siis puhas kuurortlinn, siit ca 60 km Cancuni poole. Täpselt kolm tundi veetsime seal, parkimiskella järgi. Ja ohhissand, kuidas selline koht mind väsitab ja tüütab! Muidugi oli seal meeletult šopata ja me ostsime õige mitu hilbukest endale ja väikestele sõpradele (ma ei tea, miks mulle meeldib titeriideid osta...), ning muidugi oli seal soodne rannarestoranis süüa (suur konkurents surub ilmselt hinnad alla) ja muidugi oli seal tore Tjorveni stiilis hetk "kus on siin see koht, kus on mänguasjapood ja kommipood teineteise vastas?", kus mainitud poode esitasid Häagen-Dazs ja Starbucks, aga ikkagi, aga ikkagi, aga ikkagi. Üle 3 tunni ma sellises kohas tõesti veeta ei tahaks, kusjuures selle kolme tunni sisse mahtusid lunch Club Nautico Tarrayas (oi, kuidas mulle meeldib nagu muuseas öelda: "Ma tean siin nurga taga ühte mõnusat kohta") ning külaskäik Wal-Marti.
Kella viie ajal tulime koju ning koristaja oli käinud ja maja läikis. 250 peesot maksis see, 14 eurot. Vähem kui pool sellest, mis ma kodus maksan... Okei, maja on väiksem ka, muidugi.
Oleksime tahtnud minna rannatänavale õhtust sööma, aga ma ei julge sinna ilma reserveerimata sõita. Ühe variandi saime telefoni teel kätte ja see oli täna kinni, teist ei õnnestunud telefoniga tabada. Nii et kõndisime lihtsalt mööda oma linnakese peatänavat kuni kohani, mille nimi oli Balche, ja sõime seal ja oli täitsa okei. Inimene harjub heade asjadega liiga kiiresti, eks, Tallinnas ma kiunuksin vaimustusest, kui keegi mulle sellist kala pakuks.
See on siis puhas kuurortlinn, siit ca 60 km Cancuni poole. Täpselt kolm tundi veetsime seal, parkimiskella järgi. Ja ohhissand, kuidas selline koht mind väsitab ja tüütab! Muidugi oli seal meeletult šopata ja me ostsime õige mitu hilbukest endale ja väikestele sõpradele (ma ei tea, miks mulle meeldib titeriideid osta...), ning muidugi oli seal soodne rannarestoranis süüa (suur konkurents surub ilmselt hinnad alla) ja muidugi oli seal tore Tjorveni stiilis hetk "kus on siin see koht, kus on mänguasjapood ja kommipood teineteise vastas?", kus mainitud poode esitasid Häagen-Dazs ja Starbucks, aga ikkagi, aga ikkagi, aga ikkagi. Üle 3 tunni ma sellises kohas tõesti veeta ei tahaks, kusjuures selle kolme tunni sisse mahtusid lunch Club Nautico Tarrayas (oi, kuidas mulle meeldib nagu muuseas öelda: "Ma tean siin nurga taga ühte mõnusat kohta") ning külaskäik Wal-Marti.
Kella viie ajal tulime koju ning koristaja oli käinud ja maja läikis. 250 peesot maksis see, 14 eurot. Vähem kui pool sellest, mis ma kodus maksan... Okei, maja on väiksem ka, muidugi.
Oleksime tahtnud minna rannatänavale õhtust sööma, aga ma ei julge sinna ilma reserveerimata sõita. Ühe variandi saime telefoni teel kätte ja see oli täna kinni, teist ei õnnestunud telefoniga tabada. Nii et kõndisime lihtsalt mööda oma linnakese peatänavat kuni kohani, mille nimi oli Balche, ja sõime seal ja oli täitsa okei. Inimene harjub heade asjadega liiga kiiresti, eks, Tallinnas ma kiunuksin vaimustusest, kui keegi mulle sellist kala pakuks.
Taksodest ja tequilast
Kuna me oleme elanud peaaegu 15 aastat sõna otseses mõttes puu taga, siis meeldib meile puhata kohtades, kus saab õhtust sööma ja tagasi kas jalgsi või lühikese (odava) taksosõidu abil. Viimati suvel Sitsiilias panime sellega suht puusse (mis puu-teemalised kõnekäänud mul siia kogu aeg tükivad...?), nimelt polnud Castellamares mitte ühtegi taksot, null, kuigi tegu oli kena väikese kuurordiga. Ja meie majake asus täpselt sellises kohas, et väga hea tahtmise korral võis õhtusöögile jalutada, aga tagasi küll mitte mingil juhul (2,5 km kesklinna, valgustamata, ilma kõnniteedeta).
Tulumis on 400 taksot, nii meile öeldi. Kõnnid tänaval ja nad sõidavad mööda ja törtsutavad kogu aeg ja pakuvad oma teenust. Meie juurest kesklinna maksab 30-50 peesot (2 euro ümber), randa 70-120 peesot (4-6 e), sõltuvalt kaugusest ja kellaajast.
Praegu tulime õhtusöögilt 30-peesose taksoga koju, tegelikult nii lähedalt, et oleks võinud ka jala tulla, aga noh, oli täna juba kõnnitud ka ja nii. Meie ees keeras sissesõiduteele meie majaperemees Ron oma Subaruga. "Appi, mis asja te taksoga sõidate, endal on rendiauto olemas?" pahandas ta kerges joobes inimese bravuuriga. "Kas ma ei öelnud teile, et Mehhikos võib sõita ükskõik millise promilliga, maksad lihtsalt 500 peesot trahviks ja ongi kõik?"
Päris kindlasti oli autoga koju sõitnud Ron rohkem purjus kui kahe õlle peale ühe tequila-shoti võtnud ja taksoga koju sõitnud P, aga no mis seal ikka. :))
Tulumis on 400 taksot, nii meile öeldi. Kõnnid tänaval ja nad sõidavad mööda ja törtsutavad kogu aeg ja pakuvad oma teenust. Meie juurest kesklinna maksab 30-50 peesot (2 euro ümber), randa 70-120 peesot (4-6 e), sõltuvalt kaugusest ja kellaajast.
Praegu tulime õhtusöögilt 30-peesose taksoga koju, tegelikult nii lähedalt, et oleks võinud ka jala tulla, aga noh, oli täna juba kõnnitud ka ja nii. Meie ees keeras sissesõiduteele meie majaperemees Ron oma Subaruga. "Appi, mis asja te taksoga sõidate, endal on rendiauto olemas?" pahandas ta kerges joobes inimese bravuuriga. "Kas ma ei öelnud teile, et Mehhikos võib sõita ükskõik millise promilliga, maksad lihtsalt 500 peesot trahviks ja ongi kõik?"
Päris kindlasti oli autoga koju sõitnud Ron rohkem purjus kui kahe õlle peale ühe tequila-shoti võtnud ja taksoga koju sõitnud P, aga no mis seal ikka. :))
David Nichollsi "Üks päev"
Ma alustasin seda raamatut basseiniääre-päeval ning lõpetasin eile õhtul Valladolidist tagasi jõudes - ning nutsin nagu pöörane.
See raamat räägib sellest, kuidas üks naine armastab ühte meest 20 aastat. Eks mees hoolib temast kah, omamoodi, nad on suurema osa ajast väga head sõbrad, ja mees on või oleks alati valmis selle naisega seksima. Seal on palju muid asju veel, ma ei hakka neid ära rääkima, eks, eriti mitte raamatu lõppu. Aga tuletan meelde ammust tarkust, et kui kaks inimest teineteist armastavad, siis ei saa õnnelikku lõppu mitte ühelgi juhul olla. Ma ei mäleta enam, kes selle tarkusetera kirja pani, aga ma kahtlustan, et see oli Hemingway. So true, so true.
See raamat räägib sellest, kuidas üks naine armastab ühte meest 20 aastat. Eks mees hoolib temast kah, omamoodi, nad on suurema osa ajast väga head sõbrad, ja mees on või oleks alati valmis selle naisega seksima. Seal on palju muid asju veel, ma ei hakka neid ära rääkima, eks, eriti mitte raamatu lõppu. Aga tuletan meelde ammust tarkust, et kui kaks inimest teineteist armastavad, siis ei saa õnnelikku lõppu mitte ühelgi juhul olla. Ma ei mäleta enam, kes selle tarkusetera kirja pani, aga ma kahtlustan, et see oli Hemingway. So true, so true.
Friday, December 30, 2011
Seitsmes päev: Valladolid ja nohu
Me üritame reisidel alati käia ka mõnes sellises "päris" linnas, mille olemasolu peamine põhjus ei oleks turism, ja seekord oli selleks Valladolid, Yucatani poolsaare kolmandaks suurim linn, sisemaal, siit umbes 100 km. 46 000 elanikku, ütleb Lonely Planet, ehkki ausalt öeldes see tundus väiksem.
Parkisime auto turu lähedale ja turg oligi me esimene eesmärk - tõsi, natuke pettumus. Liiga palju häid turge oleme maailmas ilmselt näinud juba. :)) Ma küll üritasin seal mingeid lasteriideid vaadata, aga ülejäänud perekonna tülpinud näod ei andnud selleks palju võimalusi. Nii et me ei ostnud sealt muud kui ühe tamalese, banaanilehe sees küpsetatud piruka. Ah jaa, ning ma oleksin peaaegu kalkunile peale astunud.
Järgmine vaatamisväärsus oli Zaci cenote, mis asus pargis otse keset linna. Sissepääs maksis 15 peesot, päris hea vahe Tulumi-lähedase Grand Cenote'i 100 peesoga. Ujuma me seal ei läinud, aga inimesed ujusid küll, ehkki minu arust see ei olnud väga kutsuv, suht tolmune-prügine. Huvitav vaadata siiski, seni on kõik kolm külastatud cenote'i täiesti erinevad välja näinud.
Suveniirilette vaatasime seal ees ja suhtlesime lõbusate müüjatega. Põhja-Euroopa on ilmselt kõige mõistlikum vastus, mida siin anda ikka ja jälle korduvale küsimusele, kust me pärit oleme.
Teel peaväljakule vaatasime veel poekesi ning ostsime Tüdrukuga endale pluusid ühest sellisest vähe peenemast Mehhiko käsitöö butiigikesest. Meeste tülpinud nägude saatel jälle muidugi. :))
Peaväljakule jõudes viskusime esimesse söögikohta, kus oli maailma kõige naljakam tellimis- ja teenindussüsteem. Nimelt anti meile kätte menüüd ja tellimiskviitung, mis tuli ise ära täita. Kirjutasin siis hoolikalt pikki hispaaniakeelseid toidunimesid, a la "soe võileib kana, singi ja juustuga, pluss friikartulid", keel suust väljas. :)) Kviitungi äärele tuli kirjutada ka oma nimi (P esitab sellistel puhkudel ikka enda nime inglispärase variandi), siis paberike ühe (minu arust) umbes meie laste vanuse poisi kätte viia ning ootusärevalt istuma jääda.
Varsti hakkaski kostma: "Piitö! Piitö!", kui meie toidud ja joogid ükshaaval valmis said. Siis tuli neil ise leti ääres järel käia. Mina võtsin sopa de lima, Yucatani poolsaare kuulsaima supi, mida ma millegipärast veel kuskil menüüs näinud polnud. Nime poolest laimisupp, aga tegelikult kanasupp, jube hea! Veel saime ära proovida cochinita pibili ja poc chuciga võileiva, nii et kogemuse mõttes läks eriti asja ette see lõunasöök ning muidugi oli ka väga odav, 10-11 eurot nelja peale.
Peaväljaku teisel nurgal seisvasse San Gervasio katedraali sisse ei saanud, aga siis jalutasime umbes kilomeetri edasi, Sisali linnaossa, mis oli varem eraldi linn, kus elasid ainult indiaanlased. Tee peal sattusime suht ootamatult šokolaadimuuseumi/-poodi, kus ma andsin küsimusele "kas te hispaania keelest aru saate?" pahaaimamatult vastuse "natuke jah", mille tulemuseks oli hispaaniakeelne ekskursioon. Kõige kummalisem on see, et me saame sellest tõepoolest aru, no mitte kõigest muidugi, aga ikka väga paljust. Ma ei ole isegi kindel, kas me nende inglise keelest rohkem aru saaksime. Muidugi tuli siis ka natuke šokolaadi sealt osta. :))
Tripi viimane punkt oli Sisali klooster koos San Bernardino kirikuga, mõlemasse saime sisse. Kirik ei jätnud mulle suuremat muljet, aga järjekordse cenote'i peale ehitatud klooster ja selle aed olid tõesti väga armsad. Jalutuskäik läbi terve linna tagasi auto juurde oli suht väsitav, aga samuti huvitav, läbi "päris inimeste" igapäevaelu, meie ja pisikesed tumedad maiad. Ma olen siin Väga Pikk Valge Naine, täitsa ilmselgelt. :))
Kuidagi on mul õnnestunud endale nohu hankida, ilmselt kõigi nende konditsioneeride, ventilaatorite ja märja peaga välja minekute koosmõjul. Nii et eile õhtul me ei läinudki välja sööma, P ja Poiss käisid linnas ning tõid koju hunniku kana, riisi, salateid, krevette, kastmeid ja tortillasid ning me sõime õhtust all patiol, veranda ja sisehoovi vahepealsel asjal. :)) Ning pärast vaatasime kolmekesi "Quantum of Solace'it", viimast bondikat, mida meie Poisiga käisime kunagi kinos vaatamas, aga P ei olnudki näinud. Ronil on hästi suur telekas ja päris korralik filmikogu - kuna teadsime seda ette, siis oma filme seekord kaasa ei võtnudki, need kõik niikuinii vaadatud juba.
Parkisime auto turu lähedale ja turg oligi me esimene eesmärk - tõsi, natuke pettumus. Liiga palju häid turge oleme maailmas ilmselt näinud juba. :)) Ma küll üritasin seal mingeid lasteriideid vaadata, aga ülejäänud perekonna tülpinud näod ei andnud selleks palju võimalusi. Nii et me ei ostnud sealt muud kui ühe tamalese, banaanilehe sees küpsetatud piruka. Ah jaa, ning ma oleksin peaaegu kalkunile peale astunud.
Järgmine vaatamisväärsus oli Zaci cenote, mis asus pargis otse keset linna. Sissepääs maksis 15 peesot, päris hea vahe Tulumi-lähedase Grand Cenote'i 100 peesoga. Ujuma me seal ei läinud, aga inimesed ujusid küll, ehkki minu arust see ei olnud väga kutsuv, suht tolmune-prügine. Huvitav vaadata siiski, seni on kõik kolm külastatud cenote'i täiesti erinevad välja näinud.
Suveniirilette vaatasime seal ees ja suhtlesime lõbusate müüjatega. Põhja-Euroopa on ilmselt kõige mõistlikum vastus, mida siin anda ikka ja jälle korduvale küsimusele, kust me pärit oleme.
Teel peaväljakule vaatasime veel poekesi ning ostsime Tüdrukuga endale pluusid ühest sellisest vähe peenemast Mehhiko käsitöö butiigikesest. Meeste tülpinud nägude saatel jälle muidugi. :))
Peaväljakule jõudes viskusime esimesse söögikohta, kus oli maailma kõige naljakam tellimis- ja teenindussüsteem. Nimelt anti meile kätte menüüd ja tellimiskviitung, mis tuli ise ära täita. Kirjutasin siis hoolikalt pikki hispaaniakeelseid toidunimesid, a la "soe võileib kana, singi ja juustuga, pluss friikartulid", keel suust väljas. :)) Kviitungi äärele tuli kirjutada ka oma nimi (P esitab sellistel puhkudel ikka enda nime inglispärase variandi), siis paberike ühe (minu arust) umbes meie laste vanuse poisi kätte viia ning ootusärevalt istuma jääda.
Varsti hakkaski kostma: "Piitö! Piitö!", kui meie toidud ja joogid ükshaaval valmis said. Siis tuli neil ise leti ääres järel käia. Mina võtsin sopa de lima, Yucatani poolsaare kuulsaima supi, mida ma millegipärast veel kuskil menüüs näinud polnud. Nime poolest laimisupp, aga tegelikult kanasupp, jube hea! Veel saime ära proovida cochinita pibili ja poc chuciga võileiva, nii et kogemuse mõttes läks eriti asja ette see lõunasöök ning muidugi oli ka väga odav, 10-11 eurot nelja peale.
Peaväljaku teisel nurgal seisvasse San Gervasio katedraali sisse ei saanud, aga siis jalutasime umbes kilomeetri edasi, Sisali linnaossa, mis oli varem eraldi linn, kus elasid ainult indiaanlased. Tee peal sattusime suht ootamatult šokolaadimuuseumi/-poodi, kus ma andsin küsimusele "kas te hispaania keelest aru saate?" pahaaimamatult vastuse "natuke jah", mille tulemuseks oli hispaaniakeelne ekskursioon. Kõige kummalisem on see, et me saame sellest tõepoolest aru, no mitte kõigest muidugi, aga ikka väga paljust. Ma ei ole isegi kindel, kas me nende inglise keelest rohkem aru saaksime. Muidugi tuli siis ka natuke šokolaadi sealt osta. :))
Tripi viimane punkt oli Sisali klooster koos San Bernardino kirikuga, mõlemasse saime sisse. Kirik ei jätnud mulle suuremat muljet, aga järjekordse cenote'i peale ehitatud klooster ja selle aed olid tõesti väga armsad. Jalutuskäik läbi terve linna tagasi auto juurde oli suht väsitav, aga samuti huvitav, läbi "päris inimeste" igapäevaelu, meie ja pisikesed tumedad maiad. Ma olen siin Väga Pikk Valge Naine, täitsa ilmselgelt. :))
Kuidagi on mul õnnestunud endale nohu hankida, ilmselt kõigi nende konditsioneeride, ventilaatorite ja märja peaga välja minekute koosmõjul. Nii et eile õhtul me ei läinudki välja sööma, P ja Poiss käisid linnas ning tõid koju hunniku kana, riisi, salateid, krevette, kastmeid ja tortillasid ning me sõime õhtust all patiol, veranda ja sisehoovi vahepealsel asjal. :)) Ning pärast vaatasime kolmekesi "Quantum of Solace'it", viimast bondikat, mida meie Poisiga käisime kunagi kinos vaatamas, aga P ei olnudki näinud. Ronil on hästi suur telekas ja päris korralik filmikogu - kuna teadsime seda ette, siis oma filme seekord kaasa ei võtnudki, need kõik niikuinii vaadatud juba.
Kuues päev: Grand Cenote ja jälle rand
Eile hommikul otsustasime teha ühe pisikese tripi (nende jaoks, kelle meelest ei kõlba lihtsalt hommikul randa minna) ning hea valik oli siinsamas, ma ei tea, 3 või 5 km Tulumist asuv Grand Cenote - maa-alune järv, milletaoliste poolest Yucatani poolsaar on kuulus ja millest võib lugeda ka ajakirja Intelligent Life eestikeelse versiooni praegu müügil olevast, Tõnis Mägi kaanepildiga numbrist.
Käisime kõik seal ujumas, isegi Poiss, hämmastav. Ja Tüdruku jaoks rentisime sellesamusegi snorkeldamis(snorgeldamis-???)maski, ma proovisin seda ka korra, aga oleksin peaaegu ära uppunud, võeh, vastik. :)) Koht oli iseenesest väga ilus, 100 tugrikut inimese kohta maksis sissepääs, aga mis iganes, selle raha abil nad hoiavad neid järvi korras.
No ja sealt otse randa!!! :))) Seekord läksime rannaklubisse, mida peavad (loodetavasti) Ana ja Jose ning see oli selline koht, et kui ma kena valge nahkmadratsiga lamamistoolile pikali viskasin, ühel pool ikka sõna otseses mõttes türkiissinine meri ja lumivalge liiv ning teisel pool palmid, mitut sorti mõnusad pikutamiskohad ning värvilisi jooke laiali kandvad kelnerid, siis ausalt, ma mõtlesin küll, et selline koht ei saa lihtsalt olla võimalik ja veel vähem see, et mina siin praegu olen.
Hiljem läks seal muidugi pisut rahvarohkeks, nagu ikka juhtub imeilusates kohtades, ja kuna me jõudsime kohale vara ning saime lamamistoolid merepoolseimas reas, siis nüüd ma ilmselt figureerin paljude võõraste inimeste puhkusepiltidel (loodetavasti neid mitte täiesti ära rikkudes), aga tore oli ikka. Seal kehtis siis ka selline kord, et need imelised asemed ei maksnud midagi, aga oma sööki-jooki seal tarvitada ei tohtinud. Ja me sõime seal lõunat, mis mõnele meist meeldis rohkem kui mujal, aga minule vähem (mitte et ma söandaksin öelda mõnda paha sõna suurepäraselt värske valge kala kohta), ning ma jõin kõrgest pokaalist maasikajooki (ilma alkoholita) ainult selle pärast, et see nägi nii kuradima hea välja. :))
Õhtul kõndisime linnas teisel (lõuna ehk mere) pool peatänavat, vaatasime kohalike enda poekesi. Mingi teine elu paikneb täiesti eraldi, peatänava taga, "päris inimeste" elu, kui tsiteerida Tüdruku mõttekest aastatetaguselt Rhodose-reisilt.
Ja sõime õhtust Roni ja Catherine'i soovitatud restoranis Altamar ("just off the main street, behind Bronco Chicken"). See oli selline ülikorralik koht, kõik toimis hiilgavalt, uhke snäkivaagen maja poolt koos seletustega (muu hulgas maitsesin ühte väga huvitavat vilja, mille nime ma praegu ei mäleta...), meeldiv veinikaart, gurmeetasemele pretendeerivad toidud, tühja õllepudelit märgati ja küsiti, kas juurde vaja, isegi elav muusika oli seal... Never ever ei ole selline koht minu ega P ega Poisi toiduelamus number üks ühelgi reisil, aga Tüdruku tuju hoidmiseks on mõistlik vahel ka niisugustes süüa. :))
Mul õnnestus kuidagi tellida taignas küpsetatud kala, ja ausalt, kui ma seda krõbedat koorikut kala ümbert ära koukisin ja taldriku äärele kuhjasin, endal juba kõht nelja peale jagatud eelroast ja maja snäkivaagnast täiesti täis, siis mul tuli küll meelde, et Aafrikas lapsed nälgivad.
Kuna mõned mu lugejad tahavad selle ilusa elu maksumust teada, siis umbes 1000 peesot läks kummaski kohas, nii päevane lunch + hulk jooke Ana ja Jose juures kui ka Tulumi kohta üsna peen õhtusöök. 50-55 eurot nelja peale.
Käisime kõik seal ujumas, isegi Poiss, hämmastav. Ja Tüdruku jaoks rentisime sellesamusegi snorkeldamis(snorgeldamis-???)maski, ma proovisin seda ka korra, aga oleksin peaaegu ära uppunud, võeh, vastik. :)) Koht oli iseenesest väga ilus, 100 tugrikut inimese kohta maksis sissepääs, aga mis iganes, selle raha abil nad hoiavad neid järvi korras.
No ja sealt otse randa!!! :))) Seekord läksime rannaklubisse, mida peavad (loodetavasti) Ana ja Jose ning see oli selline koht, et kui ma kena valge nahkmadratsiga lamamistoolile pikali viskasin, ühel pool ikka sõna otseses mõttes türkiissinine meri ja lumivalge liiv ning teisel pool palmid, mitut sorti mõnusad pikutamiskohad ning värvilisi jooke laiali kandvad kelnerid, siis ausalt, ma mõtlesin küll, et selline koht ei saa lihtsalt olla võimalik ja veel vähem see, et mina siin praegu olen.
Hiljem läks seal muidugi pisut rahvarohkeks, nagu ikka juhtub imeilusates kohtades, ja kuna me jõudsime kohale vara ning saime lamamistoolid merepoolseimas reas, siis nüüd ma ilmselt figureerin paljude võõraste inimeste puhkusepiltidel (loodetavasti neid mitte täiesti ära rikkudes), aga tore oli ikka. Seal kehtis siis ka selline kord, et need imelised asemed ei maksnud midagi, aga oma sööki-jooki seal tarvitada ei tohtinud. Ja me sõime seal lõunat, mis mõnele meist meeldis rohkem kui mujal, aga minule vähem (mitte et ma söandaksin öelda mõnda paha sõna suurepäraselt värske valge kala kohta), ning ma jõin kõrgest pokaalist maasikajooki (ilma alkoholita) ainult selle pärast, et see nägi nii kuradima hea välja. :))
Õhtul kõndisime linnas teisel (lõuna ehk mere) pool peatänavat, vaatasime kohalike enda poekesi. Mingi teine elu paikneb täiesti eraldi, peatänava taga, "päris inimeste" elu, kui tsiteerida Tüdruku mõttekest aastatetaguselt Rhodose-reisilt.
Ja sõime õhtust Roni ja Catherine'i soovitatud restoranis Altamar ("just off the main street, behind Bronco Chicken"). See oli selline ülikorralik koht, kõik toimis hiilgavalt, uhke snäkivaagen maja poolt koos seletustega (muu hulgas maitsesin ühte väga huvitavat vilja, mille nime ma praegu ei mäleta...), meeldiv veinikaart, gurmeetasemele pretendeerivad toidud, tühja õllepudelit märgati ja küsiti, kas juurde vaja, isegi elav muusika oli seal... Never ever ei ole selline koht minu ega P ega Poisi toiduelamus number üks ühelgi reisil, aga Tüdruku tuju hoidmiseks on mõistlik vahel ka niisugustes süüa. :))
Mul õnnestus kuidagi tellida taignas küpsetatud kala, ja ausalt, kui ma seda krõbedat koorikut kala ümbert ära koukisin ja taldriku äärele kuhjasin, endal juba kõht nelja peale jagatud eelroast ja maja snäkivaagnast täiesti täis, siis mul tuli küll meelde, et Aafrikas lapsed nälgivad.
Kuna mõned mu lugejad tahavad selle ilusa elu maksumust teada, siis umbes 1000 peesot läks kummaski kohas, nii päevane lunch + hulk jooke Ana ja Jose juures kui ka Tulumi kohta üsna peen õhtusöök. 50-55 eurot nelja peale.
Ilmast veel, kõige tähtsamast
Mul on komme jätta kõige tähtsamatest asjadest rääkimata. Päike. Päikest on ikka päris mõnusalt olnud.
Nagu ma kirjutasin, võttis Mehhiko meid vastu paduvihmaga, ja natuke sadas ka järgmisel hommikul. Tol õhtul, kui me Chichen Itzast tagasi sõitsime, saime tee peal vahepeal tugeva vihma kaela, ning kui me seal kangete margariitadega kohas istusime (Los Aguachiles on selle nimi kontrollitud kujul), tuli ka selline vihm, et tekkis maailma lõpu tunne ning parajasti meie tellimust vastu võtnud kelner jättis selle töö pooleli ning asus spetsiaalse harja abil vihmavett söögikoha põrandalt ära lükkama.
Kummalisel kombel on maiade päikese- ja vihmajumalad meile väga armulised olnud üleeile ehk Chichen Itza päeval ning ka täna ehk Valladolidi päeval - päikest on olnud suht vähe ja pilvi rohkesti. Ausalt öeldes ekskursioonitada on ilma päiksetagi palav, nii et neil päevil on pilved olnud teretulnud. Muidu paluks ikka päikest ja oleme seda saanud ka, nii SPF 50 kui ka 30 päikesekreemid said juba otsa.
Nagu ma kirjutasin, võttis Mehhiko meid vastu paduvihmaga, ja natuke sadas ka järgmisel hommikul. Tol õhtul, kui me Chichen Itzast tagasi sõitsime, saime tee peal vahepeal tugeva vihma kaela, ning kui me seal kangete margariitadega kohas istusime (Los Aguachiles on selle nimi kontrollitud kujul), tuli ka selline vihm, et tekkis maailma lõpu tunne ning parajasti meie tellimust vastu võtnud kelner jättis selle töö pooleli ning asus spetsiaalse harja abil vihmavett söögikoha põrandalt ära lükkama.
Kummalisel kombel on maiade päikese- ja vihmajumalad meile väga armulised olnud üleeile ehk Chichen Itza päeval ning ka täna ehk Valladolidi päeval - päikest on olnud suht vähe ja pilvi rohkesti. Ausalt öeldes ekskursioonitada on ilma päiksetagi palav, nii et neil päevil on pilved olnud teretulnud. Muidu paluks ikka päikest ja oleme seda saanud ka, nii SPF 50 kui ka 30 päikesekreemid said juba otsa.
Subscribe to:
Posts (Atom)
