1) tripp endisesse kuninga suvepaleesse Hua Hini ja Cha-ami vahel, siit meie juurest 15-20 km, nimi on Phra Ratchaniwet Marukhathayawan (loodan, et kõik jätsid selle nime täpselt meelde). :))
Takso viis meid otse kodust sinna ja ootas, kuni me saime kõik vaadatud, või täpsemalt, kuni keskpäevane palavus meist võitu sai, ja siis tõi ta meid tagasi Hua Hini, Market Village’isse, ja see lõbu – takso ligi 3 tundi meie käsutuses – maksis 700 bahti ehk mingi 240 krooni. Ma olin dr R-le öelnud, et küsi, mis see maksab, ja paku siis 20-25% vähem, aga kuuldes taksojuhi öeldud hinda vaatas ta kurvalt minu poole ja ütles, et sellest hinnast ei tahaks ta küll enam alla kauplema hakata, ja ma olin nõus.
Suveloss ise oli ka super! Palju suurem elamus, kui ma olin lootnud. Palju turiste, aga 95% neist kohalikud, või no vähemalt pilusilmad. Ilus koht. Meenutas natuke Trieste Miramaret (keskiga on käes siis, kui iga koht, kus sa käid, meenutab sulle mõnda eelmist …)
2) Tüdruk sai hobusega ratsutada, sõitsid koos mingi vanamehega mööda liivaranda siit Hua Hini ja tagasi. Mina olin öelnud, et kuidas ikka nii, ta ei oska ju ratsutada (ehkki ise arvab, et oskab), ja kiivreid siin ka ei anta. Dr R lahendas olukorra nii, et maksis kinni ka teise hobuse, millega instruktor (vms) Tüdruku kõrval sõitis. Kokku 800 bahti (270 kr).
3) ma käisin siin lähedal ühes väikeses “spaas” (nii nimetavad nad massaaži- jm salonge). Muidu maniküür maksis 200 bahti ja pediküür kah 200, aga kui võtsid mõlemad, oli kokku 300 bahti (= 100 kr). Vähemalt meil Sakus sisaldavad mõlemad protseduurid küll rohkem massaaži ja kreemitamist, siin oli seda väga vähe (jalamassaaž on eraldi teenus), aga see-eest keskenduti küüntele väga-väga korralikult, nii et ma olen igati rahul ja lähen sinna ilmselt veel.
4) õhtusöögiks sõitsime Khao Takiabi, restorani Rua Rimtarn, mis on tehtud päris suure laeva peale. Toit oli OK, ehkki millegagi pahviks ei löönud (inimene harjub heaga nii kiiresti …), küll aga asus laeva kõrval uskumatult suurepärane mänguväljak, nii et Tüdruk lausa mangus, et läheme sinna restosse veel, ja teenindus oli ka üle prahi, ulatudes sinnamaani, et ülemkelner või kes iganes ta oli, igatahes mingi ülemus, tõi meid tasuta koju ära (mingi 3-4 km) … väikese veoauto või pakiauto lahtises kastis!!! :)))
5) ma leidsin ja bronnisin endale sünnipäevakingi!!! Ja sain vastuse ka, et sobib täpselt nii, nagu ma tahtsin. Aga ma ei räägi teile veel, mis asi see on! :)))
Sunday, December 21, 2008
Saturday, December 20, 2008
Eile ja täna
Eile hommikul käisime linnas Market Village’is – kujutlesin seda rohkem turuks, aga see on ikka kaubanduskeskus. Suures Tesco poes oli avaram napsivalik, pluss meil oli vaja lambipirne, lastele krõbinaid jm, mida siinsed “külapoed” pakkuda ei suutnud. Lõunat sõime sealsamas keskuses, kohalike kiirsöögikohas, ca 65 krooni nelja peale (!). Pärast olime basseini ääres ja rannas, kus mööduv kaupmees mulle kiiresti Tüdruku jaoks uue kleidi maha müüs (130 kr).
Õhtul jalutasime mööda mereranda linnast teisele poole, st Khao Takiabi suunas, ja sõime vahelduseks jälle sellises peenemas kohas, mil nimeks Let’s Sea (jah, just niimoodi, selline naljanimi). Väga kena oli. Võtsime 6 eelrooga ja suure kausi kleepuvat riisi, ahvatlevaid eelroogi oli nii palju, et põhiroogadeni me ei jõudnudki. :))
Täna hommikul sõitsime Khao Takiabi mäe otsa, kus on tempel ja kus elab kümneid ahve – lihtsalt lahtiselt, inimesed käivad neid vaatamas ja toitmas. Ning Tüdruk sai kah neid toita ja oli jube rahul, kui ahvid mööda tema keha üles ronisid ja tal küljes rippusid. Aru ma ei saa, kuidas inimesele võib selline asi meeldida! :))
Tulime sealt jala alla ja vaatasime tee peal veel ühte templit ja hiigelsuurt kuldset Buddha kuju ja ilma sabata kassipoegi selle juures ja kalapaate ja kalureid, ja maitsesime värskeid krevette ja mingeid karploomi kaluri leti juures ja kavatsesime Khao Takiabi külas lunchi süüa … aga panime esimest korda söögiga täiesti pange, sest see oli hoopis selline tüdrukutebaar (vastikud vanad valged mehed …). Kuid ega nad ei saa ju sildile kirjutada, et nii ja naa, seepärast kirjutavad nad hoopis “Thai & European food”, ja meie olime väsinud ja tahtsime kohta, kus Tüdruk saaks vahelduseks süüa muud kui Tai toitu … ja nii oligi. Süüa me saime, aga see võttis meeletult kaua aega, ja mingit elamust kah polnud, ehkki kogemuse võrra saime targemaks.
Pärast jälle paar tundi basseini ääres ja õhtul linna peal, õhtust sõime täiesti mere ääres, seal on selline sadamakai või -sild, mille peal on mitu restot järjest. Meekaruna Seafood oli me tänane koht, ja kuigi algul oli natuke probleeme – neil ei olnud paari asja, mis me olime valinud –, siis lõpuks kõik laabus, ja elamusi oli kuhjaga, eriti dr R-l ja Poisil, kes sõid kuiva kanakarrit ja nägid kurja vaeva, et mitte näidata välja, kuidas see nende suid põletas. :))
Ja pärast jalutasime veel natuke linna peal ja ööturul, aga seal oli täna nii kohutavalt-väsitavalt palju rahvast … laupäev ju. Mõnus on elada linnast väljas nii rahulikus kohas, ehkki ka siia on inimesi juurde tulnud, kuid siiski täielik rahu ja vaikus, suur ja luksuslik bassein kah pidevalt ainult meie käsutuses, täiesti uskumatu.
Me teised oleme viietunnise ajavahega suurepäraselt kohanenud, mina praegu juba haigutan (siin hakkab kell 23 saama, Eestis alles 18), ainult Poiss ei saa hommikuti kuidagi üles.
Õhtul jalutasime mööda mereranda linnast teisele poole, st Khao Takiabi suunas, ja sõime vahelduseks jälle sellises peenemas kohas, mil nimeks Let’s Sea (jah, just niimoodi, selline naljanimi). Väga kena oli. Võtsime 6 eelrooga ja suure kausi kleepuvat riisi, ahvatlevaid eelroogi oli nii palju, et põhiroogadeni me ei jõudnudki. :))
Täna hommikul sõitsime Khao Takiabi mäe otsa, kus on tempel ja kus elab kümneid ahve – lihtsalt lahtiselt, inimesed käivad neid vaatamas ja toitmas. Ning Tüdruk sai kah neid toita ja oli jube rahul, kui ahvid mööda tema keha üles ronisid ja tal küljes rippusid. Aru ma ei saa, kuidas inimesele võib selline asi meeldida! :))
Tulime sealt jala alla ja vaatasime tee peal veel ühte templit ja hiigelsuurt kuldset Buddha kuju ja ilma sabata kassipoegi selle juures ja kalapaate ja kalureid, ja maitsesime värskeid krevette ja mingeid karploomi kaluri leti juures ja kavatsesime Khao Takiabi külas lunchi süüa … aga panime esimest korda söögiga täiesti pange, sest see oli hoopis selline tüdrukutebaar (vastikud vanad valged mehed …). Kuid ega nad ei saa ju sildile kirjutada, et nii ja naa, seepärast kirjutavad nad hoopis “Thai & European food”, ja meie olime väsinud ja tahtsime kohta, kus Tüdruk saaks vahelduseks süüa muud kui Tai toitu … ja nii oligi. Süüa me saime, aga see võttis meeletult kaua aega, ja mingit elamust kah polnud, ehkki kogemuse võrra saime targemaks.
Pärast jälle paar tundi basseini ääres ja õhtul linna peal, õhtust sõime täiesti mere ääres, seal on selline sadamakai või -sild, mille peal on mitu restot järjest. Meekaruna Seafood oli me tänane koht, ja kuigi algul oli natuke probleeme – neil ei olnud paari asja, mis me olime valinud –, siis lõpuks kõik laabus, ja elamusi oli kuhjaga, eriti dr R-l ja Poisil, kes sõid kuiva kanakarrit ja nägid kurja vaeva, et mitte näidata välja, kuidas see nende suid põletas. :))
Ja pärast jalutasime veel natuke linna peal ja ööturul, aga seal oli täna nii kohutavalt-väsitavalt palju rahvast … laupäev ju. Mõnus on elada linnast väljas nii rahulikus kohas, ehkki ka siia on inimesi juurde tulnud, kuid siiski täielik rahu ja vaikus, suur ja luksuslik bassein kah pidevalt ainult meie käsutuses, täiesti uskumatu.
Me teised oleme viietunnise ajavahega suurepäraselt kohanenud, mina praegu juba haigutan (siin hakkab kell 23 saama, Eestis alles 18), ainult Poiss ei saa hommikuti kuidagi üles.
Friday, December 19, 2008
Veel paar fotot
Poiss sõidab lahtise taksoga (eile õhtul) ja Tüdrukule sai täna rannakaupmehelt uus kleit ostetud (punane jakk on vana).
Keskiga ja Baan Chaitalay
Keegi – kõlab igatahes nagu Mark Twain – kirjutas kunagi, et keskiga on käes siis, kui iga inimene, keda sa kohtad, meenutab sulle kedagi varasemat tuttavat. No mul inimestega ei ole veel nii, aga puhkuste korterid kipuvad küll juba eelmisi meenutama. :))
Baan Chaitalay korter meenutab väga seda Los Gigantese oma, kus me elasime mullu Tenerifel. Praegune on küll avaram, uuem, luksuslikum, aga Tenerife oma oli isikupärasem. Ja sealset vaadet on ka võimatu ületada, ehkki praegu on meil akna all palmid jm troopiline lopsakus, pluss kena basseiniala.
Siinne basseinivärk meenutab mulle hotelli, kus me elasime Corralejos (Fuerteventural), aga on muidugi palju suurem ja vingem. Purskkaevud kahjuks ei tööta – inimesi on ka suht vähe, ehkki tundub, et kogu aeg tuleb juurde.
Baan Chaitalay on siis selline koht, et ligi 300 m pikkuse basseiniala ja aia ümber on kahel pool majad, vist 7 maja. Mere pool 4-korruselised, maa pool 7 korrust. Ja siin on kõik korterid, minu teada ühesuguse planeeringuga, 120 ruutmeetrit, millest väga suure osa moodustab avar rõdu. Pluss siis ühendatud elutuba-söögituba-kööginurk, pluss kaks magamistuba ja kaks vannituba.
Korterid on erinevalt sisustatud, sest kuuluvad eri omanikele. Mõni on võib-olla ühe korteri ostnud ja käib ise siin, kui saab. Ma leidsin netist ainult kolm omanikku, kes aktiivselt reklaamisid oma korteri(te) väljaüürimist, ja üks neist oligi Stephen, kellelt meie üürime. Ma ei suutnud tuvastada, et siin oleks ka mingi hotell (nagu oli Tenerifel selles kohas, et osa kortereid oli eraomanduses ja osa oli hotell).
Valvega territoorium, tõkkepuu, tõesti valvurid mitmel pool, tervitavad au andes. Tenniseväljakud tasuta (reketid ja pall korteris olemas), kuskil peaks olema ka jõusaal, me ei ole veel otsinud. Squashiväljak. WiFi on Stephenil enda oma, muidu on retseptsioonis mingid arvutid ja mingid tasulised kaardid ka, millega netti saaks, aga meil pole neid vaja. Kaks korda nädalas lubati korterit koristada. Pesupesemine tasuline, mul ei ole õnnestunud hinnakirja leida, aga ilmselt on see üsna odav.
Takso siit linna maksab 100-120 bahti (35-40 kr), kusjuures takso tellimine käib nii, et dr R ütleb retseptsiooni mehele, et kas te palun telliksite meile takso, retseptsiooni mees tuleb oma putkast välja ja vilistab :))) nii, et seda kuuleb tõkkepuu juures seisev mees, kes siis omakorda vilistab või viipab taksojuhile, kes seisab teisel pool tänavat, ja see siis sõidab ette. Taksona on siin kasutusel kastiautod, millele on taha pingid ehitatud. Suht võimatu kirjeldada, üritan pilti teha. Igatahes on väga mõnus sõita värskes õhus, tuul jahutab, v.a et Poiss peab oma sonimütsist kinni hoidma, et see ära ei lendaks. :))
Baan Chaitalay korter meenutab väga seda Los Gigantese oma, kus me elasime mullu Tenerifel. Praegune on küll avaram, uuem, luksuslikum, aga Tenerife oma oli isikupärasem. Ja sealset vaadet on ka võimatu ületada, ehkki praegu on meil akna all palmid jm troopiline lopsakus, pluss kena basseiniala.
Siinne basseinivärk meenutab mulle hotelli, kus me elasime Corralejos (Fuerteventural), aga on muidugi palju suurem ja vingem. Purskkaevud kahjuks ei tööta – inimesi on ka suht vähe, ehkki tundub, et kogu aeg tuleb juurde.
Baan Chaitalay on siis selline koht, et ligi 300 m pikkuse basseiniala ja aia ümber on kahel pool majad, vist 7 maja. Mere pool 4-korruselised, maa pool 7 korrust. Ja siin on kõik korterid, minu teada ühesuguse planeeringuga, 120 ruutmeetrit, millest väga suure osa moodustab avar rõdu. Pluss siis ühendatud elutuba-söögituba-kööginurk, pluss kaks magamistuba ja kaks vannituba.
Korterid on erinevalt sisustatud, sest kuuluvad eri omanikele. Mõni on võib-olla ühe korteri ostnud ja käib ise siin, kui saab. Ma leidsin netist ainult kolm omanikku, kes aktiivselt reklaamisid oma korteri(te) väljaüürimist, ja üks neist oligi Stephen, kellelt meie üürime. Ma ei suutnud tuvastada, et siin oleks ka mingi hotell (nagu oli Tenerifel selles kohas, et osa kortereid oli eraomanduses ja osa oli hotell).
Valvega territoorium, tõkkepuu, tõesti valvurid mitmel pool, tervitavad au andes. Tenniseväljakud tasuta (reketid ja pall korteris olemas), kuskil peaks olema ka jõusaal, me ei ole veel otsinud. Squashiväljak. WiFi on Stephenil enda oma, muidu on retseptsioonis mingid arvutid ja mingid tasulised kaardid ka, millega netti saaks, aga meil pole neid vaja. Kaks korda nädalas lubati korterit koristada. Pesupesemine tasuline, mul ei ole õnnestunud hinnakirja leida, aga ilmselt on see üsna odav.
Takso siit linna maksab 100-120 bahti (35-40 kr), kusjuures takso tellimine käib nii, et dr R ütleb retseptsiooni mehele, et kas te palun telliksite meile takso, retseptsiooni mees tuleb oma putkast välja ja vilistab :))) nii, et seda kuuleb tõkkepuu juures seisev mees, kes siis omakorda vilistab või viipab taksojuhile, kes seisab teisel pool tänavat, ja see siis sõidab ette. Taksona on siin kasutusel kastiautod, millele on taha pingid ehitatud. Suht võimatu kirjeldada, üritan pilti teha. Igatahes on väga mõnus sõita värskes õhus, tuul jahutab, v.a et Poiss peab oma sonimütsist kinni hoidma, et see ära ei lendaks. :))
Thursday, December 18, 2008
Esimesed muljed
Ehk hakkavad sõrmed tasapisi nende klahvidega paremini harjuma, aga ikka igas sõnas teen vigu ja pean kogu aeg parandama. Tüütu! Oleksin pidanud enne siiasõitu proovima seda imelooma, aga polnud aega.
Lühidalt kõigest – Lufthansa oli super. Ma ei teadnudki, et selliseid lennusõite veel on, vähemalt Euroopa firmadega. Kõigepealt joogiring soolaste küpsistega, siis hiline õhtusöök, kus sai pearooga kahe vahel valida, pluss salat, sai, tükk Camemberti, kook, kõik imemaitsvad. Teine joogiring tuli kohe peale, üldse nad saalisid selle käruga seal kogu aeg! Metallist kahvlid-noad jne. Väga sõbralik ja viisakas teenindus. Hommikul ka väga kena ja maitsev ja rikkalik söök.
Lennuk ise oli Boeing 747-???, ma ei mäleta täpselt. Igatahes jube suur, kaks korrust. Meie olime Economy-klassis, kus oli muidugi veidi liiga kitsas. 3+4+3 pinki kõrvuti, ja kogu lennuk oli täis kah. Business-klassis oli sama laias osas 2+3+2 pinki ja eraldi ekraanid igaühel eesistuja seljatoe sees. Noh, on vähemalt, mille nimel tööd teha. :))
Öösel millalgi näidati Wall-E multikat, mida meist keegi ei vaadanud – kes magas, kes üritas seda teha. Varahommikul näidati Mamma Miat ja seda mina küll vaatasin (teist korda) ja lapsed kah osaliselt.
Härra Pongi taksojuht oli meil ilusasti sildiga vastas, seal lennujaamas oli muidugi palju neid siltidega vendi. Minu teatud pettumuseks selline suht noor kutt – mulle meeldivad 50-60aastased taksojuhid, siis ma usaldan neid. :)) Aga sõitis normaalselt, kiiresti ja turvaliselt. Auto oli Nissan Urvan – 12 kohaga minivan, sees ilus nahksisu ja puitpaneelid. 12-kesi oleks väga kitsas olnud, aga meie 4 + juht + 4 kohvrit oli igati super.
Nüüd oleme kolm korda väljas söömas käinud – eile õhtul Hyatt kui lihtsaim ja lähim, maksis siinse hinnataseme kohta röögatu summa ehk 2800 bahti = üle 900 kr meile nelja peale. Tänane lunch ka siin lähedal pisikeses ja lihtsas kohas 250 bahti = 80-90 kr nelja peale, tänane õhtusöök linnas (Hua Hinis) ööturul, aga siiski restorani moodi kohas, mitte lihtsalt käru pealt – see oli 840 bahti ehk siis 280 krooni. Ma ütleksin, et ühtemoodi hõrgud olid kõik need söögid, vahet pole! :))) Ja teenindus ka ühtemoodi tähelepanelik ja viisakas ja sõbralik, Hyattis lihtsalt see setting – luksuslikus troopilises aias asetsev paviljon, kingad võetakse jalast ja pannakse kappi, tüdrukud põlvitavad su kõrvale, et küsida, mis sa sööd, jne.
Päeva veetsime siin enda juures basseini ääres, käisime toidupoes muidugi jne, et hommikusöögiks ja vahepeal näksimist tuua. Ja õhtul käisime siis linnas, jalutasime ja sõime ja jalutasime veel. Ostsime dr R-le ilusa linase särgi, ca 80 kr, ja kaks padjakatet, 50 kr tk. Rohkem ei viitsi praegu kirjutada. :))
Lühidalt kõigest – Lufthansa oli super. Ma ei teadnudki, et selliseid lennusõite veel on, vähemalt Euroopa firmadega. Kõigepealt joogiring soolaste küpsistega, siis hiline õhtusöök, kus sai pearooga kahe vahel valida, pluss salat, sai, tükk Camemberti, kook, kõik imemaitsvad. Teine joogiring tuli kohe peale, üldse nad saalisid selle käruga seal kogu aeg! Metallist kahvlid-noad jne. Väga sõbralik ja viisakas teenindus. Hommikul ka väga kena ja maitsev ja rikkalik söök.
Lennuk ise oli Boeing 747-???, ma ei mäleta täpselt. Igatahes jube suur, kaks korrust. Meie olime Economy-klassis, kus oli muidugi veidi liiga kitsas. 3+4+3 pinki kõrvuti, ja kogu lennuk oli täis kah. Business-klassis oli sama laias osas 2+3+2 pinki ja eraldi ekraanid igaühel eesistuja seljatoe sees. Noh, on vähemalt, mille nimel tööd teha. :))
Öösel millalgi näidati Wall-E multikat, mida meist keegi ei vaadanud – kes magas, kes üritas seda teha. Varahommikul näidati Mamma Miat ja seda mina küll vaatasin (teist korda) ja lapsed kah osaliselt.
Härra Pongi taksojuht oli meil ilusasti sildiga vastas, seal lennujaamas oli muidugi palju neid siltidega vendi. Minu teatud pettumuseks selline suht noor kutt – mulle meeldivad 50-60aastased taksojuhid, siis ma usaldan neid. :)) Aga sõitis normaalselt, kiiresti ja turvaliselt. Auto oli Nissan Urvan – 12 kohaga minivan, sees ilus nahksisu ja puitpaneelid. 12-kesi oleks väga kitsas olnud, aga meie 4 + juht + 4 kohvrit oli igati super.
Nüüd oleme kolm korda väljas söömas käinud – eile õhtul Hyatt kui lihtsaim ja lähim, maksis siinse hinnataseme kohta röögatu summa ehk 2800 bahti = üle 900 kr meile nelja peale. Tänane lunch ka siin lähedal pisikeses ja lihtsas kohas 250 bahti = 80-90 kr nelja peale, tänane õhtusöök linnas (Hua Hinis) ööturul, aga siiski restorani moodi kohas, mitte lihtsalt käru pealt – see oli 840 bahti ehk siis 280 krooni. Ma ütleksin, et ühtemoodi hõrgud olid kõik need söögid, vahet pole! :))) Ja teenindus ka ühtemoodi tähelepanelik ja viisakas ja sõbralik, Hyattis lihtsalt see setting – luksuslikus troopilises aias asetsev paviljon, kingad võetakse jalast ja pannakse kappi, tüdrukud põlvitavad su kõrvale, et küsida, mis sa sööd, jne.
Päeva veetsime siin enda juures basseini ääres, käisime toidupoes muidugi jne, et hommikusöögiks ja vahepeal näksimist tuua. Ja õhtul käisime siis linnas, jalutasime ja sõime ja jalutasime veel. Ostsime dr R-le ilusa linase särgi, ca 80 kr, ja kaks padjakatet, 50 kr tk. Rohkem ei viitsi praegu kirjutada. :))
Wednesday, December 17, 2008
Täiesti kohal
24,5 tundi kestis reis Sakust Baan Chaitalaysse, teisip kl 14.30 oli koju takso tellitud ja täna kl 19 olime oma ajutises ulualuses, viis tundi on ajavahe.
Üks öö ja üks päev on nagu vahelt ära, mina ikka lennukis eriti ei maganud (aga Tüdruk magas isegi õhtusöögi maha, tõsi, see serveeriti Eesti aja järgi kl 3 paiku öösel, nii et pole ime). Ja täna järgnes lennuki hommikusöögile pikk mikrobussisõit ja õhtusöök naabermajas (mis on täiesti juhuslikult Hyatt Regency :))). Nii et mul pole tänast päeva olnudki.
Muidu võiks mõelda, et oleme kõik koos maha surnud ja paradiisi sattunud, aga rõdu laes oli geko vm sisaliku moodi elukas. Ja see miniarvuti klaviatuur on nii vilets, et ma kirjutan iga sõna kaks korda kauem kui tavaliselt.
Üks öö ja üks päev on nagu vahelt ära, mina ikka lennukis eriti ei maganud (aga Tüdruk magas isegi õhtusöögi maha, tõsi, see serveeriti Eesti aja järgi kl 3 paiku öösel, nii et pole ime). Ja täna järgnes lennuki hommikusöögile pikk mikrobussisõit ja õhtusöök naabermajas (mis on täiesti juhuslikult Hyatt Regency :))). Nii et mul pole tänast päeva olnudki.
Muidu võiks mõelda, et oleme kõik koos maha surnud ja paradiisi sattunud, aga rõdu laes oli geko vm sisaliku moodi elukas. Ja see miniarvuti klaviatuur on nii vilets, et ma kirjutan iga sõna kaks korda kauem kui tavaliselt.
Tuesday, December 16, 2008
Pakkimine lõpetatud
Ma ei jõua ennast ära kiita selle eest, et mul on need „Barcelonasse kaasa“, „Kreetale kaasa“ jne nimekirjad arvutis olemas. Iga kord lihtsalt salvestan uue nimega, teen parandused-täiendused, ja ongi korras.
Riided pakkisin eile õhtul, muu kraami enamjaolt täna. Lastest oli seekord metsikult abi, nad tõesti orienteeruvad oma garderoobis juba märksa paremini kui mina. Muidugi ilmnes taas riideid, mis olid vahepeal – st sügise jooksul – lastele väikseks jäänud. Nüüd olen ma ka nii palju targem, et proovin endale suveriideid selga, enne kui need kohvrisse topin. See oli vist esimene Tenerife-sõit (nov 2003), kui ma alles soojal saarel avastasin, et samal kevadel ostetud suveseelik ei läinud mulle enam mitte kuidagi selga. :))
Jah, kohvrid juba kinni ja takso tellitud ja mõlemad lennud kah on time, kui kodulehti uskuda. Lapsed saavad kl 15 koolist lahti, st Tüdruk saab tunni võrra varem, aga peab ootama.
Ja kiisu saab ilmselt kõigest aru ja riidleb minuga praegu. :(( Käib esikus ümber kohvrite ja näugub: „Miks need asjad seisavad siin risti jalus? Ja üldse, kuhu te enda arust jälle lähete?“ Ehkki vanaisa ja memme tulevad siia „jõulupuhkust veetma“ ning kindlasti hellitavad teda veel rohkem kui mina. :)))
Riided pakkisin eile õhtul, muu kraami enamjaolt täna. Lastest oli seekord metsikult abi, nad tõesti orienteeruvad oma garderoobis juba märksa paremini kui mina. Muidugi ilmnes taas riideid, mis olid vahepeal – st sügise jooksul – lastele väikseks jäänud. Nüüd olen ma ka nii palju targem, et proovin endale suveriideid selga, enne kui need kohvrisse topin. See oli vist esimene Tenerife-sõit (nov 2003), kui ma alles soojal saarel avastasin, et samal kevadel ostetud suveseelik ei läinud mulle enam mitte kuidagi selga. :))
Jah, kohvrid juba kinni ja takso tellitud ja mõlemad lennud kah on time, kui kodulehti uskuda. Lapsed saavad kl 15 koolist lahti, st Tüdruk saab tunni võrra varem, aga peab ootama.
Ja kiisu saab ilmselt kõigest aru ja riidleb minuga praegu. :(( Käib esikus ümber kohvrite ja näugub: „Miks need asjad seisavad siin risti jalus? Ja üldse, kuhu te enda arust jälle lähete?“ Ehkki vanaisa ja memme tulevad siia „jõulupuhkust veetma“ ning kindlasti hellitavad teda veel rohkem kui mina. :)))
Sunday, December 14, 2008
Jälle reisipalavikus
Tulles vastu töötajate soovidele – või kuidas see väljend käiski, millega nõuka-ajal ebapopulaarseid otsuseid õigustati – avatakse mõneks ajaks taas see blogi. :))
Ta jääbki sellise nimega, sest mul on salastatus ja kõik muud settingud paika sätitud, mul ei ole praegu aega hakata uut blogi looma, ja pealegi vahet pole ju.
Et siis sõidame Taisse, teisipäeva õhtul hakkame siit minema, kolmapäeva õhtul (kohaliku aja järgi) peaksime kohale jõudma. Kõigepealt Lufthansa lennukiga Tallinnast Frankfurti, seal lennujaamas paaritunnine vahe, siis Bangkoki lennuki peale. Sõidab plaani järgi 10 tundi ja 10 minutit. Mina ei ole ju iial Euroopast väljas käinud, isegi Egiptuses mitte, ja minu seni kõige pikemad lennud on olnud ca 6 tundi, Helsingist Tenerifele ja Fuerteventurale.
Bangkoki lennuväljale on mul tellitud vastu minibuss, sel teemal suhtlesin meilitsi inimesega, kelle nimi on Pong Vimugtipant! :)) Ausõna! Mul on isegi tema telefoninumber olemas ja inglise keelt ta vähemasti kirjutas oluliselt paremini kui kodanik Rosario, kellelt me Barcelonas korterit üürisime. „My driver who wait for you will hold a sign of your name at the meeting point GATE 3 of arrival hall second floor,“ kirjutas Pong, kirjaviis muutmata. Aga dr R on taas viinud ennast kohaliku keelega paremini kurssi kui mina ja ütleb, et tai keeles on igasugune ajavormide loogika hoopis teistsugune, nii et pole hullu, Pongi inglise keel on ju täiesti arusaadav.
Ja see minibuss peaks meid siis viima kuurortlinna, mille nimi on Hua Hin. Umbes 195 km lennujaamast, väidab Google Maps, ca 3 tundi, seal on kiirteed. No eks paistab.
Korteri üürimisel seekord keeleprobleeme ei tekkinud, sest meie korteriomanik on iirlane, kelle nimi on Stephen. Raha pidin ka Iirimaal asuvasse panka kandma, st võisin valida, kas Iirimaale või Taisse, ja Euroopa Liidu sisene ülekanne on ju soodsam. Õieti see korter ei asu mitte Hua Hinis, vaid ca 4 km linnast edasi lõuna poole, eriti ilusate randade ja heade kalarestoranide piirkonnas. :)) Kui veel täpsem olla, siis on tegu Baan Chaitalay nimelise resorti ehk condominiumi ehk … ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle kohta öelda … asub igatahes Hyatt Regency hotelli ja Chiva Som luksspaa vahel, väga peen naabrus. :))
Meiega tuleb kaasa üks pisike ja imelik arvuti ning korteris peaks olema WiFi, nii et ma üritan ikka kohapealt muljeid jagada, et keegi pärast ei küsiks, et „no kuidas siis oli kah“. :))
Ta jääbki sellise nimega, sest mul on salastatus ja kõik muud settingud paika sätitud, mul ei ole praegu aega hakata uut blogi looma, ja pealegi vahet pole ju.
Et siis sõidame Taisse, teisipäeva õhtul hakkame siit minema, kolmapäeva õhtul (kohaliku aja järgi) peaksime kohale jõudma. Kõigepealt Lufthansa lennukiga Tallinnast Frankfurti, seal lennujaamas paaritunnine vahe, siis Bangkoki lennuki peale. Sõidab plaani järgi 10 tundi ja 10 minutit. Mina ei ole ju iial Euroopast väljas käinud, isegi Egiptuses mitte, ja minu seni kõige pikemad lennud on olnud ca 6 tundi, Helsingist Tenerifele ja Fuerteventurale.
Bangkoki lennuväljale on mul tellitud vastu minibuss, sel teemal suhtlesin meilitsi inimesega, kelle nimi on Pong Vimugtipant! :)) Ausõna! Mul on isegi tema telefoninumber olemas ja inglise keelt ta vähemasti kirjutas oluliselt paremini kui kodanik Rosario, kellelt me Barcelonas korterit üürisime. „My driver who wait for you will hold a sign of your name at the meeting point GATE 3 of arrival hall second floor,“ kirjutas Pong, kirjaviis muutmata. Aga dr R on taas viinud ennast kohaliku keelega paremini kurssi kui mina ja ütleb, et tai keeles on igasugune ajavormide loogika hoopis teistsugune, nii et pole hullu, Pongi inglise keel on ju täiesti arusaadav.
Ja see minibuss peaks meid siis viima kuurortlinna, mille nimi on Hua Hin. Umbes 195 km lennujaamast, väidab Google Maps, ca 3 tundi, seal on kiirteed. No eks paistab.
Korteri üürimisel seekord keeleprobleeme ei tekkinud, sest meie korteriomanik on iirlane, kelle nimi on Stephen. Raha pidin ka Iirimaal asuvasse panka kandma, st võisin valida, kas Iirimaale või Taisse, ja Euroopa Liidu sisene ülekanne on ju soodsam. Õieti see korter ei asu mitte Hua Hinis, vaid ca 4 km linnast edasi lõuna poole, eriti ilusate randade ja heade kalarestoranide piirkonnas. :)) Kui veel täpsem olla, siis on tegu Baan Chaitalay nimelise resorti ehk condominiumi ehk … ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle kohta öelda … asub igatahes Hyatt Regency hotelli ja Chiva Som luksspaa vahel, väga peen naabrus. :))
Meiega tuleb kaasa üks pisike ja imelik arvuti ning korteris peaks olema WiFi, nii et ma üritan ikka kohapealt muljeid jagada, et keegi pärast ei küsiks, et „no kuidas siis oli kah“. :))
Subscribe to:
Posts (Atom)
