Esimesed muljed

Ehk hakkavad sõrmed tasapisi nende klahvidega paremini harjuma, aga ikka igas sõnas teen vigu ja pean kogu aeg parandama. Tüütu! Oleksin pidanud enne siiasõitu proovima seda imelooma, aga polnud aega.

Lühidalt kõigest – Lufthansa oli super. Ma ei teadnudki, et selliseid lennusõite veel on, vähemalt Euroopa firmadega. Kõigepealt joogiring soolaste küpsistega, siis hiline õhtusöök, kus sai pearooga kahe vahel valida, pluss salat, sai, tükk Camemberti, kook, kõik imemaitsvad. Teine joogiring tuli kohe peale, üldse nad saalisid selle käruga seal kogu aeg! Metallist kahvlid-noad jne. Väga sõbralik ja viisakas teenindus. Hommikul ka väga kena ja maitsev ja rikkalik söök.

Lennuk ise oli Boeing 747-???, ma ei mäleta täpselt. Igatahes jube suur, kaks korrust. Meie olime Economy-klassis, kus oli muidugi veidi liiga kitsas. 3+4+3 pinki kõrvuti, ja kogu lennuk oli täis kah. Business-klassis oli sama laias osas 2+3+2 pinki ja eraldi ekraanid igaühel eesistuja seljatoe sees. Noh, on vähemalt, mille nimel tööd teha. :))

Öösel millalgi näidati Wall-E multikat, mida meist keegi ei vaadanud – kes magas, kes üritas seda teha. Varahommikul näidati Mamma Miat ja seda mina küll vaatasin (teist korda) ja lapsed kah osaliselt.

Härra Pongi taksojuht oli meil ilusasti sildiga vastas, seal lennujaamas oli muidugi palju neid siltidega vendi. Minu teatud pettumuseks selline suht noor kutt – mulle meeldivad 50-60aastased taksojuhid, siis ma usaldan neid. :)) Aga sõitis normaalselt, kiiresti ja turvaliselt. Auto oli Nissan Urvan – 12 kohaga minivan, sees ilus nahksisu ja puitpaneelid. 12-kesi oleks väga kitsas olnud, aga meie 4 + juht + 4 kohvrit oli igati super.

Nüüd oleme kolm korda väljas söömas käinud – eile õhtul Hyatt kui lihtsaim ja lähim, maksis siinse hinnataseme kohta röögatu summa ehk 2800 bahti = üle 900 kr meile nelja peale. Tänane lunch ka siin lähedal pisikeses ja lihtsas kohas 250 bahti = 80-90 kr nelja peale, tänane õhtusöök linnas (Hua Hinis) ööturul, aga siiski restorani moodi kohas, mitte lihtsalt käru pealt – see oli 840 bahti ehk siis 280 krooni. Ma ütleksin, et ühtemoodi hõrgud olid kõik need söögid, vahet pole! :))) Ja teenindus ka ühtemoodi tähelepanelik ja viisakas ja sõbralik, Hyattis lihtsalt see setting – luksuslikus troopilises aias asetsev paviljon, kingad võetakse jalast ja pannakse kappi, tüdrukud põlvitavad su kõrvale, et küsida, mis sa sööd, jne.

Päeva veetsime siin enda juures basseini ääres, käisime toidupoes muidugi jne, et hommikusöögiks ja vahepeal näksimist tuua. Ja õhtul käisime siis linnas, jalutasime ja sõime ja jalutasime veel. Ostsime dr R-le ilusa linase särgi, ca 80 kr, ja kaks padjakatet, 50 kr tk. Rohkem ei viitsi praegu kirjutada. :))

Täiesti kohal

24,5 tundi kestis reis Sakust Baan Chaitalaysse, teisip kl 14.30 oli koju takso tellitud ja täna kl 19 olime oma ajutises ulualuses, viis tundi on ajavahe.

Üks öö ja üks päev on nagu vahelt ära, mina ikka lennukis eriti ei maganud (aga Tüdruk magas isegi õhtusöögi maha, tõsi, see serveeriti Eesti aja järgi kl 3 paiku öösel, nii et pole ime). Ja täna järgnes lennuki hommikusöögile pikk mikrobussisõit ja õhtusöök naabermajas (mis on täiesti juhuslikult Hyatt Regency :))). Nii et mul pole tänast päeva olnudki.

Muidu võiks mõelda, et oleme kõik koos maha surnud ja paradiisi sattunud, aga rõdu laes oli geko vm sisaliku moodi elukas. Ja see miniarvuti klaviatuur on nii vilets, et ma kirjutan iga sõna kaks korda kauem kui tavaliselt.

Pakkimine lõpetatud

Ma ei jõua ennast ära kiita selle eest, et mul on need „Barcelonasse kaasa“, „Kreetale kaasa“ jne nimekirjad arvutis olemas. Iga kord lihtsalt salvestan uue nimega, teen parandused-täiendused, ja ongi korras.

Riided pakkisin eile õhtul, muu kraami enamjaolt täna. Lastest oli seekord metsikult abi, nad tõesti orienteeruvad oma garderoobis juba märksa paremini kui mina. Muidugi ilmnes taas riideid, mis olid vahepeal – st sügise jooksul – lastele väikseks jäänud. Nüüd olen ma ka nii palju targem, et proovin endale suveriideid selga, enne kui need kohvrisse topin. See oli vist esimene Tenerife-sõit (nov 2003), kui ma alles soojal saarel avastasin, et samal kevadel ostetud suveseelik ei läinud mulle enam mitte kuidagi selga. :))

Jah, kohvrid juba kinni ja takso tellitud ja mõlemad lennud kah on time, kui kodulehti uskuda. Lapsed saavad kl 15 koolist lahti, st Tüdruk saab tunni võrra varem, aga peab ootama.

Ja kiisu saab ilmselt kõigest aru ja riidleb minuga praegu. :(( Käib esikus ümber kohvrite ja näugub: „Miks need asjad seisavad siin risti jalus? Ja üldse, kuhu te enda arust jälle lähete?“ Ehkki vanaisa ja memme tulevad siia „jõulupuhkust veetma“ ning kindlasti hellitavad teda veel rohkem kui mina. :)))

Jälle reisipalavikus

Tulles vastu töötajate soovidele – või kuidas see väljend käiski, millega nõuka-ajal ebapopulaarseid otsuseid õigustati – avatakse mõneks ajaks taas see blogi. :))

Ta jääbki sellise nimega, sest mul on salastatus ja kõik muud settingud paika sätitud, mul ei ole praegu aega hakata uut blogi looma, ja pealegi vahet pole ju.

Et siis sõidame Taisse, teisipäeva õhtul hakkame siit minema, kolmapäeva õhtul (kohaliku aja järgi) peaksime kohale jõudma. Kõigepealt Lufthansa lennukiga Tallinnast Frankfurti, seal lennujaamas paaritunnine vahe, siis Bangkoki lennuki peale. Sõidab plaani järgi 10 tundi ja 10 minutit. Mina ei ole ju iial Euroopast väljas käinud, isegi Egiptuses mitte, ja minu seni kõige pikemad lennud on olnud ca 6 tundi, Helsingist Tenerifele ja Fuerteventurale.

Bangkoki lennuväljale on mul tellitud vastu minibuss, sel teemal suhtlesin meilitsi inimesega, kelle nimi on Pong Vimugtipant! :)) Ausõna! Mul on isegi tema telefoninumber olemas ja inglise keelt ta vähemasti kirjutas oluliselt paremini kui kodanik Rosario, kellelt me Barcelonas korterit üürisime. „My driver who wait for you will hold a sign of your name at the meeting point GATE 3 of arrival hall second floor,“ kirjutas Pong, kirjaviis muutmata. Aga dr R on taas viinud ennast kohaliku keelega paremini kurssi kui mina ja ütleb, et tai keeles on igasugune ajavormide loogika hoopis teistsugune, nii et pole hullu, Pongi inglise keel on ju täiesti arusaadav.

Ja see minibuss peaks meid siis viima kuurortlinna, mille nimi on Hua Hin. Umbes 195 km lennujaamast, väidab Google Maps, ca 3 tundi, seal on kiirteed. No eks paistab.

Korteri üürimisel seekord keeleprobleeme ei tekkinud, sest meie korteriomanik on iirlane, kelle nimi on Stephen. Raha pidin ka Iirimaal asuvasse panka kandma, st võisin valida, kas Iirimaale või Taisse, ja Euroopa Liidu sisene ülekanne on ju soodsam. Õieti see korter ei asu mitte Hua Hinis, vaid ca 4 km linnast edasi lõuna poole, eriti ilusate randade ja heade kalarestoranide piirkonnas. :)) Kui veel täpsem olla, siis on tegu Baan Chaitalay nimelise resorti ehk condominiumi ehk … ma ei teagi, kuidas eesti keeles selle kohta öelda … asub igatahes Hyatt Regency hotelli ja Chiva Som luksspaa vahel, väga peen naabrus. :))

Meiega tuleb kaasa üks pisike ja imelik arvuti ning korteris peaks olema WiFi, nii et ma üritan ikka kohapealt muljeid jagada, et keegi pärast ei küsiks, et „no kuidas siis oli kah“. :))

Barcelonat ja päikest

Tuleb vist kinni panna see blogi. Elu läheb edasi ning toob loodetavasti veel selliseid mõnusaid seiklusi ja puhkusi.

Kuna tagasitulekule järgnes minu puhul Londoni reisijuhi toimetamine, siis tekkis mul vastupandamatu soov korrata samalaadset relocationit ehk ümberpaiknemist ka seal, ning miks mitte ka Pariisis või kus iganes.

„Tead, miks ma tahan suureks saada,“ küsis Poiss minult täna, kui me soojas vihmas läbi mõisapargi kodu poole jalutasime. „Mitte ainult sellepärast, et siis saan ma teha, mis ma tahan. Või noh … see ongi umbes see. Et siis saan ma minna Prantsusmaale ja seal on palju parem ilm.“

Jah, Eesti viimase aja kliima viskab üle isegi lapsel, kelle tujus mängivad palju suuremat rolli hoopis teised tegurid. Aga ma ise olen ju ammune depressioonik-melanhoolik, kelle meeleolu ilm uskumatult palju mõjutab.

Üks mu sõpru tahab sügisel-talvel alati Eestist ära, sest ta vihkab külma. Tal hakkab külm juba septembris, kui teistel pole veel midagi viga. Ma olen nüüd aru saanud, et minu puhul on kõige olulisem päike. Ma läksin Barcelonas ka tujust ära, kui ilm oli pilves – ehkki soe (no paar korda tuli ette selle kuu aja jooksul). Samas külm ja päikeseline talvepäev meeldib mulle väga – eelkõige muidugi siis, kui on lund, mida ka viimasel ajal väga tihti ei juhtu.

Ma peaksin elama kuskil, kus on palju rohkem päikest.

Oodates päeva, mil dr R ja mina oleme vabad otsustama, kus see koht võiks olla, ravin ma oma tuju õhuvahetusega – iga paari-kolme kuu tagant. Meil olid juba veebruarist saadik detsembri Tai-piletid olemas, aga juuni lõpu Barcelonast juuli alguse Eestisse jõudes tundus detsembri keskpaik väljakannatamatult kaugel. Nii et ma pidin ostma veel ühed piletid, septembri lõpuks Triestesse. :))

Viimane sissekanne on rohkem minust, ja üldse mitte Barcelonast. Aga nagu juba klassikud on öelnud, ikka iseennast otsitakse (ja parimal juhul leitakse) igal pool. Barcelonast on mul plaan kirjutada lähiajal mõned artiklid, nii et … Ning võib-olla ei olnudki küsimus nii palju Barcelonas, kui just päikeses. Ja minus endas.

Ma ei ole muidu see inimene, kes iga kirja lõpus päikest soovib, aga siinkohal – ligi kolme kuu jooksul kirjutatud kirja lõpetades – soovin seda küll kõigile. Päikest, eks ju!

Ainult paar pilti veel

Tuntud fotograaf neiu L saatis mulle enda tehtud pilte, ja kuigi mõned neist ripuvad juba Orkutis ja Facebookis, panen oma lemmikud siia kah üles. Neli tk Barcelonetast ja üks Chaticost.

Natuke kokkuvõtteid

Veidral kombel on mul olnud Barcelona-järgses Eestis palju raskem kohaneda kui teistpidi. Esiteks muidugi ilm, mis on siin ju üsna masendav. Nüüdseks olen ligi kaks nädalat taas Eestis olnud, aga mul on ikka veel kogu aeg külm! Nojah, siin ON ju külm – aga ma näen, et teised inimesed kannavad t-särke, kui mina kannan pikkade varrukatega pluusi + kampsunit!

Mõned on küsinud, et mis mulle Barcelonas või üldse reisil olles kõige rohkem meeldis. Appikene, seda on muidugi jube raske öelda. Päike. Valged kalad. Magusad ja mahlased kirsid. Hea ja odav roosa vein. See, et ma üldse olin niimoodi puhkusel, kuu aega järjest, pealegi veel Vahemere ääres – peaaegu kujuteldamatu, kui poleks seda ise läbi teinud. :))

Aga kohtadest siis. Paluks arvestada, et ma olin Barcelonas teist korda, seepärast (ilmselt) pole selles nimekirjas mõnda tippvaatamisväärsust – need vaimustasid mind juba eelmisel korral ära. :))

Mõlemad Gaudi tehtud majad, kus me sees käisime: La Pedrera ja Casa Battlo. Muuseumidest meeldis mulle kindlasti kõige rohkem linna ajaloo muuseum (Museu d’Historia de la Ciutat), mis asub vanalinnas. Loomaaed oli palju parem, kui raamatutes räägitakse, õnneks jäin uskuma R-O ja ühe dr R sealse kolleegi juttu. Ciutadella park oli väga tore, ma kujutlesin seda hoopis teistsugusena ... IMAX-kino oli pöörane elamus!!! :)) Ja Font Magica, see imeline purskkaev! Santa Caterina turg meeldis mulle üliväga, hoolimata kõigist äpardustest ja turu natuke ebameeldivast ümbrusest.

Väljasõitudest: Lloret de Mar’i veepark oli absoluutselt super – tõesti sobib igasugustele vanustele ja eelistustele (nii ägedamaid kui ka leebemaid atraktsioone). Ma arvan, et parim veepark, kus me käinud oleme, ja me ikka oleme neis käinud küll. :)) Ja minule oli Valencia väga positiivne üllatus – ma ei oodanud sealt mitte kui midagi, läksime lihtsalt A-M-le ja E-le külla … aga ufokvartal oli vapustav ja vanalinn jättis ka supermeeldiva mulje, sinna tahaks kindlasti kunagi veel minna.

Hästi toredad olid nii kaks õhtut tšikkidega kui ka kaks õhtut A-M ja E-ga kui ka poolteist õhtut R-O ja P-ga. Väga meeldejäävad üritused kõik! :))

Poiss pahandas minuga hiljuti, et ma ei ole kirjutanud sellest, et sõjamuuseumis oli üks Eestis tehtud … mingi asi, mingi kahur? Et umbes see pidigi kõige tähtsam asi olema, et millest ma siis üldse kirjutan siin blogis, kui ma sellestki pole kirjutanud! :)) Siis ma ütlesin, et igaüks võib ise kirja panna, mis neile Barcelonas kõige rohkem meeldis, aga noh, ega noortel pole ju aega. :))

Ma oskan siiski öelda nii palju, et Poisile meeldisid väga nii sõjamuuseum kui ka linna ajaloo muuseum. Oligi see jutt, et raske öelda, kumb rohkem meeldis. Tüdruk ütles, et talle meeldis kõige rohkem šokolaadimuuseum, aga tegelikult oli näha, kuidas teha inspireerisid mõlemad kunstimuuseumid – Miro ja Picasso. Tuli koju ja kukkus joonistama-jäljendama, kusjuures minu meelest väga osavalt. No ja muidugi meeldis neile mõlemale väga rannas käia ning Tüdrukule ka šoppamas. :)) Ma oleksin ausalt öeldes ise ka palju rohkem šopanud, ma ei tea, aega nagu ei jäänud selleks nagu üldse … :))

Millest mul veel kahju on, mis jäi käimata. Eelkõige Palau de la Musica Catalana – aru ma ei saa, ma tahtsin sinna juba eelmisel korral minna, ja nüüd ka ei saanud käidud. Ja siis see näitus filmi ja foto suhetest, kuhu ma samuti kavatsesin minna … Sardana tantsu ei näinud, kuigi teadsin, kus ja millal seda tantsitakse. Laste teemadest võlukunsti muuseum, Poble Espanyol, Tibidabo lõbustuspark. Aga muu oligi juba selline varuvärk, et kui ei ole rannailma. No ja väljasõite oleks võinud ju lõputult teha: Port Aventura, Andorra, Sitges, Girona, Figueres, Montserrat, Tarragona jne.

Pildid: teine õhtu tšikkidega

Ja see siis meie kodu juures Chatico kõrtsis, jalgpalli veerandfinaali Hispaania-Itaalia mängu pöörane õhtu, millest oli juttu juba varem ja mõned pildid ka ...

Pildid: esimene õhtu tšikkidega

See oli siis see õhtu Barcelonetas, imeheas kalarestoranis, millest kirjutasin siin ...

See blogi ei ole veel päris lõpetanud

Kuigi juuni Barcelonas on parandamatult ja pöördumatult läbi, on mul siiski plaanis siia veel natuke kirjutada ning eelkõige veel pilte postitada. Tänu kahele koos tšikkidega :)) veedetud õhtule (nad ise nimetavad oma reisi "tšikkide tripp Barcelonasse" või umbes nii) on mul nüüd ka mõned pildid iseendast, ja isegi üks täielik haruldus, nimelt kogu me pere neljakesi koos ... ma ei ole kindel, kas meil üldse selline pilt varem eksisteeris!

Täna sain A käest hulga pilte, ja kohe jõuavad mõned ka siia üles.