Rannast veel

Nagu juba öeldud, me käime Bogatelli rannas. See on Olümpiasadamast ja Mapfre tornist teine rand ida poole.

Olin varem lugenud, et Barcelonetas on kõige rohkem rahvast – mis on ka loogiline, sest see on otse kesklinna „all“. Ja seda ütleb ka dr R, kes Torre Mapfre 21. korruselt alla vaatab. :))

Esimene rand tornist ida poole on Nova Icaria – sealt me käisime läbi esimesel päeval, aga seal tundus jälle vesi nagu must, või vähemalt Bogatelli rannas tundus märksa puhtam. Muidu asukoha mõttes oleks meil Nova Icarias lähem käia.

Üks põhjus veel, miks me Bogatelli eelistame – seal on alati suuremad lained kui Nova Icarias. Meie lastele meeldib lainetes mängida. :))

Rannatooli üür on viis eurot ja Bogatellis kasutavad seda teenust väga vähesed. Aga mina olen ikka võtnud, sest esiteks olen ma Kreeka-puhkustel kuidagi rannatoolidega harjunud (vanem inimene juba ka, eks!) ja teiseks – meil on rannas kaasas kolm kotti rätikute ja muuga, ma sätin kõik need kotid rannatooli jalgade külge. Noh, torkan toolijalad kotisangadest või seljakoti rihmadest läbi liiva sisse, nii et kotid on tooli küljes. Natuke nagu rahulikum tunne, ei pea kogu aeg valvama.

Ma olen ju kõigi kindlustusfirmade lemmikklient, hirmus pabistaja. :)) Ma parem maksan natuke, et mul süda rahulikum oleks.

Rannas käia on mõnus

Ma ei ole tegelikult kunagi niimoodi regulaarselt ja süstemaatiliselt rannas käinud nagu nüüd siin. Seni vist viis-kuus-seitse päeva nende kolme nädala jooksul (ei mäletagi enam täpselt), aga kindlasti käime paar-kolm korda veel. „Päris“ puhkusel ei saa me sellist asja kunagi teha, sest dr R ei elaks seda üle. :)) Tema peab alati ja igal pool ringi sõitma. Aga nüüd on ta jumala abiga argipäeviti tööl ja meie saame rannas mõnuleda. :))

Alguses läksime ikka jala ja tulime tagasi bussiga, või vastupidi, aga nüüd on nii palav, et sõitsime nii eile kui ka täna mõlemad otsad bussiga. Praegu on sellised päevad, et kolm korda tuleb duši all käia ja eile panime korteris esimest korda ka konditsioneeri käima.

Tüdruku puhul ei saa enam rääkida sellest, mitu korda ta päeva jooksul ujumas käib, pigem võiks üritada kokku lugeda, mitu korda ta vahepeal veest välja tuleb. :)) Sellest hoolimata on ta nahk juba omandamas mustjaspruuni varjundit.

Aru ma ei saa, kuidas mu kummalgi lapsel on nii hea nahk, et nad ei lähe üldse punaseks, vaid kohe ilusaks pruuniks. Ise olen ma enamasti nagu punane pudru. Hetkel olen küll enda kohta väga pruun, aga täna õnnestus ikka kõht tumeroosaks keevitada.

Poiss võib muidu tundide kaupa liivalosse jms ehitada, aga eile ja täna ta rannas põhiliselt luges. Põnev raamat oli pooleli ning see pälvis kogu tähelepanu.

Mina võtan enamasti ajakirja kaasa, aga väga harva loen seda. :)) Täna küll natuke lugesin. Ma võin lõputult merd vaadata. Ning ujuvaid või mängivaid lapsi. Ja võõraid inimesi. Rannas käimine on nii suurepärane ettekääne, et mõnikord – mitu tundi järjest – mitte kui midagi teha …

Kaks asja, mille järele ma igatsen

Üks on Valio Alma rasvatu kodujuust. :)) Ja teine on vaikus. Siin on permanentne lärm – liiklus, paugutamine (lapsed lõbustavad ennast mingite imelike asjadega), jne, jne.

Marina tänav, mille ääres meie korter asub, on hästi suur ja elava liiklusega. Ning elutoa ja meie magamistoa aknad on tänava poole. Luugid käivad ette, aga ma magan ikka ainult kõrvatroppide ja igaõhtuse veinidoosiga. Ning väga hästi ei maga ka nõnda.

Lootsin, et A-M juures on vaiksem, et saan vähemalt kaks ööd vahepeal rahu, aga ka seal läks mingi maantee üsna maja tagant läbi – ja ma ei saa aru, need hispaanlased sõidavad ringi täitsa 24/7! :)) Nii et vaiksem seal küll ei olnud.

Aga muud nagu ei oska öelda, et ma millestki puudust tunneksin. Inimestega suhelda saab siit ka ja kassike on T-ga ilmselt juba täiesti ära harjunud. :))

Casa Battló ja kuum ilm

Nüüd siis hakkab tõesti hullult palavaks minema … Läksime lastega täna hommikul kodust välja siira kavatsusega teha paarikilomeetrine matk mööda modernista-arhitektuuri pärleid. Paraku oli juba neljas vaadatav maja Casa Battló, kuhu me läksime ka sisse … ja see oli super, uskumatu – nüüd lõpuks saan ma sellest Gaudí-vaimustusest päriselt aru! – ja tõepoolest väärt seda (paljude teiste kohtadega võrreldes imelikult kõrget) piletihinda.

Aga muidugi vaatasime me siis kõike juba korralikult ja rahvast oli seal palju ning samal ajal läks üha palavamaks … nii et kui me taas välja tulime ja veidi eemal pingi peal jalgu puhkasime, siis leidsime, et sellise ilmaga tuleb ikka randa minna. Mida me ka tegime. :))

Dr R on natuke õnnetu, et tema tahaks ka kõiki neid põnevaid kohti näha, mida meie vaatamas käime … et tuleb siia linna ikka ükskord turistina ka tulla. No mina ei tea, ma saan küll sellest linnast vist parema pildi kui ükskõik millisest teisest (välja arvatud ehk Vaduz, mis on lihtsalt nii väike). Aga eks ma võin siis šopata, kui dr R siia veel turistina tulla tahab. :))

Muide, kui juba Vaduzi mainisin – homses Ekspressis peaks ilmuma mu Liechtensteini-lugu, huvi korral palun lahkesti lugeda. :))

Praktilisi nõuandeid

1) Lõuna ajal tasub kõht menu del dia või buffet lliure abil täis süüa. Esimene variant siis komplektlõuna, enamasti kolm käiku, tihti ka jook hinna sees, 8–10 eurot. Teine variant nn Rootsi laud, „all you can eat“, meie senine lemmik Fresc Co nimeline kett (8.50 incl kõik, ka kohv jne), aga on ka teisi, olen linna peal näinud.

Selle lõuna võib süüa kl 14–15 paiku, mis tähendab enamasti seda, et õhtul võib piirduda tapade või mingi väiksema praega. Sest õhtul pakutakse sellist soodsat komplekti väga vähestes kohtades, selle peale ei tasu loota.

Seni on meil lõunamenüüsid ka jagada lastud, kui oleme soovinud (et võtame lastega kolme peale kaks menüükomplekti), aga täna sattusime vanalinnas restorani, kus seda ei lubatud. No eriti vahet pole tegelikult – Tüdruk alguses rääkis, et tal ei ole isu, aga pärast sõi ikka. :))

2) Taksod on siin linnas üsna soodsad. Käisime täna õhtul Gracia piirkonnas jalutamas ja söömas ning tulime taksoga koju, 7.50 vms. See oli ikka päris pikk sõit! Poiste restoranist siia oli mingi 4 eurot kopikatega. Täna olevat Eesti lehtedes olnud lugu Tallinna taksojuhist, kes küsis turistilt 70 eurot. Siin linnas saaks 70 euro eest mitu ringi ümber linna teha!

3) P andis mulle kolm Barcelona Card’i, millega saab soodustusi paljudes muuseumides ja ühistranspordis tasuta sõita. Tähendab, need on viiepäevased kaardid ja P & Co ostsid need millalgi mais, aga kuupäevi peal ei ole. Ma olen neid juba üsna mitmes kohas kasutanud (täna näiteks Picasso muuseumis -50% ehk 9 euro asemel 4.50) ja seni pole keegi kuupäeva kohta küsinud. Ühistranspordis ei ole ma julgenud seda nalja teha, ostsin endale kohe kuukaardi. Kui keegi kavatseb tänavu alates juulist veel Barcat külastada, võin ma need kaardid lahkesti edasi anda.

4) Hästi kasulik sait on http://www.tmb.net/en_US/home.jsp – ma vaatan pea igal hommikul järele, mis variante see meile ringiliikumiseks pakub. Valige „I want to go to…“ ja siis sisestage aadressid ning ta annab variandid metroo ja/või bussiga. Ma olen üritanud viimasel ajal rohkem bussidega liikuda. Esiteks on meil mitu bussipeatust täitsa maja ümber ja kaks metroojaama ikka natuke kaugemal, teiseks – teadagi, bussist näeb välja. Lastel on ka see hull metroovaimustus õnneks üle läinud, mis neid näiteks Viinis kummitas.

Loomaaias, koos nunnumeetriga :))

Paabulinnud kõndisid vabalt ringi kogu loomaaias ja tegid suhteliselt vastikut kassihäält. Üks konkreetselt nõudis endale palukese Tüdruku võileivast, mille peale sai Tüdruk muidugi Poisi käest hirmsasti riielda, sest "loomaaias ei tohi ju loomi toita, sa ju nägid neid silte, nüüd kohe tuleb kuri onu" jne, jne. :))

Poiss on meil väga range. Täna lõuna ajal käsutas ka Tüdrukut, et "sa pead oma liha enne ära sööma kui friikartulid", aga siis kasutasin ma oma autoriteeti ja ütlesin, et pidagu suu ja et Tüdruk võib süüa ükskõik mis järjekorras ta soovib. :))

Eilseid pilte Ciutadella pargist

... mis asub meie korterist kahe tänavavahe kaugusel.

Ootamatu kingitus Picasso muuseumis

Seljakott tuli kohustuslikus korras ära anda, seekord oli see eraldi ruum, kus üks tädi neid kotte leti taga vastu võttis. Läksime sisse ja Poiss (kelle seljas see kott tegelikult oli) jäi klaasukse juurde kohmitsema, pani ukse ilusasti kinni. Tädi oli nii rõõmus, ütles „Muy bueno“ ja veel midagi. No umbes, et tubli poiss, et ukse kinni panid, vms.

Käisime siis muuseumis ära ja poekeses ka, istusin korraks sinna kotihoiu ette pingile, andsin Poisile numbri ja ütlesin, et mine võta ise kott välja. Poiss tuli tagasi, lisaks kotile käes suur ilus raamat. Ja tädi naeratab mulle läbi klaasi, näitab, et kõik on hästi. Ma siis tänasin omakorda žestidega. Poiss ise ei taibanud vist üldse aitäh öelda, oli nii jahmunud sellest ootamatust kingitusest.

Fotoalbum Picassost tööhoos, must-valged pildid, väga ilus asi. Aru ma ei saa. Aga oli muidugi võimalik kasutada pedagoogiliselt, et ikka on vaja viisakas olla jne. :))

Muidu ka tore muuseum. Armsad väikesed õlimaalid tuttavatest paikadest Barcelonas, 14–15aastase Picasso maalitud. Lapsi huvitasid vist kõige rohkem need pildid, mis Picasso joonistas umbes nendevanusena – seal on tema töid alates 9. eluaastast. Tüdrukule ei meeldinud „sinise perioodi“ tööd. „Need pole üldse ilusad.“ :))

Mind üllatas põnev keraamika – nagu Miró muuseumis põnevad vaibad. Teine võimalus, et mul on lihtsalt mingi tarbekunstiga seotud kriuks … :))

Ah soo, ja täna

Kõige veidramal kombel oli ka täna imeline päev.

Ma tegelikult ei võta seda endastmõistetavalt ja tänan kõiki jumalaid iga jumala päev (siin lauses olid nüüd küll kõik usundid jaburalt korraga koos ...)

Ehk siis ma olen metsikult õnnelik nende kokkusattumuste üle, mis meid niimoodi siia on toonud selleks imeliseks kuuks ajaks, ja tänulik kõigile, kes on kaasa aidanud sellele, et see on teoks saanud.

Täna käisime põhjalikumalt Ciutadella pargis, mis on meil siin kodust enam-vähem kahe sammu kaugusel, ja Barcelona loomaaias, mis ei ole kindlasti maailma parim, aga lastele ja loomaaia-huvilistele igal juhul väga tore.

Riisipõllud, paadisild ja brunch Valencia lähistel :))