Vietnam vs Tai

Teadsin, et see küsimus hakkab mind kummitama, sestap mõtlesin selle peale Vietnamis tihti. Mitte et ma julgeksin mingeid suurejoonelisi järeldusi teha, olen ju mõlemast maast nii väikest nurgakest näinud. Loodust ja ajalugu ja kultuuri jagub mõlemas, toit on ka super, nii et vist ikka kaadrid otsustavad kõik, nagu alati.

Tais oli mul tihti tunne, et kohalikud esinevad lihtsalt teenindajatena, et nad tegelikult väga ei salli meid. Või siis, et nad on natuke ülbed, peavad end paremaks, kipuvad kantseldama - korraldama asju nii, nagu meil nende meelest parem oleks (või nagu nende arvates mingil muul põhjusel vaja oleks).

Vietnamis esines aga väga mitmel korral täiesti üllatavat ja minu arust siirast sõbralikkust, osavõtlikkust,  abivalmidust. Giid Lot oli absoluutselt superlahe inimene, aga mulle jääb kindlasti meelde ka Grand Hotelli katusebaari vana baarmen, kes meie esimesel sealkäigul võttis vaevaks meile näidata, mis paistab ühelt või teiselt poolt, juhtida meie tähelepanu jõealusele tunnelile jne. Minu sünnipäevakoogike hotellis - jaa, ma saan aru, et see on tõenäoliselt süsteem, aga ikkagi, see oli üliarmas nende poolt, eks ju. Seal ühes pisikeses söögikohas (kuhu me maandusime sellepärast, et meil Tüdrukuga oli vaja vetsu minna) see tädi, kellel menüüs tegelikult ei olnud taimetoitu, aga ta lihtsalt valmistas Tüdrukule mingeid vilju ja riisi. No ja muidugi see päris taimetoidurestorani-tädi, kes oli nii ülirõõmus, et me sinna üldse tulnud olime.

Saigonis hotelli lähedal asunud noolemängubaari peremees, kes tuli juttu ajama ja nõudis, et ta peab meile ühe ringi jooke välja tegema. My Spa pisike perenaine, kes mu helesiniseid küüsi kaks päeva hiljem mäletas. Mui Ne hotelli kõik töötajad, väga armsad ja tublid ja kogu aeg naeratavad.

Kuskilt olin lugenud, et Vietnam on alles arengumaa ja teeninduskultuur pole ikka päris see, jne, jne, aga see jutt on küll jama. Saigonis toimis teenindus igal pool nii hästi, et ma polnud isegi veel jõudnud mõelda, et ma midagi tahaksin, kui juba tuldi ja pakuti seda. :)) Minu sünnipäevaõhtu restoran Temple Club oli parim näide, absoluutselt täiusliku teenindusega koht, aga ka mujal sujus kõik ülihästi, kusjuures käisime ju ka väga lihtsates kohtades. Mui Ne keskmine teenindustase jäi Saigoni omale selgelt alla, aga ega seal ka viga polnud. Restodest jäid hea teenindusega meelde Bamboo Bamboo, Hoang Vu, meie hotelli vastast väikeste koerakestega koht, Kochi Kalju teisik jt.

Kokkuvõttes mulle praegu tundub, et Vietnami inimesed meeldisid mulle rohkem kui tailased... Ladina tähtedega siltidest oli muidugi abi, inglise keelt osati päris hästi. Saigon meeldis mulle väga-väga-väga, eile õhtul teel lennujaama linnast läbi sõites tundsin eriti selgesti, et sellesse linna tahan ma kindlasti veel tulla.

Lõuna-Vietnami liiklusest

P ütles eile - pärast ühte jalgrattal ja ühte rolleril veedetud päeva -, et nii hullumeelse liiklusega maad pole tema veel näinud. Ma olin natuke üllatunud, aga jah, eriti Saigonis liiklemine oli ikka täitsa kummaline kogemus. Olime lugenud umbes seda, et ole õnnelik, kui sul õnnestub Saigonis mõni suur tänav ületada ja sealjuures ellu jääda, aga tegelikult oli see päris lõbus ja ühtegi reaalset ohuolukorda minu arust ei tekkinud.

Ühesõnaga, selleks, et üle tänava minna, tuleb lihtsalt tasakesi minema hakata. Ühemõttelisi jalakäijafoore on väga vähe ja ega need foorituled kedagi väga ei takista ka. Lihtsalt lähed ja rollerid sõidavad su eest ja ümber läbi. Äkilisi liigutusi ei tohi teha, samas tempos lähed. Kaks korda juhtus seda, et mingis mundris või vormis tegelane teatas meile: "Follow me!" ja tegi meile vile abil üle tänava teed. Korra aitas meid üks mundrikandja rolleri seljas, aga see oli juba meie viies päev Saigonis ning mu perekonnaliikmed ei saanud arugi, et meil vahepeal mingi abiline oli.

Taksos istudes on ausalt öeldes isegi hullem vaadata, kuidas kõik need miljonid rollerid auto ümber parvlevad, kogu aeg on tunne, et mõni neist saab otsekohe viga. Eriti too kord, kui me tulime Cu Chi tunnelite ja Cao Dai templi tripilt, siis sattusime keset Saigoni tipptundi ja see oli päris õudne.

Giid Lot rääkis meile, et kuigi ametlikult on Saigonis 8-9 miljonit elanikku, elab seal tegelikult ca 11 miljonit inimest ning rollereid on linnas umbes poole vähem, ehk siis 5,5 miljonit.

Tagasisõit, veel

Hongkong võttis meid vastu 11 kraadiga. "Miks nii külm?" küsis Poiss täpselt sellise näoga, nagu minu käes oleks see masin, mis ilma teeb. Ema vastutab kõige eest, alati.

Lennujaamas köitis minu ja P tähelepanu kõigepealt Cafe Deco nimeline asutus. Praegu vaatan netist, et  see polnud lihtsalt suvaline kohvik, vaid tegu on Hongkongi "leading and most successful restaurant group'iga". Nad küll hoiatasid meid, et hakkavad varsti kinni panema, aga meil õnnestus sellegipoolest seal kaks ringi jooke naha vahele ajada - mina valget veini ja P juba viskit. Kõrvallauas istus soomlanna, kes näägutas täiesti nonstop oma umbes 10-aastase tütre kallal, miks see midagi ei söö ja lennukis ka ei kavatse süüa. Ma imestan, et see laps tal üldse midagi sööb, kui ta kogu aeg niimoodi räägib.

Varsti selgus, et meie lapsed tahavad küll midagi süüa, ja me suundusime üles food courti, kus aga samuti juba vähemalt pooled kohad kinni olid. Ainsana lubas 24/7 töötada - yes, you guessed it: McDonalds. Poiss sai teist korda päeva jooksul burksi (Saigoni lennujaamas oli Burger King) ja ma tunnistan üles, et võtsin endale ka sealt friikartulid. :))) Kumbki mu Visa kaart ei töötanud, aga õnneks võeti seal vastu ka sularahadollareid, mida mul veel oli. Ja vahetusrahaks sain Hongkongi dollareid, nii lahe!

Kui me oma väravasse jõudsime, sattusime sabas kahe eesti mehe järele ja üks neist asus kohe rõõmsalt juttu ajama. Nemad olid neli nädalat mööda Taid ringi reisinud ja nüüd ka koduteel. Jutukas tüüp oli ilmselge tore geimees (mitte väga noor, aga meist ikka vist noorem), teine aga pigem selline, kes natuke häbenes, et ta kaasmaalastele n-ö vahele jäi. Niisugune, keda eales geiks ei peaks, kui ei kohtaks teda kahekesi teise kutiga niisuguses kohas ja olukorras. Nad istusid lennukis otse meie taga ja ajasime veel sealgi natuke juttu ja soovisime hommikul head kojujõudmist - nemad pidid Vantaalt sadamasse minema ja laevaga Tallinna sõitma.

Lounge on täitsa tore, varustatuse astmelt suht keskmine. Nendest, kus ma käinud olen, on kõige paremad ikka Riia ja Frankfurdi omad, vist (st Frankfurdis see, kus me Taist tulles kaks korda olnud oleme). Tallinna lounge, Berliini oma ja Frankfurdis see üks teine (kus ma pressireisilt tulles käisin), need on kindlasti viletsamad kui see siin.

Saigoni ja Hongkongi kaudu tagasi

Aasiasse sõiduga on see nali, et minnes kaob üks päev nagu vahelt ära, tagasi tulles tekib aga kaks ülipikka päeva järjest. Kui sellega ilusasti teadlikult tegeleda (ning võtta kasutusele alkoholi ja muid abinõusid), õnnestub ajavööndite vaheline liikumine päris kergesti - igal juhul lihtsamini kui Ameerika poole sõites.

Praegu istun Helsingi-Vantaa lennujaamas, kell on 10 hommikul ja teine ülipikk päev on juba mõnda aega kestnud. Nüüd tuleb lihtsalt õhtuni vastu pidada.

Eile hommikul ootasid mind Mui Nes kaks uudist. Esimene ja hea uudis oli see, et teksad läksid endiselt jalga. Teine ja halb aga oli see, et lubatud mikrobussi asemel ootas meid džiip, mis tähendas, et P pidi istuma juhi kõrval eesistmel, meie ülejäänud aga kolmekesi tahaistmele pressitult. Püüdsin natuke õiendada, aga ei midagi. High season jne. Ilmselt oleksime pidanud ka tagasisõidu varem broneerima, kas või sealtsamast firmast, mis meid Saigonist Mui Nesse viis. Aga mul ei jätkunud Mui Nes selliste praktiliste asjade jaoks üldse mõttejõudu.

Kokkuvõttes ei olnudki see sõit nii õudne, nagu alguses tundus. Sööma viidi meid jälle sellisse spetsiaalsesse teeäärsesse "valgete inimeste kohta", mis oli aga palju meeldivam kui samasugune asutus sinnasõidul. Naljaka vahejuhtumina õnnestus meil tolleks viimaseks lunchiks ära kulutada täpselt see dongi-cash, mis meil veel alles oli, nii et sealt jäi omakorda järele ainult 1500 dongi ehk 6 eurosenti.

Sõit kestis seekord 5 1/4 tundi - meie jaoks oli see väga hea tulemus, kui arvestada, et vastupidine sõit oli 6 tundi. Juht aga oli üsna närvis, sest ta oli lubanud 4 1/2 tunniga sõita ning vist arvas, et me jääme lennukile hiljaks. Which was not the case, me olime endale paraja ajavaru jätnud.

Jõudsime veel Saigoni pisikeses lennujaamas ringi vaadata, süüa ja veinitada, enne kui läksime Cathay Pacificu lennukile, mis viis meid Hongkongi. Oh jah. Toit oli neil üllatavalt vilets, aga eesistme seljas paiknenud meelelahutuskeskus täiesti võrratu. Ma jõudsin läbi kuulata Lana del Rey plaadi ning osa Emeli Sande plaadist, Tüdruk vaatas mingit Chelsea vana mängu ja küsis, kas ta võiks sellesse lennukisse elama jääda. :))

Mui Ne, viimane päev

Ma ei mäleta, et ma oleksin iial, kuskil nii laisk olnud nagu siin, aga ilmselt oli mul seda vaja. Veetsin sisuliselt terve päeva mereäärsel lamamistoolil, isegi rannas jalutamas ei käinud, ainult vahepeal paar korda meres. Mängisin küll mõttega, et läheks massaaži või kuhugi, aga ei viitsinud. Hommikupoolikul lugesin 3-4 ajakirja läbi, õhtupoolikul jätkasin "Mina, Claudiusega", mida vist üleeile alustasin.

Lantši sõime siinsamas lähedal - "selles kohas, kus töötab vanamees, kes on Kochi Kalju moodi". Sõime kolmekesi, sest P oli täna saanud oma rolleri ning käinud sellega ligi 100 km tripil Phan Thietis ja kaugemalgi. 10 dollarit maksis päevane rent, kütuse eest tuli veel midagi lisaks, kokku 12 eurot.

Õhtusöögiks kõndisime Hoang Vu'sse, kus käisime juba vana-aastaõhtul. Ega see ei ole mingi super-super koht, aga toimib hästi, selline kindla peale minek. Oleme viimasel ajal siin tellinud P-ga kahe peale kolm toitu, täna siis suht tavaline morning glory küüslauguga, 10 kammkarpi (jumalikud!) ja vahelduseks ometi ka kala, terve red snapper, mis maksis koos riisi ja salati ja kastmega kõvad 4 eurot 35 senti. Pärast veel Joe kohvikus magustoidul ja lisadrinkidel. Seda peab küll ütlema, et siin maal on väga lihtne ennast hästi tunda.

Hindadest veel natuke

Need mõlemad numbrid on siin blogis olemas, aga ma lihtsalt toon nad võrdluseks kokku. Esimesel päeval Saigonis maksime tänaval armsale vanatädile 0,5-liitrise vee + ühe kookospähkli eest 140 000 dongi (issand jumal, sa nägid seda, kuid ei müristanud?!). Eile kõndisime Mui Nes ühest vabaõhurestost minema, sest nägime, et nende teenindus ei toimi, juues ära või võttes kaasa oma joogid: ühe õlle, ühe suure vee, mingi värske mahla ja 375 ml pudeli kohalikku valget veini. Ja need maksid kokku 120 000 dongi.

Vahe ei ole tegelikult nii suur, nagu see dongides tundub (5.08 vs 4.35 eurot), aga no sisu on ikka veidi erinev, eks. Ja ma kinnitan teile, kookospähklid on siin maal peaaegu tasuta. Isegi tuleb ettevaatlik olla, et need puu otsast pähe ei kukuks. :))

Mui Nes söömine

Millegipärast oli mulle kuskilt jäänud mulje, et Mui Nes on kallim kui Saigonis. Aga see tähendas ilmselt midagi muud (suveniiride hindu?), kindlasti mitte väljas söömist. See viimane, tuleb tunnistada, on siin häbematult odav.

Nelja inimese lantši koguhind on üldiselt alanud 2-ga, mis tähendab, et see teeb kokku 10 euro kandis, pigem alla selle. Ja need lantšid sisaldavad alati vähemalt ühe õlle, enamasti kaks. Õhtusöögid on ehk olnud pisut kallimad, aga ma pakun, et kõige kallim - vana-aastaõhtu Hoang Vu's - maksis mingi 780 tonni ehk 28 eurot.

Ja me ei ole mitte kunagi, mitte kusagil niimoodi tellinud kaalu järgi värsket kala, krabisid, kammkarpe, krevette jm nagu siin. Euroopas on see väga kallis. Siin on see tegelikult ka kallis, kõige muuga võrreldes, aga absoluutarvus siiski üsna odav. See Hoang Vu 28-eurone (nelja peale) õhtusöök sisaldas vist 10 kammkarpi (6000 dongi ehk 22 senti tükk) ja kuus prisket krevetti, alla poole kilo, äkki 450 000 d oli see kilohind? No ja palju muud muidugi ka, seal olid need maitsestatud koolad ja muud toredad joogid, millega lapsed möllasid. :)) Ühesõnaga, soodne mis soodne.

Söögi tase on seevastu olnud üsna vahelduv ja sõltunud jube palju ka sellest, kuidas kellelgi on õnnestunud tellida. Mingis kohas said lapsed kevadrullid, mis neile kummalegi ei meeldinud, ja see on juba tõeline kunst - teha sama söök nii, et nad kumbki ei taha. Minu esimese õhtu aurutatud angerjas oli täiesti mõttetu söök. P on saanud korra vale toitu. Aga samuti oleme me söönud suurepäraseid mereannisalateid, lõputult morning glory't igat moodi valmistatult, absoluutselt jumalikke kammkarpe mitmel korral, krabi, kala ja kõike muud. Kusjuures mina olen ju seni olnud kalasõber, aga siin olen fännanud põhiliselt krevette ja kammkarpe. Kurta oleks tänamatus, tõesti.

Grace Boutique Resort

Ma leidsin selle hotelli puhtalt Tripadvisorist, kus see troonib Mui Ne / Ham Tieni hotellide edetabelis sõna otseses mõttes suveräänse liidrina. Ning jah, väga tore väike hotell on, aga mind isiklikult ei ole ta suutnud kuidagi positiivselt üllatada - ilmselt seetõttu, et ma lugesin liiga palju ülistavaid review'sid ja nendes öeldi tõesti kõik ära.

Kenad toad, aga mitte midagi erilist, piltidel nägid muidugi paremad välja. Iga päev toas värsked lilled ja puuviljad. Avar vannituba (kodus võiks ka nii suur olla). Duši veesurve madal ja dušši ei saa seina küljest ära võtta, see mulle ei meeldi. Kena rõdu vaatega basseinile, aga me oleme vist ainult kaks korda seal istunud, seal on üks selline kitsavõitu diivan, mitte väga mugav. Hua Hinis, Tulumis ja mitmel pool mujalgi on meil olnud paremad rõdud...

Hommikusöögil saab valida 9 variandi vahel (scrambled eggs, härjasilm, piimaga krõbinad, omlett, kahte moodi pho, banaanipannkoogid, mingid saiad...) pluss kohv või tee. Valikust hoolimata saad värskelt pressitud mahla ja saiakese ja jogurti ja puuviljataldriku. Väga armas kõik, aga esimesel hommikul läks kohutavalt palju aega ja vaene P on kaks korda pho tellinud ja pole kummalgi korral saanud värsket rohelist sinna kõrvale, esimesel korral ei saanud ka kastmeid. Mina tellisin ühe korra ja sain nii rohelise kui ka kastmed. :))

Basseinibaar on tore, ehkki korra õnnestus mul nende džinn otsa juua, aga järgmiseks õhtuks olid nad uue pudeli hankinud. Täiesti normaalse hinnaga joogid, paned toa arvele ja siis lõpuks maksad ära. (Ka minibaari joogid suht hea hinnaga, aga me oleme sealt kasutanud ainult vett ja Coke'i.) Iga päev tuuakse sulle lamamistoolile üks "tasuta" puuviljamahl, väga kosutav (ehkki Tüdruk vingub, et nad panevad liiga palju suhkrut). Ja kohalejõudmise puhul pakuti igaühele üks kookospähklijook, ning üks lantš hotelli kulul pidi ka standard olema, seekord siis 31.12 saime seda maitsta. Ma ütleksin, et inimesed, kes seda Tripadvisoris taevani kiidavad, pole päriselt head sööki ilmselt saanud. Aga see oli täitsa okei, loomulikult.

Üks hästi hea asi, mida ma ei ole kuskil teha saanud ja mida keegi ei ole taibanud ka Tripadvisoris mainida... ma käin siin paljajalu päev otsa. Hommikusöögile lähen paljajalu ja oma lamamistoolile mere äärde (oleme eelistanud mereäärset osa, sest basseini ümber on lihtsalt liiga palju lärmakaid väikelapsi...) ja isegi pre-dinner dringile lähen paljajalu. Mulle hullult meeldib paljajalu käia ja siin on nii väike territoorium ja kõik on hästi puhas, plaadikestega rajad ümber basseini jne, jne.

Mui Ne, 2. jaanuar

Eileõhtune ilmateade hirmutas, et täna on pilves, aga sellest hoolimata siras ka täna päike nagu kõigil teistel hommikutel, v.a esimesel päeval. P kavatses minna rolleritripile, aga mingi segadus oli selle rolleriga, igatahes ta ei saanud seda. Tegid siis hoopis Poisiga pika-pika jalutuskäigu mööda Mui Ne sisuliselt ainsat tänavat, eesmärgiks-ettekäändeks Tartu vanaisale postkaardi postitamine.

Meie Tüdrukuga päevitasime, lugesime, ujusime, jalutasime... Lantši sõime neljakesi koos siin lähedal ühes kohas, kus me varem polnud käinud, aga väga maitsev oli. Pärast lantši maniküürid Tigon Spas, Tüdruk lasi endale Prantsuse variandi teha, see oli 7 dollarit, minu oma 6. Kümme protsenti soodukat sai ka veel, nii et kahe peale kokku 8.80 eurot.

Pärast seda veel natuke mere ääres lamamistoolidel, õhtusöögieelsed dringid hotelli basseinibaaris sealsamas kõrval. Õhtusöögiks kõndisime kohta nimega Bamboo Bamboo, mis sai Tripadvisoris päris head reitingud. Veidi teist tüüpi koht, kui me siin seni külastanud oleme - selgelt turistidele orienteeritud, proovis olla ilus, natuke kallim kui enamik teisi, aga samas väike, ilmselt perekond pidas seda, kusjuures perekonda kuulusid ka väga nunnu ca 8-aastane tüdruk ja kõige geilikum gei, keda ma Aasias iial näinud olen. Pluss (last not least) väike valge, natuke põrsa moodi koer, sale ja must kass, keda nad ketis hoidsid, ja imeväike ja kõhn lühikese sabaga valge kassipoeg, kelle puhul me peaaegu tõsimeeli arutasime, kas see on üldse kass või hoopis... ahv? või mingi muu imelik elukas??? palju nalja ja jutuainet pakkus see loomake meile igal juhul.

Natuke kurb on mu tuju ka, sest tundub kahtlaselt sedamoodi, et see on meie viimane selline ühine puhkus. Tüdruk tahab küll reisida ja puhkusel käia, aga aastavahetuseks tahab järgmine kord koju jääda. Poiss on veetnud suurema osa Mui Ne puhkusest toas lugedes ja ütleb (täiesti põhjendatult), et sama hästi võib ta lugeda oma toas kodus. Veel eelmisel aastal tahtis ta päevitada, aga tänavu enam mitte. Bassein, mis teda veel kolm aastat tagasi vaimustas, ei paku nüüd enam mingit huvi. Samas kui Tüdruk tahab nüüd käia lihtsates söögikohtades, isegi tänavaköökides, mille peale ta varem igal juhul mossitama oleks hakanud. Nad muutuvad, aga mind ikka üllatab, kui kiiresti nad muutuvad.

Mui Ne, 1. jaanuar

No põhimõtteliselt jälle samasugune päev... Hommikul saime natuke hiljem üles, muidugi. Hommikupoolik lamamistoolidel ja jalutuskäik rannas ja mina käisin massaažis kõrvalhotelli (ranna poole vaadates vasakule) territooriumil, kus üks sõna otseses mõttes eidekõbi mudis mind kolmveerand tundi 6 USD eest. Eesti keeles on see 4,5 eurot ehk sulaselge röövimine. Aga see toimus täiesti vabas õhus, umbes põõsa all, räpase madratsi peal... ta käed olid nii krobelised, et see läks pooleldi koorimisena kirja... aga ta masseeris hästi ja kasutas mingit väga lahedat kohvilõhnalist õli ja pärast veel aloe verat vms, igatahes mökerdas mu mingite viljadega kokku. Nii et kui ma nüüd mingit jubedat haigust ei saa, siis oli see kogemusena väga põnev. Aga tema innukale "tomorrow, tomorrow?" lunimisele ei suutnud ma siiski sama innukalt vastata.

Lantši sõime jälle selles väikeste armsate koerakeste ja patsidega tüdruku kohas enam-vähem hotelli vastas, aga millegipärast olen mina ainus selle koha fänn siin perekonnas, nii et kahtlen, kas me sinna veel lähme.

Õhtupoolikul läks taevas kergelt pilve, nii et ma sain varem tuppa ja natuke kirjutada. Ja õhtusöögiks otsustasime valida ühe Bo Ke kohtadest (peaksin siinsetest restodest eraldi kirjutama), aga esimeses läks nii, et kui me olime joogid kätte saanud, ei toimunud enam mitte kui midagi. St, midagi toimus, aga meie laua ääres küll mitte, keegi ei tulnud isegi söögitellimusi võtma. Me ootasime, kuni P ja Poiss olid oma vastavalt õlle ja sidrunimahla lõpetanud, ning arvutasime summa kokku (lisaks nimetatule veel väike pudel kohalikku veini ja suur vesi), saime 120 000 d ehk 4,35 e, toppisime raha ühele tšikile pihku ja tegime minekut. Paar kohta keskuse poole oli rahvast vähem, jälle Bo Ke, aga asi toimis paremini, seal saime suht kenasti söönuks ning tõime väikese veini ja suure vee veel koju kaasa kah.

Mui Ne, vana-aastaõhtu

Ka see oli põhiosas tavaline mõnus puhkusepäev, kõigi eelmises postituses nimetatud komponentidega. Massaaž jäi mul vahele, aga basseinis ujusin päris pikalt. Hommikul jalutasin üksi mööda randa - õnneks, sest õhtul oli laine nii kõrge, et ei saanudki enam minna. P rentis jalgratta - 30 000 d ehk 1 euro 9 senti päev, Euroopas läheb ikka mingi kümnekas kindlasti - ja kimas üksi mööda meie armsat turistiküla, hommikul ühele poole ja õhtul teisele poole. Kokku umbes 15 km pikkune on see riba ja meie oleme ca 2/3 peal, Saigoni ja Phan Thieti poolt tulles kaugemas ääres.

Lantši sööma polnudki vaja minna, sest meie armas hotellike korraldas külalistele vana-aastaõhtu lantši, ise tuli maksta ainult jookide eest. Mingi supp (nad olid üritanud Euroopa toitu teha), kanavardad riisiga ja imehea kook, isegi Poiss sõi.

Õhtusöögiks lasime end taksoga viia restorani Hoang Vu, mida olime juba varemgi otsinud. See oli lihtsalt mõnevõrra kaugemal, kui meie hotelliperemees väitis. Jälle selline meeldiv turistikas, kõik oli väga hea ja tore. Naljakas vahejuhtum ABBA lauluga "Happy New Year", te muidugi ei usu mind, aga me istusime maha ja nad lasid ainult ja vaid seda laulu. Kui see mingit umbes seitsmendat ringi järjest lasi ja üks kelner parajasti tuli meile mingit asja tooma, siis ma küsisin, enda arust jube viisakalt, et äkki teil on mõni laul veel. "Change?" küsis ta vastu ja läkski ja vahetas ära ja rohkem me seda laulu ei kuulnud! Perekond sai muidugi terve õhtu mu kallal keelt teritada, et kuri tädi, kes ei armasta ABBAt.

Aga toit oli väga hea ja Poisile meeldis sealne alkoholivabade segujookide valik, nii et minu arust on Hoang Vu praegu tugevaim kandidaat viimase õhtu õhtusöögiks.

Seejärel kõndisime turistirajooni alguse poole, imetlesime kõiki neid venekeelseid silte, tegime veel ühes kohas ühed joogid ning kõndisime tagasi Joe baari, kus olime ühel õhtul juba käinud. Jälle saime õnnekombel vaba laua ning seal võtsimegi vastu uue aasta, täitsa mõnus ja tore. Sealt tulime siis taksoga koju, päris ühest otsast teise ja tagasi ei jaksa seda külakest läbi kõndida.

Mui Ne, 29. ja 30. detsember

Kolm esimest päeva Mui Nes olid omavahel üsna sarnased: vedelemine ja lugemine basseini ääres või sealt natuke eemale mere äärde asetatud rannatoolidel, või siis rõdul, või toas, lahtise rõduukse all, kolmekäigulised hommikusöögid katuseterrassil, mõnusad lõuna- ja veel mõnusamad õhtusöögid eri kohtades, vahepeal jalutuskäigud mererannas, ujumine basseinis ja enda merre kastmine, õhtusöögieelsed dringid hotelli baaris basseini nurga ääres, kus me peagi võtsime „enda kohaks“ puust diivani vaatega merele ja päikeseloojangule. Igas kohas on oma plussid ja miinused, ning sellist peaaegu-rannabaari ja päikeseloojangu-värki pole meil olnud ei Hua Hinis ega Tulumis, teistest kohtadest rääkimata.

Esimene päev oli üsna pilves, nii et siis päriselt päevitada ei saanudki. Ma käisin massaažis siin lähedal Hoang Spa's (tund aega 13 dollarit ehk 9.80 eurot) ja Tüdruk käis pediküüris (92 000 dongi ehk 3.34 e). Lantši sõime ühes hotelliomaniku soovitatud kohas – kas selle nimi oli Lap Thao? Mul ei ole hetkel jälle internetti... Igatahes läks seal hullult aega ja lõpuks olin ainult mina oma söögiga rahul. Pesu andsime pesta, kaks suurt kilekotti ehk 5,5 kg läks kokku maksma 165 000 dongi, 6 eurot. Õhtusöök restoranis Vietnam Home, kuhu me läksime seetõttu, et ei suutnud leida teist kohta, mida Van Allen soovitas. Turistikas, aga töötas jumala hästi, olime rahul. P võttis kaaluga... mis need eesti keeles ongi? Itaalia keeles on vongole'd. :))

Teisel päeval mõnus päike... käisin jälle massaažis, samas kohas, aga teine tüdruk, ja esimese päeva „lõõgastava Vietnami massaaži“ asemel (mis sisaldas muu hulgas seda, et tütarlaps mul sõna otseses mõttes jalgadega seljas tallus) võtsin ma nüüd „tavalise“, Rootsi massaaži. Meeldis märksa rohkem! Lõunat kavatsesime süüa kalurikülas, kuhu sõitsime taksoga (8 km), aga no ei leidnud sealt ühtegi kohta, kus oleks süüa saanud! Ainult pisikesed ja mõnusalt vürtsikad kevadrullid tänavakaubitsejalt, 5000 dongi (18 senti) tükk. Tulime tagasi ja sõime hotelli vastas ühes kohas, kus on väikesed naljakad koerad (niisama vaatamiseks, mitte söögiks). Väga head mereannisalatid olid seal ka!

Õhtusöök ühes hästi-hästi kohalike kohas, kus ei mõistetud inglise keelt üldse, aga krabid ja muud elukad sulistasid neil vannides ning maksid märksa vähem kui „kenamates“ restoranides. Nt krabid 300 000 dongi kilo, mujal on 450 000 ja nii. Võtsime kaks krabi (kokku 700 g) ja vist pool kilo kammkarpe, no super! Mulle tuli muidugi jälle meelde, et mulle üldse ei meeldi krabisid süüa, see urgitsemine on nii tüütu. Aga maitsev oli ja väga lõbus! Ühe krabi hind tuli 3.80 seal eurodes seal siis.  

Vahepäev: Saigonist Mui Ne'sse

Viimane hommikusöök Grand Hotelli lookas laudade ääres, asjade pakkimine ja siis tund-poolteist vaba aega. Poiss luges toas, Tüdruk tšillis basseini ääres, P läks jalutama (ja nagu pärast selgus, tänavakaubitseja nuudlisuppi maitsma), mina keerasin arvuti kilekoti sisse ja suundusin Saigon Cornerisse, lihtsasse söögikohta hotellist üle tee. "Teil on palju parem internet kui hotellis," selgitasin ma sealsele sõbralikule vanamehele. "Jaa, ma tean," vastas tema.

Tegutsesin natuke FBs, aga kõike ei jõudnud ikka teha, mis vaja oleks olnud, inimestele vastata jne.

Siis kolisime toast välja, maksime katusebaaris ja toateeninduse kaudu võetud söögid-joogid, ja täpselt keskpäeval saabuski Lee, järjekordne korrektne ja väga hästi inglise keelt rääkiv vietnamlane. Seekord mikrobussiga, et viia meid Mui Ne'sse, 210 km kaugusele.

Kuigi me ei saanud algul aru, kuidas on võimalik sellist teed 6 tundi sõita, siis täpselt nii kaua see kestiski. Üks väike vetsu- ja näksiostmispaus, üks kiire lunch. Täiesti uskumatu liiklus on siin maal. Miljonid ja miljonid motikad, mopeedid ja jalgrattad, mille vahel üksikud vaesed autod endale teed rajama peavad. Tee peal lugesin Graham Greene'i "Vaikset ameeriklast" ja nagu FBs juba kirjutasin, jõudsin ka natuke tönnida. See mõjub ikka palju rohkem, kui oled just Saigonist lahkunud, samadel tänavatel-väljakutel kõndinud jne.

Siinne hotell on väga armas ja kena, aga Mui Ne kohta ei julgeks ma esialgu seisukohta võtta. Meeletult palju venekeelseid silte, mõned ingliskeelsetega paralleelselt, mõned puhta vene keeles. Ja päris palju venelasi ka, muidugi. Aga palmid ja meri ja hästi soe, ja parem internet kui Grandis, aga FB jälle ei tööta. Õhtusöök hotelli lähedal lihtsas ja odavas kohas, mis aga paraku ei osutunud kvaliteedi garantiiks. Mehed olid enda söökidega rahul, Poiss veel eriti, mina ja Tüdruk üldse mitte.

Homme üritame lihtsalt tšillida, ja lasta kuskil pesu pesta, ja uurida paremaid restorane, ja et kus võiks vana-aastaõhtut veeta.

Saigon, viies päev: turud, vaated ja kulinaarsed elamused

Viimane päev Saigonis algas nii, et hommikusöögilauas sai igaüks öelda, mida ta tingimata siin linnas veel teha tahaks. Mehed olid suht indiferentsed, Tüdruk teatas, et tema prioriteet "nomer odin" on süüa spetsiaalses taimetoidurestoranis, mina tahtsin tingimata ära käia Bitexco torni vaateplatvormil siinsamas hotelli kõrval (48. korrusel).

Tulime tuppa tagasi, guugeldasime Loti kirja pandud taimekaid ning tegime päevaks täitsa kena plaani. Kell 10.30 paiku läksime "kodust" välja ning kl kolme paiku jõudsime tagasi. Kõigepealt seesamunegi torn ja vaateplatvorm (piletid 4 x 200 000 dongi ehk kokku 29 eurot, aga ausalt, see oli seda väärt). Sealt Dan Sinhi turule, kus pidi olema kõikvõimalikku sõjateemalist kraami ja oli ka, aga Poiss, kelle pärast me sinna põhiliselt läksime, suhtus sellesse kuidagi leigelt ega soovinud midagi.

Siis linna backpackerite piirkonda (ettevalmistusi hilisemaks pikaks Aasia-reisiks), mida olime näinud bussi aknast eile hommikul, kui Mekongi tripi eest nende reisibüroo kontoris maksmas käisime. Tegime ühed külmad joogid, jalutasime, vaatasime natuke poode, kuid ei ostnud midagi.

Teel taimetoidurestorani sattusime kogemata ka Thai Bini turule, ilmselgelt päris turg, kus käivad kohalikud. Ja siis see taimekas, Phap Hoa, aadressil Nguyen Trai 200, uhhh! :)) Plekklauad ja miljon kohalikku, just selline koht, mis Tüdrukule muidu üldse ei meeldi, aga ta oli vapper! :)) Seal pidi minema ette leti äärde ja näitama, milliseid toite tahad oma riisile lisaks, ja Tüdruk hankis endale veel supi, ja see kõik-kõik oli täiesti vege. Jumala abiga oli seal üks eriti rõõmus ja sõbralik vanem tädi, kes rääkis üllatavalt hästi inglise keelt ja oli ilmselt ka veendunud taimetoitlane (vabandust, aga see on natuke nagu mingi usulahk...) ja kes meid aitas ja juhendas ja käis kontrollimas, kas kõik maitseb, ja küsis, kas me oleme esimest korda siin, ja ütles, et ta on nii rõõmus, et me tulime. Oh jah.

Ma pean paraku tunnistama, et kõik maitses väga hästi ja huvitavalt, ja kuigi ma olin arvanud, et mu kõht on tunni aja pärast uuesti tühi, ei olnud see seda üldse mitte. Ja lunch nelja peale kokku maksis ei rohkem ega vähem kui 121 000 dongi, mis võib kõlada suure summana, aga on tegelikult 4 eurot ja 38 senti. Umbes sama palju kui üks kokteil meie hotelli katusebaaris.

Lõõskava päikese käes vantsisime siis tagasi, kõigepealt linna kuulsaimale, Ben Thanhi turule, kus teised juba korra varem käinud olid. Ostsime natuke puuvilju, natuke teesid jms kraami koju viimiseks. Vähemalt minu jaoks oli see tagasitee ilge pingutus, jalad oli niiiiii väsinud... Loomulikult oleks olnud sada korda võimalik takso võtta, aga... ma olin tubli. :)) Hotellist helistasin peaaegu kohe My Spasse ja panin kella neljaks massaaži aja, ja no muidugi oli see super. Aru ma ei saa, kuidas ma alles viiendal päeval Vietnamis esimest korda massaažis käisin! :)) 320 000 dongi, 11.60 eurot, kusjuures see ei ole mingi odav koht siinses kontekstis.

Enne õhtusööki tegime P-ga ühed pre-dinner dringid hotelli katusebaaris, õhtust sõime eile õhtul kogemata leitud Quan Anis siinsamas lähedal - ka Tripadvisor andis väga head arvustused, ja oli ka super, tõeline pidusöök! Imeline valge kala jälle... Tellisime liiga palju, arve oli poolteist milli ehk 53 eurot ning tagasiteel tundsin ma esimest korda siin linnas vajadust kerjusele natuke raha anda.

Pärast veel kord katusebaaris, nüüd juba koos lastega. Jõulumuusika oli õnneks Madonna, Boney Mi ja Andy Williamsi vastu vahetatud.

Saigon, neljas päev: Mekongi delta

Ohh, no see oli mu senise elu parim day-trip. Meie giid Lot oli täiesti uskumatult säravate silmadega miniatuurne ja pikajuukseline noor tüdruk, kes mitte ainult et lõbustas meid terve päeva, vaid esitas ka kogu aeg küsimusi Eesti ja meie kohta, nähes välja tõepoolest nii, et see kõik teda huvitas. Rahvaarv, pealinn, usk, ilm, riigipühad, kuidas teil geide olukord on, kuidas te oma juuksed nii heledaks saate, you name it. Ise oli ta pärit kaheksalapselisest perest, noorim, aga kaksikute paarist, tal on kaksikvend. Ja inglise keelt rääkis väga hästi ja kogu aeg kontrollis, kas me aru saame.

Tripp ise... superhuvitav, ehkki ujuv turg (?) oli natuke pettumus. Kõigepealt 2,5 tundi mikrobussiga Cai Be'sse, kus vaatasime - noh, turistide jaoks ehitatud - suures töökojas, kuidas tehti riisipaberit, kookosekomme, plaksuriisi, napsi... Ja muidugi sai sealt kõike kaasa osta, aga seda ei aetud mitte kuidagi peale (nagu sellistes kohtades tihti tehakse). Ai, sinna juba sõitsime suure paadiga, buss jäi kuhugi kaldale maha, ja pärast sama paadiga edasi läbi Cai Be veeturu, floating market, mis see eesti keeles on?

Seejärel pisikestesse paatidesse, sampan on nende nimi vist. P ja Tüdruk ühte paati, koos tädikesega, kes sõudis ja juhtis, mina, Poiss ja Lot teise paati koos oma tädikesega. See oli absoluutselt maagiline, kui nad jõe pealt ära pisikesse kanalisse või jõekesse pöörasid - täielik vaikus, ainult mingi troopiline lind siristab kuskil põõsastes ja tädide mõlade hääled, kuskil Mekongi delta pärapõrgus... Minu jaoks oli see päeva tipphetk.

Siis jõudsime kuhugi kaldasse, ronisime maale ja tegime pika jalutuskäigu mööda An Binhi saart: majapidamised, aiad (ehkki eraldamata), kõikvõimalikud taimed ja viljad. No vist nägime looduses kõiki puuvilju, mida siin söönud oleme, pluss veel igasuguseid taimi. Nagu pikk-pikk botaanikatund. Lõpuks ühes majapidamises ootasid meid joogid ja puuviljad, aga minu teatud üllatuseks mitte veel lunch. Küll aga oli nagu imeväel kohe selle "talu" taha paadisillale ilmunud meie suur paat, millega sõitsime siis üle Mekongi teise kohta, kus oli tõesti lihtsa resto moodi asi, sellest ma juba kirjutasin. Elephant fish ja teised ülimaitsvad söögid.

Sealt siis paadiga bussi juurde tagasi ning koduteele, algul tukkusime-uimerdasime, aga siis hakkasime jälle Lotiga juttu ajama, jube huvitav! Kõige lõpuks tuli talt teade, et ma olen väga-väga ühe kuulsa Vietnami näitlejanna moodi (mängib nii teatris kui ka filmis), nii et ta oli algul lausa ehmatanud, kui mind nägi. Staari nime ei suutnud ta mulle küll produtseerida, küll aga pani ta Kirke jaoks kirja kaks head taimetoidukohta (etteruttavalt: ühte neist täna ka kontrollisime).

Lõpuks kallistasime ja puha, väga armas, tõesti. 50 000 dongi tippi, ja ma juba tunnen, et oleks pidanud rohkem andma. Samas - vbl ma olen naiivne, aga Lot tundus tõesti selline inimene, kes ei teinud seda kõike tipi pärast, vaid ta lihtsalt nautis oma tööd ja uute inimestega kohtumist (muidugi olime tal esimesed eestlased) ja teda huvitasid kõik asjad.

Eilsest õhtusöögist juba kirjutasin, siinsamas hotelli kõrval, väidetavalt kohalike rikkurite natuke naljakas, heledalt valgustatud koht. Pärast õhtusööki saatsime lapsed tuppa ja käisime ise veel selles noolemängukohas, kus me minu sünnipäeva õhtul dringitasime, seekord lühemalt. :))

Natuke söögist

Ühelt poolt ma tunnen, et meil ei ole söögiga seni kõige paremini läinud. Me ei teinud eriti eeltööd, välja arvatud sünnipäeva piduliku õhtusöögi osas. Teiseks: mina olen ju teadagi see, kes teatud hetkedel Peab Saama Süüa, ja see lööb plaanid tihti segi. Kolmandaks: meil on seltskonnas taimetoitlane, kes on paraku avastanud, et kui natukenegi silmad lahti hoida, siis on Vietnam taimetoitlase paradiis. Ja nüüd me vaatame kõigis söögikohtades kõigepealt seda, kas seal on eraldi taimetoidumenüü, ning kui jah, siis mida see sisaldab.

Esimesel päeval me sõime need kolm kerget einet, suht suvalistes kohtades, neist üks ketikas Pho24. Ükski polnud otseselt halb, aga ka mitte eriline elamus.

Teisel päeval läks paremini, sest Cu Chi + Cao Dai tripi lunch kellegi kodus oli ka meile päris hea (eriti mingi liha vutimunadega), aga taimetoitlane oli suisa vaimustuses. Sealne perenaine olevat väikesest peale taimetoitlane - tõtt öeldes vaatas P kadeda pilguga taimetoitlaste lauda (kus sõid Tüdruk ja giid Lim) ja ütles, et ta oleks pidanud ka enda taimetoitlaseks kuulutama.

Ja õhtust sõime siis Temple Clubis, linna hinnatuimate hulka kuuluvas restoranis, mille kohta me olime eeltööd teinud ja mis oli absoluutselt täiuslik. Teenindus ei vedanud mitte ainsaski kohas alt, mitte ühtegi korda. Mina sõin mingit Hue stiilis salatit ja Vietnami moodi aurutatud kala, mõlemad super. Magustoiduring oli ehk kõige kahvatum, aga no mis seal ikka. :)) 90 eurot nelja peale, incl kaks aperitiivi, pudel veini, mõned värskelt pressitud mahlad ja veed ning 4 x 2 käiku pluss 3 x magustoit, minu arust oli see hinna-kvaliteedi suhe väga hea.

Kolmanda päeva ehk eilne lunch hotelli kõrval Saigon Corneri nimelises lihtsas söögikohas, kus ma sain krevettidega pho'd, mis mulle jällegi väga-väga maitses, vbl isegi kõige rohkem siin, aga eks see sõltub ka sellest, kuidas mul endal maitsestamisega pihta on läinud. Ja õhtusöök siis natuke imelik, seal hästi lihtsas kohas, kus me kavatsesime ainult eelroogi süüa. Ja mis lõppes sellega, et me P-ga mõlemad toitusime Poisi seamaksa- vms leotisest, sest seda oli lihtsalt nii palju. Maksis siis 17 eurot, nagu ma juba mainisin.

Neljas päev ehk täna. Lunch Mekongi deltal ühes kohalikus restoranis, seekord tõesti rohkem resto, mitte kellegi tagaaed. Väga maitsev "elephant fish", millest saime ise endale kevadrulle keerata ja millest ma oleksin tegelikult tahtnud kõik luud ükshaaval puhtaks lutsida. Ja muud asjad ka head, ja jälle eraldi taimetoidumenüü (ja ka tänane giid Lot oli taimetoitlane ja viskus peaaegu Tüdrukule kaela).

Õhtusöögiga tekkiski probleem, sest me olime Tüdrukule peaaegu lubanud, et läheme siia hotelli lähedale "rohelisse majja", mille menüüs on - üllatus-üllatus! - palju taimetoite, aga siis ma lugesin Tripadvisorist, et see on over-priced ja mõttetult bland ja touristy, ja hakkasin hädaldama. Mille peale P kaevus omakorda Tripadvisorisse ja leidis restorani, mis asub sõna otseses mõttes meie tubade akende vastas üle tänava, aga kus väidetavalt käivad jõukad kohalikud. Ega seal valgeid inimesi peale meie tõesti eriti polnudki, aga vähemalt osa olid mujalt Aasiast pärit turistid, sest nad rääkisid teenindajatega inglise keeles. Menüü oli ehmatavalt pikk, aga seal oli rohkesti taimetoite ja mereande, ning ma sõin krevettidega suppi (mitte pho'd, vaid mingit teist suppi, mis oli super-super-super) ja clam'me mingil viisil, mida ma enam ei mäleta, aga mis polnud pooltki nii super. :)) Arve (7 sööki, 2 õlut, mõned mahlad ja veed) 32 eurot.

Seni parimad elamused mul: Temple Clubi mõlemad söögid, Hue stiilis salat ja Vietnami moodi kala, samuti Cu Chi retke teine liharoog (vist lausa sealiha vutimunade ja mingi kastmega), Saigon Corneri kreveti-pho, Mekongi delta retke "elephant fish" ja tänase resto (mingi Hoang...?) krevetisupp-mitte-pho.

Aga kõige parem uudis on see, et üleeilse day-tripi kuiva huumoriga inglasel õnnestus see, mis ühelgi inimesel varem pole õnnestunud, nimelt õpetada mulle selgeks pulkadega söömise õige nõks. Nii et nüüd ma muudkui harjutan ja harjutan ja harjutan. :))

Hotellist veel

Ma ei saa hakata hommikusöögilauda kirjeldama, sest mul läheb endal ka suu vesiseks, kui ma parajasti seal kõrval ei ole. Igatahes on see meeletult suure valikuga, ja ma olen elus ikka varem ka kõikvõimalikke buffet'sid näinud. Ning Soome-Rootsi-Saksamaa buffet'dest eristab seda muidugi see, et siin on ka Aasia toite - näiteks sushit, ja siis on seal võimalik lasta endale pho keeta. Ahh, ma ei pidanud nii täpselt rääkima hakkama, eks. :))

Minibaar on muidugi kallis, me oleme seni suutnud selle kasutamisest hoiduda, ja room service on ka päris kallis, aga seda me oleme natuke ikka kasutanud. No igal juhul on see odavam kui Soomes suvalises urkas sööki-jooki tellida. Kõik on suhteline, teatavasti. Küll aga tellime igal õhtul endale tuppa ämbritäie jääd ja see ei maksa midagi. (Vähemalt ma loodan nii. :)))

Ja üleval katusel on - taas päris kallite jookidega - baar, kust aga avaneb väga lahe vaade. Käisime ühel pärastlõunal seal happy hour'i ajal ja tahtsime täna pärast õhtusööki pimedas uuesti minna, aga seal oli mingi üritus. Nii et tuleb homme õhtul plaani võtta.

Aaa, ja toateenijad jätavad igal õhtul su voodi peale kaardi "head und" koos unejutuga, mis on prinditud värvilisele paberile. Ausõna.

Siis on hotellis veel fitness-room, kasiino, basseiniäärne baar, konverentsisaal, veel üks resto ja spaa (massaažid jm), aga neid ei ole me ühtegi kasutanud ja ilmselt ei kasuta ka.

Grand Hotel Saigon

Ega ei tahakski sellest eriti kirjutada, sest natuke piinlik on ka, aga teiselt poolt ikka täielik elamus. Neljatärnihotell, mis vist on varem olnud viietärnihotell, selline kaduv hiilgus. Töötab aastast 1930. Asub Saigoni peatänava Dong Khoi (endine kuulus Rue Catinat) jõepoolses otsas, aga mitte päris jõe ääres, vaid kvartali jagu sissepoole. Ümberringi teised kuulsad ja nimekad hotellid: Majestic, Renaissance Riverside, Sheraton, Caravelle jne. Samas: otse meie hotelli peasissekäigu vastas asub väike 24/7 poeke, kust saab odavat veini ja veel odavamat õlut, samuti limpasid, krõpse jms. Pole vist vaja mainidagi, et me käime seal iga päev. Mõni päev mitu korda.

Tripadvisoris sai see hotell nii ja naa hinnanguid, teenindust ikka laideti ka ja et toad on väikesed ja mis kõik veel ja basseini ääres vähe ruumi. Meil on sviit ja siin on ruumi täiesti piisavalt. :)) Ehkki ausalt öeldes ma arvasin ka, et see on avaram, aga see pole mulle nii oluline. Kaks magamistuba, kaks vannituba ja pisike esik-elutuba-salong, kus ma praegu vedelen. Bassein on meil otse toaukse taga, mis teeb väikesed spontaansed ujumised eriti mugavaks. Jah, lamamistoole on basseini ümber tõesti vähe, aga hallo, kui sa päevitada tahad, mine kuhugi rannakuurorti, eks! Poiss oli totally impressed isegi sellest, et sellises kesklinnahotellis üldse on korralik bassein, ja veel meil ukse taga (mis on muidugi täielik juhus).

Teenindus... noh, mulle tundub, et need on mingid eriti vingus britid või täiesti teistsuguse tasemega  harjunud ameeriklased, kes siinse teeninduse üle hädaldavad. Nii suure hotelli kohta on siin minu arust ülipüüdlik, superviisakas ja lausa uskumatult personaalne teenindus. Ma tooksin ainult kaks näidet. 1) Minu sünnipäeva hommikusöögil, kui ma olin ühe taldrikutäie juba hävitanud ja teist alustamas, ligines meie lauale ühest härrast ja kolmest daamist koosnev delegatsioon, ja härra (no tõesti, tume ülikond ja valge särk jne) küsis, et kas mina olen see ja see ja kas mul on täna sünnipäev. Jaatava vastuse peale oli tal mulle üle anda taldrik, mille keskmes troonis tükk šokolaaditorti, ümber paar lilleõit ja šokolaadiga kirjutatud "Happy Birthday" ja minu nimi, ilma ühegi veata kirjutatud. Ausõna, ma tegin pilti ka. Ja ma olin ikka täiesti pahv.

2) Täna hommikul tulime (juba poole seitsme paiku) suht uduste nägudega alla, et hommikust süüa, ja mainisime mingile samasugusele (aga mitte samale) ülemuse tüüpi härrale, et me läheme Mekongi delta tripile - ta vist küsis, kuidas me magasime, vms. Ja kui me siis pool tundi hiljem söögisaalist lahkusime, soovis ta meile head päeva ja head trippi, me olime tal meeles. Ehkki teada ju on, et valged inimesed on neile samamoodi ühte nägu nagu meile asiaadid. On the second thought, meie poeg jääb muidugi meelde. Aga ikkagi, aga ikkagi.

Saigon, kolmas päev: erinevad huvid

Vanasti tegin ma reisidel pahatihti nii, et lasin ennast vedada kohtadesse, mis mind üldse ei huvitanud, vaid hoopis väsitasid, ja pärast olin õnnetu. Nüüd aga oleme P-ga mõlemad õppinud, et ei pea tingimata igal pool koos käima – ja ammu on selge, et tema tahab rohkem ringi käia kui mina, kes ma eelistan tihti rannas või basseini ääres vedeleda ja mõtteid korrastada. Mediteerida, kui see peaks olla parem ettekääne kui lihtsalt logelemine.

Igaks juhuks hoiatasin ma juba eile õhtul ette, et täitsa võimalik, et ma täna hommikul turule ei tulegi. Ega läinud ka, nad käisid seal kolmekesi (imekiiresti) ära. Mina pikutasin sel ajal natuke toas, üritasin Facebookis õnnitlustele vastata, aga FB ei võtnud eriti toru, ja siis kolisin basseini äärde. Ning siis nad juba tulidki tagasi.

Olime natuke aega koos basseini ääres ja siis läksime ning sõime lunchi hotelli kõrval Saigon Corneri kõrval lihtsas söögikohas – no imemaitsev pho oli seal, vist seni parim! Seejärel läksid P ja Poiss Vietnami sõja koledusi tutvustavasse muuseumi, aga no miks ma peaksin sellisesse minema?! Meie Tüdrukuga jalutasime My Spa poole, mida Trip Advisoris hullult soovitati. Tee peal käisime mõnes poes, muu hulgas karismaatilise kašmiirlase juures, kes üritas mulle (üldse mitte liiga pealetükkivalt) superkaunist käsitsi tikitud seinavaipa maha müüa.

My Spa oli tõesti väga kena, saime kohe mugavale diivanile istuma ja tüdrukud nokkisid me küünekesed korda. 110 000 dongi maksis maniküür, 4 eurot.

Üritasime meestega suhelda, aga väga vaevaliselt käib see ikka (mitte meeste, vaid tehnika pärast). Minu telefon ei toimi siin üldse, avastasime täna, st kella saab vaadata ja vahepeal isegi meili ja Facebooki, aga vaat helistada ega sõnumeid saata küll ei saa. Nii et kohtusime siiski alles hotellis, aga läksime üsna varsti jälle välja, nüüd juba neljakesi koos. Võtsime hotelli eest takso ja lasime end Jade Emperori pagoodi juurde viia – mis oli väga hea mõte, elu sees ei oleks me seda ise üles leidnud. Väike hoone, tihedalt kõrgemate majade vahele surutud. (Takso maksis midagi 70 000 või natuke rohkem, alla 3 euro igatahes.)

Ja pagood oli superelamus, vähemalt mulle, täiesti eriline pühakoda! Tumedad suured kujud – mingid vuntsidega onud ja hobused muu hulgas... Ma oleksin tahtnud seal märksa kauem olla, see probleem on meil väga tihti. Muidugi segas natuke ka see, et seal inimesed konkreetselt palvetasid, süütasid oma küünlaid ja viirukeid, ei taha neile tüli teha, eks ju.

Kuna lunch oli olnud varajane ja kerge, siis mõtlesime, et sööks kõigepealt (mingi poole kuue paiku) kerged eelroad ja millalgi hiljem siis päriselt. Sisenesime täiesti suvalisse söögikohta: linoleumpõrandad, värvitud seinad, hulk lärmakaid kohalikke. Minu ja P mereannisalatid oleks veel võinud eelroogade alla lugeda, aga Tüdruk sai täiesti korraliku nuudliroa ja Poisi „eelroaks“ osutus keskmise suurusega vaagen riisinuudleid + potitäis liha, vilju ja suppi. Nii et seda sõime lõpuks kolmekesi, ja rohkem polnudki vaja, ainult nurgapealselt tädilt oma hotelli lähedal võtsime natuke (sealsamas nurga peal küpsetatud) vahvleid, küpsiseid ja banaanipannkooke. Just for the record, eine neljale, incl 4 õlut, maksis ligi pool milli ehk 17 eurot, hilisem süsivesikuhunnik 100 tonni ehk 3 eurot kopikatega.

Saigon, teine päev: Cu Chi tunnelid ja Cao Dai suur tempel

Sünnipäev oli/on kah, aga sellest ehk pärast eraldi. :))

Hommikusöök varajane ja kiirustades, sest kl 8.00 pidime olema all fuajees, kus meid ootas firma Urban Adventures esindaja, kelleks osutus giid Lim. Autot, st mikrobussi juhtis härra, kelle nimi kõlas nagu Ge. Day-trip Temples & Tunnels, mis viis meid kõigepealt Cu Chi tunnelitesse, kus vietnamlased sõja ajal ameeriklasi peedistasid, siis Cao Dai templisse, siis "lunch in a local restaurant", mis tähendas nagu Taiski enam-vähem kellegi kodu, aga kus sai (siis täna) erakordselt hästi süüa, ja siis mingi poole kuueks õhtul hotelli tagasi.

Cu Chi tunnelid... no elamus, muidugi, aga nagu kõigis sellistes kohtades - kui natuke vähem rahvast oleks, siis oleks ikka poole mõnusam. Sellegipoolest muidugi ei kahetse, et seal käisime. Cao Dai templis jälle eriti rahvast polnud ning see meeldis väga, ehkki seal oli hullult palav ja kõhud juba tühjad ja natuke väsinud. See Cao Dai on siis mingi eriline usk või usulahk või uskude kompott, mida ei ole võimalik näha kuskil mujal kui siin (kui ma nüüd õigesti aru sain).

Meiega koos oli day-tripil üks brittide paar, mees selline tüüpiline kuiva laheda huumoriga britt, naine enda sõnul hiinlanna, aga no ma ei tea, ma silma järgi ütleksin, et tal 1-2 vanavanemat olid asiaadid. Igatahes väga tore oli nendega, sest nad esitasid - haritud inimeste heas inglise keeles - rohkesti täpsustavaid küsimusi, tänu millele ka meie Limi jutust paremini aru saime.